07-08.2017
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Jeesuse isiku ja tema päästeloolise tegevuse mõistmisel on suur kaal Jeesuse enesekohastel Mina olen ütlustel. Mitmed neist kuuluvad kõnekujundite hulka, millega püütakse ilmestada Jeesuse siinpoolsuse ja sealpoolsuse vahendamist inimeste jaoks. Ühtlasi näitavad need Jeesuse mitmekülgset olemust.
Kui saadik läks oma ülesannet täitma, siis pidi ta ennast esmalt tutvustama.
1. Mina olen vormel
Mina olen ütlused kuuluvad olulises osas läkitusteoloogiasse. Kui saadik läks oma ülesannet täitma, siis pidi ta ennast esmalt tutvustama, st oma läkituse legitimeerima. See toimus vormi kohaselt: „Mina olen see ja see, ma olen tulnud, et...” Sarnaselt toimus see ka Jumala saadikute puhul. Eriti ilus näide on apokrüüfses Toobiti raamatus: „Ja nüüd on Jumal mind läkitanud terveks tegema sind ja sinu miniat Saarat. Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist … mina ei ole tulnud omaenese armu pärast, vaid meie Jumala tahtel” (Tb 12:14–18). Vanas Testamendis esitleb Jumal ennast enamasti oma nimega Jahwe või El(ohim), vahel lisab ta sinna Aabraham või püha (vt 1Ms 15:7; 17:1 jt; Jos 24:19; 1Sm 6:20; Js 42:8; 43:11,15 jt). Sageli on tema enesetutvustuse sissejuhatuseks „Mina olen”. Kuid lihtsalt sõnadega „Mina olen” tutvustab Jumal ennast esimest korda, kus ta esitles end Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!” Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen” on mind läkitanud teie juurde” (2Ms 3:14). Veel selgitas Jumal oma olemust, öeldes: „Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest” (5Ms 32:39). Mina olen vormeli püsimist kinnitab nt Js 43:11: „Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina”. Aja jooksul oli Mina olen (hbr, aram ani hu) ütlusest saanud juutluses üks kõige püham Jumala ilmutusvormel, mis etendas suurt osa juutide pühadeliturgias.
2. „Mina olen,” ütleb Jeesus
Kui nüüd Jeesus ka ise Mina olen ütlust kasutas, kuidas peaks sellest aru saama? Kas tegemist on lihtsalt Jumala saadiku enesetutvustamisega või kajastub selles eriline jumalikuks olendiks olemise pretensioon? Mõistetavalt tuleb nende ütluste puhul arvestada kontekstiga evangeeliumis. Kuid tihti sellest ei piisa, vaid tuleb arvestada Pühakirjaga laiemalt.
Uue Testamendi seitsmele Mina olen vormelile on lisatud erilised tunnused, mis Jeesuse erakordsust eriti rõhutavad.
Johannese evangeeliumis esimesena toodud Jeesuse Mina olen ütlus pärineb Jeesuse ja ühe naise vahelisest vestusest, mis toimus Samaarias Jaakobi kaevu ääres. Seal tunnistas naine: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.” Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see” (Jh 4:25j). Ilmselt tähendas see lihtsalt: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi Messias.” See ei ilmne mitte sellest, et naisele vastates kasutas Jeesus vormelit Mina olen, vaid vestlusest endast. Et see ütlus iseenesest peaks tähendama „Mina olen Messias”, ei ole kuigi veenev.
Keerukam on lugu, kui Jeesus tuli tormisel järvel kõndides jüngrite juurde ja ütles: „See olen mina, ärge kartke!” (Jh 6:20). Ka siin võiks see tähendada lihtsalt endast teatamist, nt nagu Jh 9:9, kus nägijaks saanu ütles enda kohta: „Mina olen seesama.” Kuid arvestades järvel toimunu erakorralisust, võib siin näha tüüpilist ilmutusvormelit: sellises jüngritele ootamatus ja tundmatus ilmumises avalikustas taevane Jeesus oma jumalikku identiteeti.
Kord lehtmajadepühal juudi ülematega väideldes ütles Jeesus: „Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast” (Jh 8:23). Sellega teatas Jeesus, et tema on taevast saadetud Jumala saadik. Ühtlasi nõudis ta pattude andestuse eeltingimusena tema MINA OLEN SEE tunnustamist (Jh 8:24). Pattude andestus oli aga Jumala armutegu, mida ülistati nt valgusepüha liturgia tänulauludes. Ilmselt kõlas see Jeesuse nõue juutide kõrvadele vägagi pretensioonikalt. Nagu öeldud, oli see ju püha Jumala ilmutusvormel, mis etendas suurt osa juutide pühadeliturgias.
Kuid sellega asi ei piirdunud. Jätkuvalt juutidega väideldes kuulutas Jeesus: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina” (Jh 8:58). Jeesuse mõte oli selles: enne kui Aabraham sündis, olin ma igavikus, samuti nagu ma olen praegu ja saan olema igavesti. Ühtlasi on sellel ütlusel selge seos Js 43:13-ga. Seal ütleb Jumal: „Enne kui päev sündis, OLEN MINA” (eestikeelses Piiblis on tõlge pisut teistsugune: „Ka edaspidi olen ma seesama.”). Samuti näitab see ütlus seost Johannese evangeeliumi eeskõnes öelduga: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures […] Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära (Jh 1:1–2,10). Viimasel söömaajal koos oma jüngritega ütles Jeesus täiesti Js 43:9j jumaliku ilmutusvormeli stiilis: „Nüüd ütlen ma teile seda, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, et te usuksite, et mina see olen” (Jh 13:19). Siia sobib Jeesuse ütlus juudi vaimulikele Jeruusalemmas: „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust” (Jh 5:39).
Ühe näite inimeste reageerimisest Jeesuse Mina olen ütlusele leiame tema kinnivõtmise loost. Kui Jeesus oma kinnivõtjatelt küsis, keda nad otsivad, vastasid nad talle: „Jeesust Naatsaretlast.” „Ta ütles neile: „Mina olengi see.” … Kui ta nüüd neile ütles: „Mina olengi see”, taganesid nad ja kukkusid maha” (Jh 18:5j). Selline oli inimeste reaktsioon Jeesuse otsesele vastusele „Mina olen”.
Kuid kas Jeesus ikka soovis ise end samastada Vanas Testamendis esitletud Kõrgeima Jumalaga või ennast temaga samale tasemele tõsta? Ühelt poolt ütles Jeesus: „Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30; vt ka 17:22), kuid Jeesus ütles ka: „Isa on suurem kui mina” (Jh 14:28). Igal juhul väitis Jeesus oma ütlustega, et inimesena on ta Jumala täievoliline esindaja. Jeesus kinnitas: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa” (Jh 14:9). Neid suhteid on inimesel raske mõista, küll aga võib ta Jeesust lihtsalt usaldada.
3. Erilise tunnusega Mina olen ütlused
Lisaks eelkirjeldatud ütlustele toob Johannese evangeelium ära Jeesuse sõnad, kus Mina olen vormelile on lisatud mingi eriline tunnus, mingi eriline predikaat, mis Jeesuse erakordsust eriti rõhutab. Selliseid erinevaid variante on seitse. Neis on kasutatud piltlikku keelt, mis on kohane, kõnelemaks sellest, millest otsene kõnelemine on võimatu. Jeesuse puhul on tegemist isikuga, kelle kohta puudusid sobivad väljendid ja keda ei saadud kirjeldada teadusliku analüüsiga. Küll aga võidi kasutada mitmesuguseid piltlikke väljendeid ja analoogiaid – eelkõige Vanast Testamendist. Seejuures tuli ammendavama vastuse saamiseks tarvitada korraga mitmeid erinevaid mõistekujundeid. Seda Jeesus oma ütlustes teebki.
1) Mina olen eluleib
Kord paasapühade aegu korraldas Jeesus suure söömaaja, kus ta viie leiva ja kahe kalaga söötis umbes viit tuhandet meest, lisaks naised ja lapsed (Jh 6:4–13). „Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma”” (Jh 6:14).
Järgmisel päeval algas Jeesuse ja juutide vahel väitlus. Esile tõusis küsimus taevasest tunnustähest, mida Jeesus peaks tegema. Kõrbeteekonnal sõid juutide esivanemad mannat, „nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast” (Jh 6:31; vt Ps 78:24). Millise tunnustähe teeks Jeesus? Selgitades toimunut, ütles Jeesus: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”... „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi” (Jh 6:32–33,35). „Mina olen eluleib ... Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest” (Jh 6:48,51).
Jeesus on eluleib selle erilises, väljavõttelises tähenduses.
Järgneb septembrikuu Teekäijas
