11/2016 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Johannese ilmutus on täis põnevaid nägemusi. Meile on tuttav nähtav maailm. Kuid olemas on ka täiesti teine reaalsus, mille üle on nagu mingi kate. Johannesele anti võimalus heita pilk selle taha.
Ilmutusraamatu 12. peatükis on nägemus naisest ja lohest. Selle kaudu avab Jumal oma päästeplaani saladusi. Siin on kolmel korral juttu sündmustest taevas (vt s 1, 3 ja 7). Samas kirjeldatakse ka maa peal toimuvat. Siin on paralleelsed pildid kahest erinevast maailmast. Kõigiti on aru saada, et maapealsed ja taevased sündmused on omavahel seotud.
Esimese sündmuse kohta on kirjutatud: „Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas. Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes” (Ilm 12:1j). Kes on see imepäraselt ehitud naine?
Teise sündmuse kohta on öeldud: „Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. … Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde” (Ilm 12:3–5).
Et lohe on saatan, selgub s 9. Laps aga tähendab Kristust. See selgub ütlusest: „kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid”. Nimelt esineb raudsauaga karjatamise mõte Ilmutusraamatus kolm korda, ja seda just seoses Kristusega (Ilm 2:27; 12:5; 19:15). Ühtlasi on siin näha seost Messia-psalmiga (vt Ps 2:8–9).
Milline tohutu risk oli Jumalal saata oma Poeg siia maailma naisest sündinuna.
Kui lohel last haarata ei õnnestunud, siis „lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus” (s 17).
Toodud tunnustest võib järeldada, et naise all on kujutatud Kristuse ema, kuid siiski mitte Maarjat. Temaga ei läheks kokku nt naise kirjeldus: „naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas” (s 1). Kes aga siis?
Sobiva tõlgendusena paistab, et naine salmides 1 ja 2 on Kristust ehk Messiat ootav Jeruusalemm vanatestamentliku jumalarahva mõttes. Tema sünnitusvaludest võib lugeda korduvalt (vt Js 26:17j; 66:7j; Jr 4:31; Mi 4:9j; 5:2 jne). Nii räägiti juutluses „Messia sünnitusvaludest”. Samal ajal ulatub 1Ms 3:15 kohaselt sügava tähendusega liin kuni Eevani. Seal ütles Jumal maole: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.” Tähelepanuta ei või jätta seal ja Ilmutusraamatus olevaid ühiseid mõisteid: naine – madu – vihavaen – seeme. Oluline on, et 1Ms 3:15 on naise „seeme” ainsuses: „kes purustab su pea”. Kuna Messias sündis Iisraelis, siis langevad Ilmutusraamatu pildis Eeva ja Iisrael kokku. Väljend „naise soost” (s 17) osutab kõigile usklikele. Seega on vaadeldavas nägemuses naine Messia ema kollektiivses mõttes, ühtlasi on ta ka kõigi usklike ema.
Kuid korraga pilt muutub ja esile tuleb suur viletsus. Johannes nägi nüüd naise haledat abitust ja kaitsetust: „Ja [naine] oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes” (s 2). Maisest aspektist vaadatuna ei olnud Kristust kandev rahvas sugugi n-ö auline, pigem oli ta täis ohkamist, alandust, rõhumist, kahtlusi. Sellele lisandub pilt ähvardavast lohest, saatanast: „Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps” (s 4).
Seda on raske ettegi kujutada, millised kosmilised probleemid seonduvad inimkonna päästelooga. Milline tohutu risk oli Jumalal saata oma Poeg siia maailma naisest sündinuna.
Kristus Jeesus mõisteti Jumala poolt õigeks!
Veel võib neist nägemustest mõista, et kui Jumala kogudus kannatab, siis ei ole see suunatud koguduse kui sellise vastu, ega religiooni, jumalausu, palvetamise ja kultustoimingute vastu. Kõigi nende asjadega võib maailma vürst rahu sõlmida. Vaid alati on see suunatud koguduse Issanda vastu. Ühtlasi on kõik jumalavastane ka Kristuse-vastane. Nt seepärast ütleski Ülestõusnud Issand Saulusele, kes kiusas taga kristlasi: „Miks sa mind taga kiusad?” (Ap 9:4). Kogu vanatestamentlik päästelugu näitab lohe soovi see laps hävitada. Siia kuulub nt vaarao korraldus heebrealaste poeglapsed hukata (vt 2Ms 1:15–22). Selliselt pidi Messias saatana viha- ja võimusfääri sündima. Kuningas Heroodes, soovides Jeesus-last hävitada, lasi Petlemmas ja selle ümbruses tappa kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad (Mt 2:1jj). Jumala sekkumine oma ingli kaudu päästis Jeesuse. Kord hiljem võis Jeesus ise öelda: „Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle” (Jh 14:30). Nägemuses haarati see laps Jumala ja ta trooni juurde (s 5). Jeesuse Jumala trooni juurde haaramine toimus tema ristisurmas ja surnuist ülestõusmises.
Ilmutusraamatu siinses nägemuses näib rõhk olevat sündinud poeglapse pääsemisel, kuid ühtlasi oli see tema ülendamine troonile, mis tähendas ka õigeksmõistmist Jumala poolt. Kristus Jeesus mõisteti Jumala poolt õigeks! Seega ei ole siin tähtis põgenemine teistpoolsusesse ja maailma andmine lohe võimusesse, vaid just õigeksmõistmine ja maailmavalitseja positsiooni võtmine Jumala paremal käel. Juba Ps 2:6 kohaselt on Kristusele valitseja positsioon antud Jumala poolt: „Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.” Ka algkristlased nägid Jeesuse ristisurmas tema ülendamist.
Mis sai aga naisest? „Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva” (s 6). Kõrb ei ole siin geograafiline koht. Pigem võis kõrb olla alates Iisraeli põgenemisest Egiptuse lohe eest märksõnaks pääsemise ja hoidmise kohta Jumala suure ime läbi. Vanatestamentlikus prohvetluses on Egiptuse kuningat nimetatud suureks krokodilliks (Hs 29:3; 32:2). Krokodilli paralleel lohega on ilmne. Poisslapse jälitamine (12:4) meenutab Iisraeli poiste uputamist, põgenemine kõrbe (12:6) meenutab Iisraeli põgenemist, lohe poolt tagaajamine (12:13) vaarao poolt tagaajamist, ähvardav veevool (12:15) Punast merd (vrd Js 51:9j), imeline toitmine (12:6) mannat, kotkatiibadel pääsemine (12:14) ütlusi 2Ms 19:4; 5Ms 32:11 jne.
See on erakordne: taevas ei ole meie peale kaebajat!
Kohus lohe üle
Päästelooliselt on väga oluline ka kolmas sündmus: „Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga” (Ilm 12:7–9).
Lohe ehk saatan oli suur pealekaebaja. Temal oli õigus tulla Jumala ette ja inimesi süüdistada (vt nt Ii 1:6jj). Ka oli ta Kristuse peale kaebaja. Kui tavaliste inimeste puhul olid tema süüdistused põhjendatud, siis Kristuse suhtes mitte. Kui nüüd Kristus õigeks mõisteti, siis nii nagu juudi kohtusüsteemis, järgnes kohus valekaebuste esitaja üle. Sellel järelprotsessil mõisteti süüdi lohe.
Lohe üle kohtuotsuse täideviijaks, n-ö kohtuteenriks, oli Miikael. Kuid ega lohe ei tahtnud oma võimupositsiooni loovutada. Tema ja ta kaaskonna vastu tuli kasutada jõudu. See võitlus oli „märk” õigusvaidlusest taevases kohtus. Igal juhul lohel ei ole enam taevas kohta. Pealekaebaja on oma positsiooni kaotanud. Ta heideti taevast välja. See on suur rõõm: „Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: „Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl”” (s 10).
Selle nägemusega haakub apostli ütlus: „Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest” (Rm 8:33j).
See on erakordne: taevas ei ole meie peale kaebajat! Seal on Jumala armutroon. „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Hb 4:16). „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9).
Kuid ega lohe oma vaenulikku tegevust jätnud: ““Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.” Kui lohe nägi, et ta oli heidetud maa peale, siis ta kiusas taga naist, kes oli toonud ilmale poeglapse” (s 12j).
Nii kogeb Jumala kogudus saatana erilisi rünnakuid ja tagakiusu, kuid kogeb ka Jumala erilist hoidmist ja kaitset. Igal juhul viib Jumal oma päästeplaani ellu!
