04/2013
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
The Cotton Patch Version: Clarence Jordani piiblitõlge
„Jumala-liikumine ei ole sõõrikud ja kohv, vaid õiglus ja rahu ja rõõmsus Pühas Vaimus" (CPV Kiri kristlastele Washingtonis 14:17). „Ühel päeval ilmus välja Johannes Ristija ning hakkas Georgia maapiirkondades jutlustama. [---] See kutt Johannes kandis siniseid teksaseid ja nahkjakki ning ta elas maisileivast ja lehtkapsast. Tema juurde tuli rahvast Atlantast ja kogu Põhja-Georgiast ja Chattahoochee paisualadelt. Ja kui nad tunnistasid üles oma valskust täis eluviisid, siis vajutas ta nad Chattahoochee jõe vette" (CPV Mt 3:1,4j).
Ülalesitatud näited on topelttõlge: eestindatud on salmid Clarence Jordani piiblitõlkest „The Cotton Patch Version of the New Testament" (CPV), viimane on aga omakorda otsetõlge Uue Testamendi kreeka keelest. „Cotton Patch" tähendab siinkohal „puuvillapõllu põllulappi", millel paljud USA lõunaosariikide maainimesed oma vaevarikast argist leiba teenisid. Tõlge ongi otseselt „Lõuna aktsendiga kõnekeelde" (Jordan, Introduction 1968; vt http://rockhay.tripod.com/cottonpatch/intro-pauline.htm).
Tõlkija Clarence Jordan teadis, mida ta tegi – pärast agronoomihariduse omandamist Georgia Ülikoolis 1933. aastal õppis ta Lõuna-Baptisti teoloogilises seminaris Louisville'is, mille lõpetas Uue Testamendi kreeka keele alase Ph.D kraadiga 1938. aastal. Tõlketeoreetilises plaanis järgib CPV nn „kultuurilise ümbertõlgenduse" mudelit, mispuhul lisaks teksti vahendamisele ühest keelest teise tõlgitakse sihtkeelde ka algkeeles väljenduvad kultuurilised ja sotsiaalsed suhted (Waard, Nida; From One Language to Another 1986).
Kohe alguses alustati rassipiiride-üleste piiblitundidega, varsti lisandus lastetöö, alkohoolikute ja sõjast naasnute nõustamine.
Clarence Jordan ise selgitab oma tõlget järgnevalt (Jordan, ibid.): inglise keeles on palju häid ajaloolisi tõlkeid, ent lisaks sellele, et hea sõnum oleks meie oma keeles, vajame me, et see oleks ka toodud meie omasse aega. Me tahame Piiblit lugedes olla selle usu osalised, mitte pealtvaatajad. Kui Jeesus rääkis oma mõistujutus halastajast samaarlasest, mehest, kes läks Jeruusalemmast Jeerikosse, siis tajusid tema kuulajad, et sellele mehele osaks saanud saatus oleks võinud tabada igaüht neist. Taastamaks seda osalustunnet, on Ameerikas vaja, et see mees läheks New Yorgist Bostonisse, Atlantast Savannah'sse või San Franciscost Los Angelesse – siit siis kohavahetus 1. sajandi Iisraelist 20. sajandi USA-sse.
Evangeelium 20. sajandi USA-s
Jeesus sünnib Gainesville'is, Georgias ajal, mil Atlantas valitseb kuberner Heroodes. Kui Heroodes kuuleb idamaa tarkadelt uue Georgia kuberneri sünnist ja otsustab lapse tappa, põgenevad Joosep ja Maarja ingli hoiatuse peale Mehhikosse. „See andis tähenduse Issanda poolt prohveti kaudu öeldule: 'Ma kutsusin oma Poja Mehhikost'" (CPV Mt 2:15). Kui Paulus kirjutab oma kirju, siis Rooma asemel on loomulikult Washington, Korintose asemel Atlanta. Atlanta on ka koht, kus Jeesus hiljem lintšitakse – see näitab, et kohanimed valis Jordan üsna vabalt, neis ei ole mingit erilist tagamõtet. Efeslaste asemel kirjutab Paulus Birminghami kristlastele, filiplaste asemel Alabasteri Aafrika kogudusele ja koloslaste asemel kolumbuslastele. Sarnasused ei ole ainult geograafilised. Teksapükstes ja nahkjakis Johannes Ristija kuulutab tema ümber kogunenud rahvahulgale: „Mina vajutan teid tõepoolest muutunud elu vette, aga see, kes tuleb minu järel, on minust niipalju tugevam, et mina ei kõlba tema kingigi puhastama. Tema vajutab teid Püha Vaimu ja tule sisse. Tema kombain juba käib ja ta puhastab põllu põhjalikult. Ta hoiustab vilja punkrisse ja põletab kõrretüükad" (CPV Mt 3:11j). Põllutöö toimub Jeesuse mõistukõnes muu hulgas ka puuvillapõllul (Mt 20:1jj).
Samas ei ole tõlkija püüdnud piinliku kohusetundega kõike ümber tõlkida – Uue Testamendi Gadarast on saanud lihtsalt Gadara maakond; endiselt on olemas Soodom (Mt 11:23j), ehkki Soodoma- ja Gomorramaast (Mt 10:15) on saanud Pariis ja Berliin. Ja kuigi Johannes Ristija isast Sakariasest on saanud Zack Harris, on Sebedeuse pojad endiselt Sebedeuse pojad, ehkki nende eesnimed on nüüd Jim ja Jack. Vana Testamendi tegelastest on tuntud Jesaja, Mooses ja Eelija. Muudetult, ent samas väga tuttavlikult kõlab: „Neil päevil juhtus, et president Augustus andis välja teadaande, et kõik kodanikud peavad end registreerima. See oli esimene registreerimine ajal, mil Küreenius oli sõjaminister" (Lk 2:1j). Selline vanade nimede osaline säilitamine viitab asjaolule, et tõlkija arvestab sellega, et lugeja on piiblilooga tegelikult juba tuttav. Kultuuriline ümbertõlgendus eeldab lugeja teadvuses vana aluspõhja olemasolu, mille taustal uuendused reljeefsemalt esile tulevad.
Ülaltoodust võib siiski öelda, et kõik need kirjeldatud muudatused on siiski ainult kosmeetilised ja puudutavad Clarence Jordani „puuvillapõllu evangeeliumi" olemust vaid riivamisi. Teoloogiliselt on seejuures hoopis olulisem tavapärase „jumalariigi" mõiste tõlkimine Jumala-liikumiseks, mille Jeesus algatab. Ajaloolistes tõlgetes on Uue Testamendi lugude lahutamatuks osaks Jumala Poja vastasseis kirjatundjate ja variseridega evangeeliumides ning paganate ja juutide suhete küsimus Pauluse kirjades. Just nende suhete ümbertõstmine 20. sajandi USA-sse annab CPV tõlkele erilise jõulisuse.
Jumala-liikumine ja organiseeritud kristlus
„President Tibeeriuse valitsemise viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Georgia kuberner ja Heroodes Alabama kuberner, tema vend Filippus Mississippi kuberner ja Lüsaanias ikka veel Arkansases oma kohta hoidmas, kui Hannas ja Kaifas olid Lõuna Baptisti Liidu kaaspresidendid, tuli Jumala sõna Zacki pojale Johannesele alla farmi" (CPV Lk 3:1j). „Ja see on Johannese tunnistus, kui tublid valged inimesed Atlantast saatsid tema juurde jutlustajate ja diakonite komitee uurima, kelleks ta ennast peab" (CPV Jh 1:19). Kui Zacki poeg kuulutama hakkab, siis sõitleb ta teda vaatama tulnud protestante ja katoliiklasi: „Te ussipojad, kes on teid kihutanud põgenema viha eest, mis teid ootab?" (CPV Mt 3:7).
Hea sõnum peaks olema meie oma keeles ja toodud ka meie oma aega. Piiblit lugedes tahame olla selle usu osalised, mitte pealtvaatajad.
Matteuse 8:5-13 on lugu Kapernauma väeülemast, kes palub kaugtervendada oma teenri. CPV-s on temast saanud juudi armee kapten, kelle usku Jeesus tunnustab sõnadega: „Ma ütlen teile ausalt, ma pole kunagi leidnud sellist usku, isegi mitte tublide 'päästetud' kirikuinimeste seas. Ma ütlen teile, et paljud tulevad põhjast ja lõunast ning istuvad lauda Peetruse, Johannese ja Paulusega Jumala liikumises, aga 'päästetud' inimesed tõugatakse välja pimedasse öösse."
Jumala-liikumine ja organiseeritud kiriklik kristlus on selgesti kaks vastanduvat nähtust. „Ühel päeval, kui Jeesus istus kodus oma lauas, tuli kamp väljaspoolseisjaid ja mittekirikuinimesi ning nad liitusid Jeesuse ja kambaga sööma. Mõned tublid kirikuinimesed nägid seda ja ütlesid tema õpilastele: „Miks teie juht sööb koos väljaspoolseisjate ja päästmata inimestega?" Jeesus kuulas seda ja vastas: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Nüüd laske jalga ja uurige salmi: „Ma tahan halastust, mitte jumalateenistusi! Sest ma ei ole tulnud kutsuma 'tublisid inimesi', vaid päästmatuid"" (CPV Mt 9:10–12). Tublidele Eesti kirikuinimestele, kelle hulka ka enamus „Teekäija" lugejaist kahtlemata kuulub, vajab selline Jeesuse ja kiriku vastandamine selgitamist. Alljärgnevas kirjeldan lühidalt CPV autori elukondlikku tausta.
Koinonia-farm ja „tublid päästetud kristlased"
1942. aastal rajas Clarence Jordan koos abikaasa Florence'i ja abielupaar Englandiga Georgias usulise kommuuni Koinonia. See on nimi, mis viitab kristlikule osadusele (see kogukond tegutseb muide tänini, vt nende kodulehte http://www.koinoniapartners.org/index.html). Nende eesmärgiks oli evangeeliumikuulutus praktilise elu kaudu: arendada eesrindlikku põllumajandust (Jordan oli ju agronoom) ning õpetada selle võtteid ümberkaudsetele farmeritele. Seejuures soovisid nad elada Jeesuse õpetuste kohast eeskujulikku ühiselu. Kolm kõige olulisemat põhimõtet olid järgmised:
1 kogu inimkond on Jumala lapsed, siit järeldus rassilise võrdsuse rõhutamine mustade ja valgete vahel toonases segregatsioonis elavas Ameerika Lõunas.
2 Vägivalla alternatiiviks on armastus, st põhimõtteline patsifism.
3 Vara jagamine (toetudes Ap 2 kirjeldusele Jeruusalemma algkoguduse elust).
Kohe alguses alustati rassipiiride-üleste piiblitundidega, varsti lisandus lastetöö, alkohoolikute ja sõjast naasnute nõustamine. Ehkki kogukonnas olid enamuses valged, võeti enda sekka lahkelt vastu ka musti, olgu siis kogukonna täisliikmeks või lihtsalt mõnda aega teiste seas elama. Liikmed ei rajanud omaette kogudust, vaid paljud neist kuulusid lähedalasuvasse Lõuna Baptisti Liitu kuuluvasse Rehobothi baptistikogudusse.
Koostöö mustadega viis aga selleni, et 1950. aastal pandi Jordan ja tema 13 kaaslast kogudusest välja, põhjendusega, et „need liikmed ... on püsivalt jäänud selle juurde, et nad korraldavad jumalateenistusi, milles valged ja värvilised osalevad üheskoos" (McClendon, Biography as Theology 1975). Jordan ei liitunud ühegi teise kogudusega, jäädes elu lõpuni „eksbaptistiks". Väljapanemisest hoolimata läks kogukonna elu ülesmäge, kuni mustade vabastusliikumine, mille juhiks sai üks teine baptist, Martin Luther King (kes muu hulgas kirjutas ka toetuskirja Jordanile), hakkas kõikjal tähelepanu äratama. Algasid tagakiusud, kogukonda boikoteeriti nõnda, et neid ähvardas pankrot, neid rünnati ja nende hooneid hävitati. Tagakiusajad olid enamasti ikka needsamad „tublid valged päästetud kirikuinimesed", kelle vastu seismise ainsaks relvaks oli Koinonia liikmete vägivallatu leebus. Lapsed siiski saadeti ära ja tasapisi lahkusid paljud. Kõige kriitilisemal hetkel, 1963. aastal, oli kohale elama jäänud ainult neli inimest. Just sellel aastal alustas Clarence Jordan oma puuvillapõllu-tõlkega. Püsivus tasus ennast siiski ära. Aasta hiljem võeti vastu inimõiguste akt, millega USA-s keelati rassiliste, etniliste, rahvuslike ja religioossete vähemuste ning naiste diskrimineerimine. Kogukond sai uue hingamise.
Puuvillapõllu piiblitõlke väljakutse
CPV tõlge esitab lugejale selge ja üheselt mõistetava jõulise küsimuse: kas kirik, mis on hüljanud Uue Testamendi õpetuse ligimesearmastusest ja tegeleb ainuüksi oma „puhtuse" piiride säilitamise ning organisatsioonilise struktuuri lihvimisega, on ikka veel kirik? Andkem siinkohal sõna Paulusele, kes oma kirjas Washingtoni kristlastele kirjutab järgmist, võrdsustades juudid VAP-ide ehk valgete anglosaksi protestantidega:
„Ma küsin siis: „Kas Jumal on oma rahva hüljanud? Kindlasti mitte. Minagi olen ju VAP – puhas anglosaks ja baptist. Jumal pole hüljanud oma rahvast, keda ta on ammu tundnud. Kas te siis ei mäleta lugu Eelijast, kuidas ta kaebab Jumala ees VAP-ide peale: „Issand, nad on tapnud sinu jutlustajad ja rüvetanud sinu kantslid. Mina üksi olen järele jäänud ja nad tulistavad minu pihta." Kuid mida ütleb talle Jumala vastus? „Ma olen enesele alles jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole kaasa läinud seksi ja raha kultusega." Nõnda siis on ka nüüdsel ajal alles jäänud väike vähemus, kes on valitud Jumala armust. Kui aga armust, siis pole see inimeste tegude tagajärg, sest muidu ei oleks arm enam arm. Mis siis nüüd? Täpselt see: Valge Ameerika Protestantlus ei ole saavutanud oma eesmärki. Kuid valitud vähemus on selle saavutanud, samas kui ülejäänud on paadunud" (CPV Kiri kristlastele Washingtonis 11:1–7).
Lisaks teksti vahendamisele ühest keelest teise tõlgib CPV sihtkeelde ka algkeeles väljenduvad kultuurilised ja sotsiaalsed suhted.
Ja natuke laiemalt, et väljuda pelga rassismitemaatika raamidest: „Koguduseliikme staatuses on iseenesest hüva, kui sa Piibli järgi elad, kui sa aga lähed Piibli vastu, siis on su liikmelisus muutunud paganluseks. Teisalt oleta, et see, kes ei ole liige, elab Piibli eetika ettekirjutuste kohaselt, kas pole siis tema mitteliikmeksolek sama hea kui liikmeksolek? Siis näitab see mitteliige, kes instinktiivselt elab Piibli nõuetele vastavalt, et sina oled kogu oma Pühakirja ja liikmelisusega Piibli murdja. Ei ole ju kristlane see, kes sellega uhkustab, ja kiriku liikmeks olek ei ole staatuse näitamiseks. Kristlane on see, kes seda on sisemiselt, kelle liikmeksolek on südames – see on midagi vaimulikku ja mitte mehaanilist – ja kes ühiskonna asemel otsib heakskiitu Jumalalt" (CPV Kiri kristlastele Washingtonis 2:25–29).
