06/2013 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär
Käesoleva pärandiaasta juhtmõtteks on: „Pärijata pole pärandit". Osaks meie rahvuslikust pärandist on ka Eesti Piibliseltsi 200-aastane tegevus.
Kaks aastat pärast Briti ja Välismaa Piibliseltsi (BVPS) asutamist Londonis (1806), võtsid eestimaalased sellega kontakti. Siinsete rootslaste, sakslaste ja eestlaste hulgas oli siis ainult igal kahekümnendal perekonnal Piibel või Uus Testament.
Tallinna Mihkli kiriku abipastor ja gümnaasiumiõpetaja Gustav Swerdsjöe initsiatiivil asutati 1807. a sinodil Eestimaa piibliselts. Tartus moodustati hernhuutlase C. Schmidi eestvedamisel piibliselts aastal 1811.
1813. aasta jaanuaris sündis piibliselts Sankt-Peterburgis. Suvel külastas Eestit BVPS esindaja John Patterson, kes oli aidanud organiseerida rahvuslikke piibliseltse nii Rootsis, Soomes, Taanis, Islandil kui ka Venemaal. Ametlikult rajati Tartus 10. juunil ja Tallinnas 1. juulil Sankt-Peterburgi Piibliseltsi haruseltsid, kellel olid Eesti alal peagi abiseltsid kümnes kihelkonnas 6929 liikmega. Piibliseltsid olid esimesed Eestis tegutsenud vabatahtlikud ühendused, kelle liikmeteks oli ka maarahvas.
Piibliseltside toetusel hakkas Eestis ilmuma rohkesti vaimulikku kirjandust, eriti katekismuse ja Piibli seletusi, palve-, laulu- ja jutluseraamatuid, samuti usulisi traktaate ja kirjeldusi. Piibli abiseltsides ehk „piiblikogudustes" osales suur hulk talupoegi. Kohalikuks juhiks oli mõisnik või kihelkonna kirikuõpetaja. Seltsid levitasid rahva seas jumalasõna, nende kooskäimised ja piiblipühad virgutasid rahva usulist ärksust.
Kuigi piibliseltsid levitasid Pühakirja ja vaimulikku kirjandust suure hoolega, ei jõudnud Piibel ega selle osad igasse Eesti talutarre. Veel 1845. a kirjutati, et ainult kolmandikul perekondadest on Piibel või Uus Testament.
20. sajandi revolutsiooniliste liikumiste ja alanud Esimese maailmasõja keskel jätkasid piibliseltsid oma tööd. Kui Eesti sai iseseisvaks vabariigiks, iseseisvusid ka kohalikud piibliseltsid.
1925. aastast kuni tegevuse keelustamiseni nõukogude võimu poolt aastal 1940 juhtis Eesti Piibliseltsi Hendrik Kokamägi. Töö muutus väga laialdaseks, suur hulk täis- ja osalise ajaga kolportööre levitasid oma teeninduspiirkondades Pühakirja.
Ühiskonnas alanud muudatuste keskel taastati Eesti Piibliselts 14. detsembril 1991. aastal.
Piibliseltside põhieesmärk on läbi aegade olnud Pühakirja tõlkimine, trükkimine ja levitamine. Lisandunud on väga oluline valdkond – Piibli tutvustamine. Piibliselts koos oma toetajatega tegutseb selle nimel, et meie rahvas ei kaotaks sidet piiblimaailma ja Piibli väärtushinnangutega. Eesmärgiks on, et ka järgnevatel sajanditel oleks emakeelne Jumala Sõna kättesaadav igale inimesele.
Juubelit tähistati 10. juunil Tallinna Mustpeade Majas (kus 200 aastat tagasi Piibliselts loodi): avatud oli näitus, toimus pidulik vastuvõtt ja oikumeeniline palvus. Sügisel, igaaastaste Piiblipäevade raames, toimub kahepäevane rahvusvaheline teaduskonverents.
„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal" (Ps 119:105).
