1/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
Eesti kirjakeele üheks tüvitekstiks on Piibel. Sealsed tõlkeväljendid on juba ammu leidnud tee ka argikeelde. Meie igapäevases kõnepruugis on neil sõnadel oma väljakujunenud harjumuspärane tähendus, mispuhul me enamasti ei mõtlegi nende algupärale. Käesoleval aastal avaldab Teekäija järjepanu valiku huvitavamatest Vana ja Uue Testamendi väljenditest.
Mis on tohuvabohu?
Esmajoones tähendab see väljend kaost, korrapäratust, segadust.
Minu töökabinetis valitseb aegajalt tohuvabohu, mõnikord on see tohuvabohu ka mõtetes – siis, kui mõtlen korraga mitme asja peale ega suuda neid ohjeldada. See sõna tuleb eesti keelde otseselt Piibli heebrea keelest, 1.Moosese 1 peatüki teisest salmist. Meie piiblitõlkes kõlavad Piibli esimesed kaks salmi nõnda: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal." Väljendi „tühi ja paljas" aluseks on heebrea „tohu va bohu", mis algselt tähendab ilmselt kaost. Vanas heebrea keeles tähistati abstraktseid mõisteid sümbolilise iseloomuga sõnade või sõnaühenditega. Näiteks „taevas ja maa" (algselt isegi „taevad ja maa") viitab kogu kõiksusele tervikuna.
Ilmamaa marutuul
Siin on väga ilus paralleel eesti keeles: ilmamaa – ilm tähendamas taevast ja maa maad, ilmamaa tähistab kogu maailma. Tohuvabohu „tohu" tähendab vormitust, „bohu" tühjust. Nii ongi tähendused „vormitu-tühi" ehk „tühi-paljas" ja kokku teeb see idiomaatiliselt „kaose". Kaose mõtet kinnitab ka sama lause teine pool, kus sõna „Vaim" tähendab ühtlasi algselt ka tuult ja veed on Piiblis läbivalt kaootilise korrapäratuse sümboliks. Nii võiks neid Piibli kaht esimest salmi tõlkida ka nõnda: „Alguses, kui Jumal lõi ilmamaa, oli maa tohuvabohu ja pimedus oli sügavuse peal ja marutuul lõõtsus kaosevete kohal."
Meie piiblitõlge
Meie piiblitõlke tõlkekuju põhineb üldlevinud tõlketraditsioonil ja selle teoloogilistel rakendustel. Päris kindlasti ei saa siin midagi väita, ent ilmsesti saab asi alguse Piibli kreekakeelsest tõlkest Septuagintast, mis tehti umbes kaks-poolsada aastat enne Kristust. Kreeka mütoloogias oli samuti tuntud teema, et maailma tekkimine saab alguse kaosest, kuhu siis sünnivad jumalad, kes toovad sellesse kaosesse korra. 1.Moosese 1 peatükk on aga juutluses alati olnud poleemilise iseloomuga tekst. Kuna juudid uskusid Ainujumalat, kes on ühtlasi kõiksuse Looja ja kes vastandub teiste rahvaste jumalatele kui ainus Elav Jumal ebajumalatele, siis olid ka juudi loomiskäsitlused poleemilise iseloomuga. Septuaginta tõlkijatele ilmsesti ei meeldinud kaosest korra loomise mõtte rõhutamine – see oli liiga sarnane kreeka arusaamadele. Et 1.Moosese 1 on väga tugevasti sümbolilise iseloomuga ja mitmeid tõlgendusvõimalusi pakkuv poeetiline tekst, siis hakati selles tekstis rõhutama üht teist aspekti – Jumala prioriteeti üle kõige. Hiljem arenes sellest välja õpetus, et Jumal on loonud maailma eimillestki ja siis vajus kaosest korra loomise teema tahaplaanile.
Taevalaotus
Meie jaoks on taevalaotus lihtsalt taevas meie pea kohal, Piiblis on sel mõistel aga spetsiifilisem tähendus. Laotus oli kõva, tahke asi. Maailma luues lõi Jumal kaosevetesse laotuse ja „eraldas veed vetest". Sellega toodi kaosesse korra element ja laotuse alla jääv vesi ei olnud enam otseselt kaosevesi. See vesi koondati ühte paika ja nähtavale tuli kindel, kuiv maa. Algset tähendust annab kõige paremini ehk edasi sõna „taevakuppel". Just selle külge kinnitas Jumal päikese, kuu ning tähed. Enne mainisin, et 1.Moosese 1 tekst on poleemiline tekst; see saab ilmsiks ka siin. See on piibliteadlaste üldlevinud hinnangu kohaselt kirjutatud juudi preestrite poolt Babüloonia vangipõlve päevil ja babüloonlastele olid tähed, kuu ja päike jumalateks. Siin on nad aga taandatud lihtsalt valgustiteks. Jumal kinnitab nad taevalaotuse külge üsna samamoodi, nagu meie kinnitame laelambi lakke. Seega vastandasid teksti autorid ennast Babüloonia religioonile – teie „jumalad" on lihtsalt tõelise Jumala poolt loodud laotuse külge kinnitatud laternad!
Taevaluugid
Tänapäeva mõttes on see kujundlik väljend, algselt mõisteti seda aga üsna sõna-sõnalt. Kõige paremini saab see selgeks veeuputuse loos, kus Jumal veeuputust maa peale saates avab taevaluugid ning algab nelikümmend ööd ja päeva kestev sadu. Kui veeuputuse aeg täis sai, pandi taevaluugid kinni ning sadu taevast keelati.
Taevaluugid sümbolina
„Taevaluukidel" oli ka sümboolne tähendus. Veeuputus oli ju Jumala karistus maapealsete kurjuse eest. Kurjust mõisteti vastuhakkamisena Jumala poolt seatud korrale ja siin oli selge seos kaose ja tohuvabohuga. Veeuputuse loo sõnum oli, et Jumal laskis inimestel karistuseks täie mõõduga osa saada sellest, mille nad juba ise olid valinud – kurjusest ja kaosest. Taevaluugid pidurdasid kaost ja kurja. Aga see pole siiski nii ühemõtteline. Me kõik teame, et kuigi liigvesi on halb, vajab maa ometigi vihma. Eriti põua ajal on vihm hoopis õnnistuseks. Nii ongi Malaki prohvetiraamatus (3. ptk) taevaluukide avamine Jumala õnnistuse märgiks. Tänapäevasesse teoloogilisse keelepruuki ümber panduna on taevaluugid sümboliks Jumala samaaegsest transtsendentsusest ja immanentsusest. Maailma Loojana on ta maailma-ülene ja sellest väljapoole jääv, samas aga ka oma loodud maailma haaratud. Ta tagab selle korrapärase käekäigu (vihm) ja ühtlasi võib vajadusel sellesse maailma ka imeliselt sekkuda – kas siis karistuseks või õnnistuseks.
