03/2013
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Premillenarianismi tagasitulek
Premillenarianistliku piiblitõlgenduse tagasitulek kristlikku teoloogiasse dateeritakse 17. sajandi algusesse seoses Cambridge'i ülikooli mõjuka õpetlase Joseph Mede (1586-1638) töödega. Teiste hulgas John Miltonit ja Isaac Newtonit mõjutanud Mede leidis vanakiriklikele mõtlejatele tuginedes oma raamatus Clavis Apocalyptica (1627), et tuhandeaastast rahuriiki tuleb mõista konkreetse ajaperioodina, milles Kristuse valitsemine samastub suure kohtupäevaga rahvaste üle, mispuhul üks päev võrdub tuhat aastat (vt http://www.ccel.org/ccel/mede/key.iii.vi.iv.html).
Dispensatsionalism
Iiri päritolu evangelist ja Plymouthi vendade liikumise rajaja John Nelson Darby (1800-1882) põhjendas arusaama, mida tänapäeval dispensatsionalismiks nimetatakse. Darby ideede mõjukas edasiarendaja oli Cyrus Ingerson Scofield, kelle kommenteeritud piibliväljaanne Scofield Reference Bible (1909) osutus väga populaarseks (vt http://www.studylight.org/com/srn/). Idee on siis selles, et maailma ajalugu võib Piibli põhjal jaotada mitmesugusteks järjestikusteks valitsemiskorraldusteks ehk dispensatsioonideks. Tüüpiliselt on neid 3, 4, 7 või 8, Scofieldil näiteks seitse: süütus (1Ms 1 – 3:24); südametunnistus (1Ms 3:23); inimeste valitsusaeg (1Ms 8:21); seadus (2Ms 19:8); arm (Jh 1:17); kuningriik (Ef 1:10). Siin kombineeritakse Ilm tekstide sõnasõnaline mõistmine teiste piiblitekstidega, eesmärgiga luua süsteemne pilt aegade lõpus juhtuvast. Piiblit käsitletakse otseselt ennustusraamatuna, mis on juba täitumas praegu meie silmade ees. Nii lisanduvad siia täiendavad olulised kontseptsioonid nagu rapture (pühade ülesvõtmine) ja tribulation (viletsus/ahistus).
Pühade ülesvõtmine ja ahistuse aeg
Apostel Paulus kirjutab: „Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga" (1Ts 4:16j). Seda „pühade ülesvõtmist" on kristlikus teoloogias tõlgendatud mitmeti. Traditsiooniliselt levinumates mõtteskeemides nagu a- ja postmillenarianism mõistetakse selle all kogu inimkonna ülestõusmist viimseks kohtuks (Ilm 20:12jj). Protestantlikus premillenarianismis on nimetatud väljendil aga teistsugune tähendus – pühad võetakse üles Kristuse taastulekul enne rahuriiki. Samas on see arusaam seostatud Jeesuse maailmalõpu-kõnega Õlimäel (Mt 24; Mk 13; Lk 21). Inglise keeles tähistatakse selle kõne teemat mõistega great tribulation, toetudes Mt 24:21 väljendi thlipsis megalē inglise tõlkevastele (eesti tõlgetes suur viletsus/ahistus). Kuna nende tekstide kokkuklapitamine on omajagu keeruline, on tagajärjeks rida erinevaid seletusskeeme. Nii seostas Darby selle prohvet Taanieli ennustustega seitsmekümnest aastanädalast (Tn 9:24-27), kinnitades, et ahistuse aeg kestab seitse aastat, ja selle on omaks võtnud paljud, ent siiski mitte kõik. Levinuimad skeemid on järgmised.
Posttribulatsionism
Posttribulatsionistid usuvad, et pühade ülesvõtmine saab toimuma alles pärast suurt ahistusaega, mis saab osaks kogu inimkonnale, kristlased kaasa arvatud. Niisiis kulgeb ajalugu ühes suunas: kuri läheb järjest kurjemaks (vrd 2Tm 3:12j) ja inimkond liigub katastroofilise lõpu suunas, mis päädib Kristuse taastulekuga. Kuna ahistus ei ole siinkohal piiratud konkreetse aastate arvuga, siis võimaldab see mõtteskeem pessimistlikumalt meelestatud inimesel panna tähele „aegade märke" ja uskuda, et kannatusaeg ongi juba käes. Muide, kui mõtleme tehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite arenguga kaasnenud sündmustele 20. ja 21. sajandil – enneolematut hävingut külvanud maailmasõjad ja sotsiaalsed revolutsioonid, vähegi uudistekünnist ületavate looduskatastroofide jõudmine televisiooni, ajakirjanduse ja interneti kaudu otse meie kodudesse – siis leiab posttribulatsionistlik mõtteskeem sellesse uskuja jaoks üha jätkuvat kinnitust.
Pretribulatsionism
Pretribulatsionistid ennustavad seevastu, et Kristuse taastulekul võetakse otse üles taevasse kõik tõsiusklikud päästetud kristlased – nii elavad kui vahepeal surnud – ning ülejäänud seltskonnale saabub seitsmeaastane viletsusperiood, mis annab mõnedele veel võimaluse kannatuste kaudu meelt parandada, teised aga kibestuvad veelgi enam ja muutuvad aktiivseteks Kristuse vastasteks. Ülesvõtmise teemat on seejuures sageli kirjeldatud fantaasiarikkalt: see võib olla kas salajane (ühel hommikul inimesed ärkavad ja näevad, et mõned nende seast on kadunud) või avalik. Igal juhul on see aga seotud meie tehnoloogilise maailmaga: usklik piloot võetakse lennukist ära, usklik rongijuht on korraga sõitvast rongist kadunud jne. Mahajääjate kannatusteperiood algab tehnoloogilise katastroofiga.
Sel viimasel põhjusel on pretribulatsionistlikud ideed andnud tõuke usupõhisele ulmele, millest USAs on saanud omaette äri. Kõige tuntum on siin Tim LaHaye ja Jerry B. Jenkinsi 16-osaline bestsellerite sari Left Behind (maha jäetud), mille tegevus toimub pühade ülesvõtmise-järgses postapokalüptilises maailmas. Sarja kangelasteks on „ahistuse pühad" (tribulation saints), kes on usule tulnud vahetult pärast pühade ülesvõtmist ja kes asuvad võitlusse maailmaareenile astunud antikristuse ja tema jüngritega. Raamatute põhjal on vändatud ka kolm põnevusfilmi ning tehtud neli arvutimängu, lisaks kõikvõimalikud muud meediavariandid, sh koomiksid ja audioraamatud. Omajagu segadust on eriti kriitikute sõnutsi seejuures põhjustanud asjaolu, et selle ulmežanri tarbijate jaoks kaovad kohati piirid Piibli, harduskirjanduse, jumalateenistustel kuuldud jutluste ja Left Behind meelelahutusliku vägivallamaailma vahel. Aga äri elab muidugi oma reeglite järgi ja nii vastas arvutimängu loonud kompanii president etteheidetele, et see nime poolest kristlik mäng õhutab vägivalda, et tegelikult on mäng hoopis patsifistlik: mängijal on võimalus uskmatu kas maha lasta või ta usku pöörata. Mahalaskmine on lihtsam võimalus, aga sel puhul kaotab mängija „vaimu punkte", mida ta siis palvetamisega tagasi peab teenima (http://www.sfgate.com/news/article/Convert-or-die-game-divides-Christians-Some-2465605.php).
Vahepealsed variandid
Pre- ja posttribulatsionismi vahele jäävad mitmesugused vahepealsed välja pakutud variandid, mille kohaselt pühade ülesvõtmine toimub kusagil seitsmeaastase ahistuseaja keskel ja enne kõige hullemaid kannatusi. Veel ühe vaate kohaselt toimub pühade ülesvõtmine ahistuse ajal osade kaupa vastavalt sellele, kuidas seni leigelt usklikud jõuavad kannatuste käigus tõelise usupöördumiseni.
Kristlik sionism
Dispensatsionalismi looja Darby oli ka esimene, kes põhjendas Ameerikas kristliku sionismi põhimõtted, kui ta kinnitas, et Jumala kavades tuleb eristada juutlus kui rahvus ja kristlus kui kirik. Scofield võttis selle idee üle ja populariseeris seda veelgi. Siiski tuleb siinkohal rõhutada, et ehkki dispensatsionalistid on enamuses ka sionistid, ei ole kõik kristlikud sionistid dispensatsionalistid. Ent sellegipoolest ühendab dispensatsionaliste ja teisi kristlikke sioniste arusaam, et Jumala poolt Piiblis Iisraelile kui rahvale antud tõotused on jätkuvalt kehtivad lahus sellest, et Kristuses on Jumal inimkonnaga sõlminud uue lepingu – sh tõotused juutide naasmisest pühale maale ja templi veelkordsest ülesehitamisest. Tüüpiline dispensatsionalistlik uskumus on, et juudid naasevad ja loovad oma riigi, tempel ehitatakse uuesti, siis võetakse üles pühad ja algab seitsmeaastane ahistuseaeg, mis lõpeb Kristuse taastuleku ja tema Jeruusalemmast valitsetud tuhandeaastase rahuriigiga, milles ka seni uskmatud juudid nüüd oma Messia ära on tundnud.
Ja taas näib eriti 20. sajandi ajalugu seda mõttemalli kinnitavat: Iisraeli riik on taas loodud ning Jeruusalemmast on saanud selle pealinn. Puudu on veel tempel, tülikad palestiinlased nõuavad oma riiki ning nii mitmedki ümberkaudsed islamimaad ja -rühmitused (Iraan, Hamas) on kuulutanud, et nende eesmärgiks on Iisrael maa pealt pühkida. Selles olukorras omandab Iisraeli riik, mis muidu on oma konstitutsioonilt sekulaarne (ehkki mitmeski asjas, nt abielude sõlmimisel, on jäme ots juudi rabide käes), sionistide jaoks otseselt religioosse tähenduse. Kui Iisrael rajab Palestiina aladele asundusi, sundides palestiinlasi oma kodudest lahkuma, siis on see kristlasist sionistidele Jumala tahe isegi siis, kui need palestiinlased, kes lahkuma sunnitakse, oma usutunnistuselt samuti kristlased on.
