11/2013 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Ristija Johannes räägib kolmesugusest ristimisest: ristimisest veega, tulega ja Vaimuga.
Oma jutluses ta ütleb: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega" (Mt 3:10–12).
Oma olemuselt kuulusid pattude tunnistamine ja inimese vettekastmine kokku.
Veega ristimine
Jumala ülesandel alustas Johannes rahva seas uut meeleparandusliikumist, et valmistada teed Jumala erivolitustega saadiku tulekuks. Ta tundis end hüüdja häälena, kellest mitmeid sajandeid varem oli kuulutanud prohvet Jesaja. Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks! Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Jah, Issanda suu on rääkinud" (Js 40:3–5).
Ristija Johannese tegevusel oli mõju: „Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões" (Mk 1:5).
Inimesed tunnistasid üles oma teod ja vastavalt Moosese Seadusele hindas Johannes need kas pattudeks või mitte. Tegemist oli õigustoiminguga, teatava kohtutoiminguga, mis lõppes inimese vette vajutamise kui rituaalse matusega. Seda mõtet kinnitab Pauluse retooriline küsimus: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse" (Rm 6:3j).
Oma olemuselt kuulusid pattude tunnistamine ja inimese vettekastmine kokku. Kõik see toimus pidades silmas pattude andestust.
Johannese kuulutus Kristusest
Lisaks veega ristimisele rääkis Johannes ka ristimisest Püha Vaimu ja tulega. Ristija kuulutas Jumala ühe erilise saadiku, Kristuse tulekut. Ka tema hakkab kohut mõistma, ka tema hakkab ristima. Kuid Kristus ei kasuta enam vett, tema volitused on palju kõrgemad.
Ristija Johannes mõistis: Kristusel on õigus inimesi hukka mõista ja saata neid tulehauda.
Olgu siin öeldud, et meie keeles kasutatav termin ristima suunab mõtte kohe ristile. Johannese kuulutuses aga see mõte puudus. Seepärast sobiks selguse mõttes kasutada vast mingit muud väljendit, nt kreeka keelest tulenevat: baptistima, baptistimine, Baptistija Johannes.
Ristimine tulega
Matteuse ja Luuka evangeeliumide tunnistustest paistab välja Johannese suur mure, et Kristus võib hakata kohe ristima tulega (Mt 3:7jj; Lk 3:7jj). Johannese mõtteisse võisid kerkida pildid prohvet Joeli kuulutusest. Teatavasti ootasid juudid üht erilist Issanda päeva. Nad uskusid, et sellel päeval sekkub Jumal Iisraeli saatusesse ja toob oma rahvale õndsuse. Kuid Joeli kaudu antud sõnum oli hoopis midagi muud: „Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt. Tema ees käib hävitav tuli ja tema taga kõrvetav leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest" (Jl 1:15; 2:3).
Muidugi võis Johannes silmas pidada ka teisi pühakirjatekste, nt: „Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa" (Ml 3:19).
Et Johannes seda kõike Kristuse tegevusega seostas, nähtub tema sõnumist: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. [...] Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega" (Mt 3:10.12).
Väljendi tulega ristimine kasutamine oli tol ajal üldiselt mõistetav. Nt Rooma võimule vastuhakkav linn võis kogeda tulega ristimist – linn tehti maatasa ja põletati, inimesed tapeti. Ilmselt mõtles Johannes siiski Soodoma ja Gomorra linnade hävitamisele kui Jumala kohtule (vt 1Ms 19:24j). Ka siin saab rääkida õigussündmusest: kohtust ja hauast, nüüd küll tulehauast. Johannes mõistis: Kristusel on õigus inimesi hukka mõista ja saata neid tulehauda.
Ristimine Püha Vaimuga
Mida aga tähendab, et Kristus ristib Püha Vaimuga? Siin tuleb hoiduda ohust hakata koguduse hilisemaid Püha Vaimu kogemusi üle kandma Johannese mõttekäikudesse. Piirduda tuleb Ristija kaasaja ja tema mineviku mõttevaraga. Ka siin on üheks keskseks allikaks prohvet Joel. Lisaks hirmsale Issanda päevale on raamatus juttu ka Püha Vaimu väljavalamisest. „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale" (Jl 3:1–2). Tegemist on piltliku väljendiga, mis iseloomustab toimuva ulatust. Seejuures on Joeli raamatu kui terviku mõte: Jumal paneb maa peal kehtima oma õiguse. Ning seal on koht nii karmil karistusel kui ka Püha Vaimu elustaval jõul. Ühtlasi sobib siiagi Jumala sõnum prohvet Malaki raamatust. Pärast karmi kohtukuulutust pöördub Jumal õigete poole: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all" (Ml 3:20).
Püha Vaimuga ristimine on nagu pitser, mis kinnitab inimese kogu uuestisünni protsessi.
Nagu öeldud, mõistis Johannes, vastavalt Jesaja kuulutusele, ennast hüüdja häälena, kes valmistab Jumala saadikule teed. Preestri pojana oli Johannes õppinud Pühakirja ja võis Jumala saadikus tunda ära Issanda sulase, kellest tunnistas prohvet Jesaja: „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust" (Js 42:1–4).
Selles Issanda sulase esimeses laulus on koos nii Püha Vaimu teema kui ka kohtumotiiv. Eriti kõnekad on siin kaks kohtupilti (s 3). Seejuures ühe ja sama motiivi kordamine rõhutab selle prohveteeringu erilist tähtsust.
Esimese pildi kohaselt on tunnistajad juba üle kuulatud. Asjaolud on igati selged. Otsuse väljakuulutamiseks annab kohtuteener kohtunikule pillirookepi. Too võtab selle ja hakkab painutama. Pilliroog ragiseb ja murdub. Veel hetk ja kohtunik heidab tükid eemale. Kohtuotsus on lõplik: süüdlane kaotab elu. Kuid just viimasel hetkel, enne kui pilliroog lõplikult katkeb, astub keegi vahele. Keegi, kellel on inimese saatuse üle otsustada kõrgem volitus. Tema on tulnud, et anda armu ja kinkida hukkamõistetule elu.
Ka teine pilt on eelnevaga sarnane. Selles annab kohtuteener kohtunikule põleva õlilambi. Too võtab selle ja puhub leegi ära. Veel jääb üle suitsev taht näppude vahel kinni pigistada. Otsus on lõplik: süüdlane kaotab elu. Kuid just viimasel hetkel, kui taht veel suitseb, astub keegi vahele, keegi, kellel on kõrgem võim. Jumala erilisel sulasel on õigus sekkuda ja surmamõistetule armu anda, kinkida talle elu.
Need kaks pilti ei tähenda uut kohtumenetlust, tunnistajate uut ülekuulamist ega süüaluse tegude ümberkvalifitseerimist. See kõik jääb oma kohale. Kõrgema kohtuniku õiguseks on anda armu, anda andeks. Js 53:9jj kohaselt kannab Issanda sulane ise teiste süüd ja teeb teised õigeks:
„Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. [...] oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. [...] ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest."
Pärast Jeesuse ristisurma ja surnuist ülestõusmist hakkas selle prohveteeringu tähendus avanema. Jeesusel, Jumala sulasel, on õigus ristida Püha Vaimuga. Tegemist on õigussündmusega, kus süüdlasele antakse armu ja talle kingitakse elu. Kuid see elu ei ole enam endine elu, vaid elu, kus toimib Püha Vaim. Selles õigussündmuses on Pühal Vaimul väga tähtis osa. Seepärast kasutatakse selle kohta ka mõistet Vaimust sünd. Kõik see sobib kokku ka ristimise senise tähendusega, kaasa arvatud pattude andestus. Üksnes matuse asemel on nüüd uue elu andmine. Aastaid pärast Ristija Johannest kirjutas apostel Paulus: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes" (Ef 2:1). Ja on öeldud: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu" (1Jh 3:14).
Lisaks eelnevale, kui Johannes nägi, kuidas suured hulgad tulevad ja lasevad end Jordanis ristida, võis tema silme ette tõusta pilt ka prohvet Hesekieli nägemusest, kus kuivanud luud saavad elavaks. Selle ilmutuse lõpus on Jumala sõnum: „Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud. Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand" (Hs 37:11–14).
Kokkuvõte
Võib öelda, et ristimise puhul on tegu religiooniõigusliku kohtusündmusega. Kui Ristija Johannese volitused ja võimalused piirdusid üksnes veega ristimisega, st inimese tegude hindamisega Moosese Seaduse alusel ja rituaalse matmisega, siis ristil surnud ja surnuist üles äratatud Kristus Jeesusel on meelevald ristida nii Püha Vaimu kui ka tulega, st temal on tegelik õigus otsustada inimeste saatuse üle. Temal on õigus inimene süüdi mõista ja saata ta hukutavasse tulle, aga tal on ka õigus anda meelt parandavale patusele armu, talle tema patud andestada, anda ta Püha Vaimu uut elu andvasse meelevalda.
Kasutades apostel Pauluse sõnu võib veel öelda, et Püha Vaimuga ristimine on nagu pitser, mis kinnitab inimese kogu uuestisünni protsessi. Paulus kirjutab: „...teiegi, saanud usklikuks, olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga; selle Vaimu, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni – tema kirkuse kiituseks" (Ef 1:13j). „Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed" (Rm 8:16). „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud" (2Kr 5:17).
