5/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
„Mis värvi on armastus?" küsib tuntud eesti laulusalm, soovides armastatu aknad just seda värvi värvida. „Jumal on armastus," ütleb 1. Johannese kirja autor ning räägib armastuses ja Jumalas püsimisest (1Jh 4:8.16). Mõlemal juhul on armastus mõistetud kaheplaaniliselt – sellel on tunnetuslik pool (armastust tuleb taibata ja siis näha ümbritsevat armastuse valguses) ning see on suunatud suhetele ja väärtustele (armastus suhestab inimese alati kellegi või millegagi väljaspool teda ennast). See viimane vajab ehk selgitust: isegi enesearmastus saab võimalikuks ainult mingi välise hindamisskaala taustal (positiivselt: ma võin ennast armastada, kuna Jumal on mind enne armastanud; negatiivselt: ta armastab ainult iseennast ja ei hooli teistest).
Varanatukesest kiindumuseni
Asta Õim („Armastus ja õnn eestlaste maailmapildis" – Keel ja kirjandus 11/2003) on kirjeldanud sõna armastus etümoloogiat. Tüve arm esialgne ja nüüdseks unustatud tähendus oli „komps, pamp, (kaasaskantav) varanatuke". Sealt edasi seostus see armu andmisega abivajajale ehk almusega (sandile anneda armu) ning haletsuse ja kaastundega (anti armu poolest tükk leiba). On üsna ilmne, et selles säilinud keelekasutuses on juba äratuntav paralleelsus kristlike motiividega. Kaks keelenäidet meie varasematest piiblitõlgetest (Lk 1:30) on siin asjakohased: Wastne Testament (1986) Erra peljako Maria: Sest sinna olet Armo leidnu Jummala man; põhjaeestikeelse tõlke Pilistvere algversioon (1680-1687) Karta hend mitte Maria, sinna ollet Armo Jummala jures leudnut. Armu saamine ei olnud iseenesestmõistetav asi ning nii seostus see „hea asja, vedamise ja õnnega" (see oli armu asi kis aastas ühe kitse negi siin). Ja siit jõuamegi „headuse ja südamlikkuse" (arm aitab enam kui hirm) ning „armastuseni" (rõõm kisub rõivad üles, arm ajab arud lakka).
Tunded ja mõnu
Tänapäevase eesti keele kasutuses eristub sõnas armastus küllalt selgesti kaks tähendusetasandit. Esiteks viitab see inimliku suhtega seotud tundele, mida tuntakse armastusobjekti vastu (ma armastan oma naist). Teises plaanis on armastamine seotud inimese omadusega tunda mingist olukorrast, objektist või tegevusest heameelt või mõnu (ma armastan raamatuid lugeda, linnainimesena armastan vahel maatöid teha).
Jumala ja inimese armastus
Uues Testamendis on kaks olulisemat armastuse-kohast sõna: agapē ja philia. Mõnikord on neid püütud eristada ja öelda, et esimene seostub jumaliku armastuse ja teine inimeste vahelise armastusega. See on siiski ekslik – mõlemad sõnad katavad armastussuhteid inimese ja Jumala, inimese ja Kristuse ning inimeste endi vahel. Kui siin üldse erinevus on, siis võib öelda, et philia on rohkem seotud isikutevaheliste suhete kvaliteediga ja agapē peatähelepanu on pööratud armastuse alusele – selleks on teise isiku kõrgelt hindamine ja sügav heakskiit. Tuntud „mikroevangeelium", Jh 3:16 tõdeb, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." Siin on kasutatud agapē sõnavormi. Me võiksime siis öelda, et Jumala armastus maailma vastu põhineb sellel, et Jumal leiab maailmas (st inimkonnas) midagi väga kallist, heakskiitmist väärivat ja ilusat – nõnda, et ta ei kõhkle selle maailma päästmise eest ka kõige kõrgemat hinda maksmast. Ja teisalt on sellest lausest väga selgesti ilmne, et see, millest meile siin räägitakse, on just jumaliku armastuse kvaliteet.
Eros
Kreeka keeles on armastuse kohta veel kolmaski sõna, erōs, millest meiegi keelde on võõrsõnana tulnud mõiste erootika ja sellega seonduv. Kuigi me ei leia seda sõna Uues Testamendis, on see kasutusel Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes Septuaginta (LXX). Õp 7:18 kõlab Septuagintast tõlgituna järgnevalt: „Tule, ja naudime armastust varahommikuni, tule, ja tegeleme armastusega." Lause esimeses pooles kasutatakse siinkohal sõna philia, lause teises pooles on vastavaks sõnaks erōs. Kontekst on selgesti seksuaalne (sama leiame me muide ka LXX Õp 30:16, kus meie piiblitõlke väljendi „viljatu üsk" asemel on „naise armastus"). Ja ometi tasub siin tähele panna, et Õp 7:18 lause on esitatud poeetilise parallelismi vormis, mis tähendab, et sõnad philia ning erōs on siin selgesti sünonüümid. Sõnad, mida me oma keeles kasutame, on mitmetähenduslikud ja armastuse sisu ning vormi määratleb eelkõige kontekst. 2. m.a.j sajandil kirjutab märterpiiskop Antiookia Ignatios teel oma surma Rooma kogudusele (I.Rm VII.2): „kirjutan teile elavana, igatsedes (armastades) surra, minu armastus on risti löödud, ja ei ole minus tuld, mis armastaks maist." Taas on meil siin tegu kombinatsiooniga sõnadest erōs (kahel esimesel korral) ning philia (viimasel korral).
Sotsiaalne kontekst: vaenlase vihkamisest armastuseni
Mõistel armastus oli Piibli-aegses Vahemeremaade kultuuris spetsiifiline sotsiaalne tähendus. Tegu oli grupikuuluvuse ja grupiga seotuse väärtusega, millega võis (aga ei pruukinud) kaasneda emotsionaalne kiindumus. Säärane grupikuuluvus ja grupiga seotus oli sotsiaalne liim, mis gruppe koos hoidis. Niisiis tähendas kedagi armastada kuuluda temaga kokku ja olla tema külge liidetud. Inimene võis kujundlikus kõnes olla liidetud ka käitumismallide või abstraktsete väärtuste külge, kuid tavaliselt oli tegu siiski kaasinimestega. Sageli käsitleti armastuse ja vihkamise vahelist piiri seejuures nii sirgjooneliselt, et mittearmastamine tähendaski otseselt vihkamist ja vastupidi – ilma mingi vahepealse võimaluseta. Mt 5:43 sõnab Jeesus: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!" See ütlus toetub tõdemusele, et olgugi inimese lähigrupp püsib koos armastuse toel (kõigepealt armastus pereliikmete, siis naabrite, seejärel samasse usugruppi kuuluvate inimeste vahel), jäävad sinna kõrvale alati võõrad, keda käsitletakse vaenlastena. Juutide jaoks olid toona vaenlased eeskätt roomlased ja siis kõik teised paganad. Jeesus jätkab (s. 44-j): „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale." See ei ole niisma öeldud. Selle sõnumi taustaks on visioon teistsugusest ühiskonnast, kus inimene võib vähemalt põhimõtteliselt siduda ennast ka võõramaalasega. Jeesuse sõnutsi kuulutab Jumal omaks ja enda külge liidetuks nii kurjad kui head, nii paganad kui juudid. Tema on kogu inimkonna Isa ja kui meie tahame olla tema lapsed, siis ootab ta ka meilt avatust ja heatahtlikkust kõigi inimeste, mitte ainult meie sõprade suhtes.
Ja ongi ring täis: Jeesuse sõnum peegeldub eesti keeles sõna armastus etümoloogilises arengus. Seda, kas me ikka jätkuvalt oma esiisade joonel püsime, peab ilmselt igaüks iseenda käest ise küsima.
