01/2019 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Kristlaste elus on tähtis koht Jumala ülistamisel ja palvel. Meie Pühakirjas on hulgaliselt näiteid palveelu mitmekesisusest ja rikkusest. Palvetati sünagoogides ja templis, palveteekondadel ja kodus. Levinud olid mitmesugused palvelaulud. Neid tavasid järgisid ka Jeesus ja tema jüngrid. Lisaks senisele õpetas Jeesus sügavamõttelise Meie Isa palve (vt Mt 6:9–13; Lk 11:2–4). Jüngrite palveelu oma mitmekesisuses jätkus pärast Jeesuse lahkumist (vt Ap 1:14, 24j; 2:42; 3:1; 4:24jj; 6:6 jne).
Enne oma lahkumist andis Jeesus palvele aga täiesti uue mõõtme. Ta õpetas jüngreid paluma Isa tema nimel.
Evangeeliumides leidub palvetamise kohta olulisi juhiseid ja Jeesuse mitmekülgset eeskuju. Vestluses samaarlannaga ütles Jeesus: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama“ (Jh 4:24).
Jeesuse palveid iseloomustas Jumala poole pöördumise loomulikkus. Enne Laatsaruse surnuist üles äratamist on öeldud: „Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud““ (Jh 11:41–42).
Rääkides jüngritega oma kannatustest: „Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi“, pöördub Jeesus nii loomulikult Jumala poole: „Isa, kirgasta oma nime!“ (Jh 12:27–28).
Tähelepanuväärne on Jeesuse lahkumispalve (vt Jh 17).
Enne oma lahkumist andis Jeesus palvele aga täiesti uue mõõtme. Ta õpetas jüngreid paluma Isa tema nimel.
„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas“ (Jh 14:12–13).
„Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel“ (Jh 15:16).
„Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:23–24).
„Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest“ (Jh 16:26–27).
Need kordused rõhutavad Jeesuse nimel palvetamise olulisust. Siinjuures on oluline tähele panna, et Jeesus ei õpeta paluma teist Lohutajat, st Püha Vaimu. Kuigi too on nii Isa kui ka Poja esindaja ja vahendaja.
Veel on tähelepanuväärne, et lisaks Jeesuse nimel palumisele annab Isa ka palvevastuseid tema nimel (vt Jh 15:16; 16:23).
Rääkides tema nimel palvetamisest, kasutas Jeesus alati vormelit en tō onomati mū. Selle kreekakeelse vormeli tähendus vajab lähemat selgitamist.
Juutluses (nagu antiikajal üldse) oli nime ‒ sealhulgas Jumala nime kasutamine ‒ sagedane. Seda tehti vägagi erinevates seostes ja erinevaid eesmärke silmas pidades. Iisraelis võidi tegutseda kellegi nimel, kellegi ülesandel, ka nimetatu juuresolekul. Taavet läks Jahve nimel vastu Koljatile (1Sm 17:45), prohvet Jeremija kuulutas Jahve ülesandel (Jr 26:16).
Jahve nimi võis olla Jahve isikulise valitsuse ja tegutsemise teisiti sõnastus. Seda võidi kasutada asendusväljendina Jahve enda asemel, näiteks ütluses „sa ei tohi teotada oma Jumala nime“ (3Ms vt ka 18:21; 20:3; 21:6; 22:2). Inglitele andis Jahve nimi täie jumaliku autoriteedi (vt 2Ms 23:21). Kui kuskil oli Jumala nimi, siis tähendas see, et seal on Jumal ise. Templis olev Jahve nimi tähendas, et seal asub Jahve ise. Jumala nime appihüüdmist mõisteti Jumala enda appihüüdmisena. Jumala nime kasutati ka tema ülesandel tegutsemise puhul, samuti Jahvele apelleerimisel. Nime kasutati Jahve paralleelväljendina isegi nii, et nimi ise muutus nagu Jumala hüpostaasiks, näiteks: „Jumal, päästa mind oma nime abil ja aja mu asja oma vägevuse varal!“ (Ps 54:3). Kui Jumala lähedalolu kardeti, siis välditi tema nime nimetamist (Am 6:10). 
See ei ole meelevaldne palve, mille lõpus on lihtsalt ütlus „Jeesuse nimel“, vaid see tähendab Jeesuse tahtega kooskõlas olevat palvet.
„Minu nimel“ vormeli kasutamisest
Kellegi nimel ütlemine või tegutsemine tähendab toetumist sellele isikule, tema autoriteedile; aga see võib tähendada ka tegutsemist tema meelevalla piirkonnas, tema jõus. Näiteks Jeesus tegutses Jumala nimel. Ta tuli Issanda nimel, st Jumala ülesandel, tema tahte kohaselt (Mk 11:9; par). Tegudes, mida ta Isa nimel tegi, tõestas ta end Jumalast tõotatud Kristusena (Jh 10:24–25; 5:43). Jh 14:26 kohaselt on tähtis, et mitte üksnes Jeesus ei tegutse Isa nimel, vaid ka Isa täidab Kristuse tahet, kui ta Jeesuse nimel saadab Püha Vaimu. G. Delling lisab, et tegude tegemine, mida Jeesus teeb oma Isa nimel (vt Jh 10:25), ei näita mitte üksnes Jeesusele ülesande andjat ega väljenda üksnes usaldust Jumala abi suhtes, vaid siin on välja öeldud Jeesuse ja Isa täielik ühtsus: Jeesus teeb Isa tegusid (Jh 10:37–38) ja Isa teeb seda tema kaudu (Jh 14:10).
Kes usuvad Jeesust kui Jumala Poega, on tema nimes, st nad on astunud tema toime- või valitsusalasse, nende päralt on elu (Jh 20:31) ja selliselt ei ole nad kohtu all (Jh 3:18).
Kristlaste kogu elu on seotud Jeesuse nimega: „Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades!“ (Kl 3:17).
Ef 5:20 räägib Kristuse nimel tänamisest: „...tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ Mõte ei ole siin, et Jumala tänamisel esindatakse Jeesust. See tänu on ikka koguduse enda tänu. Küll on Jeesus Kristus Jumala tänamise põhjus. Jeesuses või Jeesuse kaudu on ilmunud Jumala arm, mille eest kogudus tänab Jumalat. Ühtlasi tähendab see Jeesuse kohalolu, mis loob need tingimused, et me võime Jumalat tänada ja et see tänu Jumalani ka jõuab.
1Kr 6:11 on tõlgitud: „Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ Kuidas sellest aru saada? Või sobiks tõlkida Kristuse nimega? Grammatiliselt on see täiesti võimalik. Aga kas see oleks parem? Nüüd on oht, et tekib mõtteseos nimemaagiaga. Küllap on selles ütluses mõeldud Kristuse või Kristuse päästesündmuse toimeala. Sarnane mõte on Ap 4:12, kus halvatu tervendamise järel ütleb Peetrus kokkuvõtvalt päästesõnumi: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ Mõeldud on siin toetumist Jeesuse päästesündmusele, Jeesuse päästesündmuse tõttu, päästesündmuse pärast. Mõistetavalt jäävad selliste ütluste tähenduspiirid sageli täpsemalt määratlemata. Oma olemuselt on inimese päästmine Jumala tegu, mis suures osas jääb inimese tunnetuspiiridest välja. Nii ei ole sobiva tõlkevaste leidmine mitte alati lihtne.
Kokkuvõtvalt võib öelda: sellel on sügav tähendus, et Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama tema nimel. See ei ole meelevaldne palve, mille lõpus on lihtsalt ütlus „Jeesuse nimel“, vaid see tähendab Jeesuse tahtega kooskõlas olevat palvet. See tähendab toetumist Jeeuse isikule, tema autoriteedile. See on palve, mille puhul arvestatakse Jeesuse püha ligiolu, olemist tema meelevalla piirkonnas. Väga tähendusrikas ja oluline on Jeesuse ütlus: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile“ (Jh 15:7).
Seda, et Isa annab Jeesuse nimel palvevastuse, võiks mõista kui Jeesuse eestkostet. Nii ütleb apostel Paulus: „Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest“ (Rm 8:34). Seda mõtet täiendab aga Jeesuse ütlus: „Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest“ (Jh 16:26–27).
