06/2014 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Piibliraamatus on kirjas: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu" (Hb 1:1j). Jumal, kogu maailma Looja, on end ajaloos inimkonnale ilmutav Jumal. Kõige olulisemad tunnistused tema tegevusest ja tahtest ning inimesearmastusest on talletatud Piibli lehekülgedele. Paljud meist on harjunud, et mitmel erineval moel on püha sõna kättesaadav heas eesti keeles ja me võime lugeda: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Kuid see ei ole olnud mitte alati nii.
Kui tuhatkond aastat tagasi tulid meie maale esimesed misjonärid, et siin Jumala rõõmusõnumit kuulutada, siis oli neile suureks takistuseks keel. Kui juba kohalikku suhtluskeelt oli raske mõista, mis siis veel usukeelest rääkida. Me võime aimata, mida see tähendas, et jumalateenistusi peeti ja Pühakirja loeti ladina keeles, millest maarahvas vaevalt aru sai.
Tänavu võime rõõmuga tähistada eestikeelse Piibli trükis ilmumise 275. aastat. Kuid juba rohkem kui sada aastat varem tehti katsetusi üksikute piiblitekstide ümberpanemiseks eesti keelde. Aga esmalt oli vaja eesti kirjakeel luua. Tänulikult mõtleme saksasoost pastoritele Johannes Gutslaffile, Heinrich Stahlile, Johann Hornungile, Henrico Gösekenile ja teistele, kes 17. sajandil oma grammatika-raamatutega andsid suure panuse meie kirjakeele arendamisele.
Enamasti tõlgib tõlk teksti omaenda keelde. Palju keerukam on olukord siis, kui tõlgitakse võõrasse ja teistsuguse kultuurilise taustaga keelde, nii nagu see toimus esimeste eestikeelsete piiblitõlgete puhul, kus tõlkijateks olid saksa päritolu vaimulikud. Lisaks tõlke grammatilisele poolele tuli ületada ajaline ja kultuuriline lõhe piibliaja ja lugejate tänapäeva vahel.
Esimese lõunaeestikeelse Wastse Testamendi tõlkimisel kasutati vahekeelt. Tollastes tingimustes osutus see väga õigustatuks. Kreeka keelest tõlkimine oleks osutunud liiga keerukaks. Palju lihtsam oli eesti keelde tõlkida saksa keelest. Seejuures oli vähemalt üks keeltest tõlkijate emakeel, mistõttu juba sobivate sõnavastete leidmine oli palju kergem. Ka oli saksa kultuuriruum tollasele eesti kultuurile palju lähedasem kui Uue Testamendi oma.
Oma piiblitõlkega oli Martin Luther teinud ära väga suure töö, et originaalkeele sõnum muuta mõistetavaks saksa lugejale. Saadud tõlge oli tolle aja kohta väga hea ja leidis kõrge tunnustuse. Wastse Testamendi ja hiljem põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlkijad aga võisid kasutada Lutheri töö vilja.
Aastal 1739 trükiti Tallinnas esimene eestikeelne Piibel, kogutiraažiga 6000 eksemplari. Just Piibel tõi kaasa põhjaeesti keele muutumise kirjakeeleks terves Eestis. Juhtiv roll Piibli tõlkimisel oli Harjumaa pastoril Anton Thor Hellel, kes keele- ja kirikumehena korraldas selle toimetamist ja väljaandmist.
