Detsember 2023 
Aare Tamm, Ridala baptistikogudus
Jõulud on aasta kõige säravamad pühad. Ja kui veel kohev lumevaip katab maad, taevas säravad tuhanded tähed ja lumi krudiseb jalge all. Karge talveõhk teeb hingamise kergeks ja mõnusaks. Taamal säravad jõulukiriku tuled... Räägitakse, et eestlased on jõuluusku. Vist olemegi. Sajanditega on see püha saanud aina sära juurde. On säilitatud vanu traditsioone ja tekkinud ka uusi.
Mõtle hetkeks, milline on jõulude tähendus sinu jaoks? Kord esitasin selle küsimuse Ridala pühapäevakooli lastele. Jõulud on: – Jumala sünnipäev; – püha, kus kõik on rõõmsad; – peaaegu kõige tähtsam püha; – Jeesuse sünd, sest ta tuli maailma päästma; – saame kingitusi; – sõbrad on jõuludel kõige tähtsamad; – on piparkoogid; – kui Jeesus poleks sündinud, peaksime ohverdama loomi; – Jõuluvana tuleb; – kaunistatakse toad; – lund sajab; – kuusepuu... Nii ütlesid eri vanuses lapsed.
Jõulud on Jeesuse meie maailma sündimise päeva tähistamine.
Kuid sellele suursündmusele pani Jeesus ise pealkirjaks: Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10b).
Jõulud on Jeesuse meie maailma sündimise päeva tähistamine. Jeesus tuli andma meile igavest elu, mille inimesed kaotasid paradiisiaias, kui nad astusid üle Jumala käsust. Oma eluvõlgu ei saa ükski inimene Jumala ees heaks teha. Mis tehtud, seda olematuks meie muuta ei saa. Saab ainult Jeesus. Ilmsüüta Jumala Poeg tuli maailma selleks, et meie süükoorem enda peale võtta ja meid lepitada taevase Isaga. Jeesuse lunastustöö tõttu võime saada oma patud andeks. Kui me seda palume, kustutatakse kõik meie patud. Kuid mõtleme ka sellele, mida Jeesuse ohver tähendas Jumalale?
Ehk aitab meil seda paremini mõista üks ammune sündmus. Minu isa oli raudteelane ja ka minu esimene amet oli seotud raudteega. Sealsed sündmused on mulle mõistetavad ja südamelähedased. Mäletatakse üht pöörmeseadjat, kes töötas pooljaamas, kus peatee kõrval oli vaid üks kõrvaltee. Kui ühelt poolt tuli kiirrong ja teiselt poolt kaubarong, suunas ta teise kõrvalteele ootama, et esimene saaks hoogu vähendamata oma sõitu jätkata.
Ühel päeval oli pöörmeseadja väike pojake isa töö juures kaasas. Poiss mängis kivikestega rööbastel. Mänguhoos läks ta mööda raudteed aina kaugemale. Isa ei pannud seda tähelegi. Teiselt poolt lähenes kiirrong. Pöörmeseadja pani oma kollase lipukese valmis, et anda vedurijuhile märku, et rong võib takistusteta jaamast läbi sõita. Siis märkas ta, et poeg mängib kaugel rööbaste vahel. Ta hüüdis, aga poeg ei kuulnud. Tuul oli vastu ja poiss kaugel. Isa ahastus oli suur. Ta rullis lahti punase lipukese ja andis rongile märku peatumiseks. Aga oli ilmne, et kiirrong ei saa nii ruttu pidama. Poeg oli surmaohus. Isal oli veel üks võimalus. Ainult üks pööre pöörmekangiga ja kiirrong sõidaks täie hooga kõrvalteele, kus tossutas kiirrongi möödumist ootav kaubarong. Samas mõistis ta, et see valik oleks tähendanud väga paljude inimeste surma, aga – oleks päästnud tema poja elu. Pisarad purskusid isa silmist. Pöörang jäi puutumata ... rongi pidurid pildusid tuld, aga oli juba hilja. Poeg hukkus. Murest murtud isa hoidis oma verist poega süles ja surus elutut ihu oma südame vastu. Isa õlad vappusid nutust. Rahvas tuli rongilt maha. Paljud nutsid isaga kaasa. Küllap nad mõistsid, et isal oli valik. Isa valik tähendas neile elu, aga tema ainsale pojale surma.
Kas oskad arvata, mida pidi tundma taevase Isa süda, kui tema Ainusündinud Poja kätest ja jalgadest taoti läbi jämedad sepanaelad ja teda löödi risti? Vaevalt me mõistame tema valu! See oli Jumala ja ta Poja kahekordne armastuse ohver, et meie võiksime elada ‒ elada igavesti Jumala kuningriigis.
Jeesus ise pani jõuludele pealkirja: Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.
