Juuni 2019 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Jeesus erines teistest inimestest
Evangeeliumide tunnistuse kohaselt ei mahtunud ei Jeesuse õpetus ega tema tegevus tolleaegsete vaimulike arusaamade ja traditsioonide raamidesse.
Kord tervendas Jeesus pidalitõbise ning andis talle seejärel korralduse minna ja näidata ennast preestrile (Mk 1:40jj). Ilmselt oli pidalitõbise tervendamine signaaliks kirjatundjatele ja variseridele, et Jeesust on tarvis jälgida, sest ta oli pidalitõbist puudutanud, mis aga oli keelatud (3Ms 13:45–46).
Teisel korral toodi Jeesuse juurde keegi halvatu. Jeesus ütles talle: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad, kes mõtlesid, et Jeesus teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi? (Mk 2:5–7). Kuid ega Jeesus ei väitnudki, et tema annab patud andeks, vaid ta teatas Jumala otsuse. Kuid seegi oli kirjatundjatele liig, sest Jumala andestuse otsuse teatamine oli preestri ülesanne. Samas osutas Jeesus oma õigusele anda patte andeks maa peal (Mk 2:10).
Kord varitseti Jeesust, kas ta peaks tervendama hingamispäeval, et saaks tema peale kaevata. Seal oli üks vigase käega inimene. Jeesus ütles talle: „Siruta käsi!“ Ja käsi saigi terveks. Jeesus ei teinud midagi keelatut, ometi sai käsi terveks. Variserid aga läksid kohe välja ja otsustasid koos Heroodese meestega, et Jeesus tuleb hukata (Mk 3:1–6).
Nii algasid Jeesuse kokkupõrked kirjatundjate ja variseridega, kes tegutsesid varitsevate tunnistajatena. Kuid Jeesust oli raske Seaduse otseselt rikkumiselt tabada. Nii kujunes sellisest varitsemisest vaen Jeesuse vastu.
Juudid jälitasid Jeesust, et näha, kas ta täidab Moosese Seaduse nõudeid?
Oma aja arvamusliidrid
Evangeeliumides on üle seitsmekümne korra nimetatud juute. Neist paljud osutusid Jeesuse vastasteks. Näiteks on seal kirjeldatud, kuidas Jeesust taheti lausa kividega surnuks visata (vt Jh 8: 21jj; 10:22jj). Juutide etteheide oli: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks“ (Jh 10:33).
Sarnaseid juhtumeid leiame ka teistest evangeeliumidest. Kõik need lood aitavad mõista, miks Jeesust hakati vaenama ja lõpuks ka hukati.
Siin väärib tähelepanu, et neis ja taolistes lugudes nimetatud juudid, preestrid, kirjatundjad, variserid on kreeka keeles kirjutatud enamasti määrava artikliga. See tähendab, et need ei olnud juhuslikud inimesed, vaid kindlad grupid, kes Jeesust jälitasid. Igal juhul ei olnud tegemist mingite suurte inimgruppidega, kuid ühiskonnas olid nad mõjukad.
Miks suhtusid nad Jeesusesse nii vaenulikult?
Juudid tundsid oma ajalugu. Iisrael oli Jumalaga lepingus ega tohtinud teenida muid jumalaid. Kuid rahvas lasi ennast mõjutada võõrastest religioonidest, ebamoraalsusest ja Iisraeli jaoks ebasobivast poliitikast. Seepärast võttis Jumal korduvalt ära oma kaitsva käe. Kui rahvas meelt parandas, siis Jumal aitas jälle (vt Km 3:7–11,31; 4:1jj jt). Lepingu rikkumiste tulemuseks oli, et Iisraeli põhjariik hävines (vt 2Kn 17). Aastaid hiljem viidi lõunariigi Juuda elanikud asumisele Paabelisse. Sellest kujunes meeleparanduse aeg. Hoolikalt suhtuti Seaduse nõuetesse, hingamispäeva pühitsemisse ja Jumala pühadusse, ebajumalatest hoidumisse jms. Nüüd aga julges keegi Naatsareti Jeesus seda korda kahtluse alla seada ja rikkuda. Seepärast kardeti langeda Jumala meelepaha ja karistuse alla. Kuid ohtu kardeti ka roomlaste poolt. Kardeti, et Jeesuse populaarsus võiks põhjustada rahvarahutusi, millele roomlased vastaksid vägivallaga.
Suurkohtu otsus
Pärast seda, kui Jeesus äratas Laatsaruse surnuist üles, otsustas juutide Suurkohus Jeesuse kõrvaldada. Kardeti, kui kõik hakkavad Jeesusesse uskuma, siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii nende pühapaiga kui ka rahva. Ülempreester Kaifas otsustas, et on parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub (Jh 11:48jj).
Taas lähenesid juutide paasapühad. Tuletati meelde rahva Egiptusest vabanemist. Jeruusalemma kogunes väga palju rahvast. Oodati Messiat, kes neid Rooma ikke alt vabastaks. Paljud lootsid, et selleks saab Jeesus Naatsaretist (vt Lk 24:21). Juudi juhtkond aga otsis, kuidas Jeesust kavalusega kinni võtta ja tappa (Mk 14:1–2). Lahendust pakkus Juudas Iskariot, kes Jeesuse üles andis. Nüüd järgnes Jeesuse üle korrakohane kohtupidamine, esmalt juudikohtus, siis Rooma kohtus.
Evangeeliumide sõnumi kohaselt ei mõistnud Suurkohus Jeesust süüdi ei valetunnistuste ega eksituse tõttu, vaid kuna Jeesus tunnistas end Messiaks, Kõrgekskiidetu Pojaks. Kuna juutidel endil surmaotsuse täideviimise õigust ei olnud, viidi Jeesus Rooma kohtusse. Seal esitati talle poliitilised süüdistused.
Suurkohus ei mõistnud Jeesust süüdi ei valetunnistuste ega eksituse tõttu, vaid kuna Jeesus tunnistas end Messiaks, Kõrgekskiidetu Pojaks.
Maavalitseja Pilaatus ei kiirustanud Jeesust süüdi mõistma. Ka parasjagu Jeruusalemmas viibiv Galilea valitseja Heroodes Antipas ei pidanud Jeesust süüdlaseks (Lk 23:8–11). Kaifas aga ähvardas Pilaatust: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber.“ See oli poliitiline väljapressimine (Jh 19:12). Rahvas karjus, et Jeesus tuleb risti lüüa. Matteus kirjeldab, kuidas Pilaatus oma käsi peseb, et saada endale moraalne alibi.
Kogunenud rahvahulk aga hüüab kohutavad sõnad: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!“ (Mt 27:23–25). Juutide juhid kinnitasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser“ (Jh 19:15). See oli keisrile lojaalsuse hiiddemonstratsioon. Süütahvlile kirjutas Pilaatus: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas“ (Jh 19:19). Nii täitus Pühakiri: „Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele“ (Ps 2:6).
Lõhestatud rahvas 
Olgu öeldud, et Jeesuse kohtuprotsessil ei tegutsenud kogu rahvas. Pühadeks oli linna saabunud kogu toonasest maailmast tuhandeid palverändureid, kes koos Jeruusalemma jumalakartlike inimestega mõne päeva eest hüüdsid Jeesusele „Hoosianna!“. Kuid neil tundidel olid nemad hõivatud paasasöömaaja ettevalmistustega. Need, kes Jeesuse ristilöömist soovisid, olid kohalike juhtide toetajad.
Kui mõelda evangeeliumide tunnistusele, võib esmamulje olla üsna juudivaenulik ja anda põhjust juutide tagakiusuks. Kuid see mulje on ekslik. Palus ju Jeesus ise ristil, et Isa inimestele andestaks. Ja oma jüngritele andis Jeesus käsu kuulutada evangeeliumi kogu maailmas kuni ilmamaa äärteni. Nagu öeldud, ei olnud Jeesuse vastaste arv sugugi nii suur. Enamuse arvamust nad ei esindanud, kuid neil oli ühiskonnas suur mõju. Kaugeltki kõik juudid ei olnud Jeesuse vastased. Uues Testamendis nimetatakse juutideks juutluse ideoloogia kandjaid. Muidugi oli enamus inimesi, kellest evangeeliumid kirjutavad, ju juudid. Seal oli palju ka neid, kes Jeesust pooldasid ja temasse uskusid (vt Jh 8:31; 11:19,33; 12:9,11). Nelipühal liitus kogudusega umbes kolm tuhat inimest, kellest enamus olid juudid (Ap 2:41). Ap 6:7 öeldakse, et „Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks“. Seda pilti ei muuda Peetruse poolt nelipühajutluses esitatud tõsine süüdistus: „Jeesuse Naatsaretlase, ...olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud“ (Ap 2:22–23). See jutlus oli tegelikult kutse meeleparandusele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et evangeeliumid ei õhuta sugugi juudivaenulikkust, aga nad ei vaiki ka põhjustest, mis viisid Jeesuse surma.
Jah, mõne aja pärast algas juudakristlaste tagakius juutide poolt. Aga ka teisi kristlasi vaenati nende kaasmaalaste poolt. Paulus kirjutab: „Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest teiegi olete saanud kannatada oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt...“ (1Ts 2:14–16).
Miks Jeesus pidi surema?
Piibli tunnistuse kohaselt oli kõige tähtsam põhjus Jumala päästeplaan. Kristus Jeesus oli Jumalast määratud ja läkitatud ning prohvetite poolt ette kuulutatud Õige, kes kannatas ja suri ülekohtuste eest. Oma ihus kandis Jeesus inimkonna patud ristipuule. Temast sai lepitusohver kogu inimkonna eest. Surnuist Ülestõusnuna läks ta taevasse ja on Jumala paremal käel. Selliselt andis Jumal oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Selline on Jumala päästeplaan.
