5/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Kui meie kasutame tänapäeval sõna „pere", siis tundub loomulik, et selle all mõeldakse eelkõige inimesi ja teatud spetsiifilisi inimsuhteid. Perekonna moodustavad koos elavad lähisugulased. Eesti tüüpiline pere on, nagu mujalgi läänemaailmas, antropoloogia keelepruugis „tuumpere": ema, isa ja lapsed. Tavaliselt on inimene oma elu jooksul haaratud vähemalt kahte tuumperesse: esimesse lapsena ja teise juba abiellunult lapsevanemana. Laiendatult peame neis seostes pereliikmeteks siiski ka inimesi, kellega me ei pruugi koos elada – vanavanemaid, juba oma tuumpered moodustanud õdesid ja vendi ning nende lapsi. Aga sellega on enamasti siiski nii, et perekonnana tunneme end just siis, kui õed ja vennad oma lastega saavad kokku näiteks vanaema või vanaisa sünnipäeval. Muudes aspektides elavad kõik tuumpered üsna iseseisvat elu. Need peresuhted ei pea alati olema ilmtingimata bioloogiliselt määratletud: näiteks on ka lapsendatud lapsed kindlaks osaks perest, kuid selgi puhul on suhted määratletud sugulussuhete poolt etteantud mallidega. Lapsendatud laps on nii oma perele kui ka ühiskonnale laiemalt ikkagi kõigiti laps, olgugi et vanemate ja laste vahel pole sel juhul otsest bioloogilist sidet.
Piibliaegne „perekond" on palju avaram mõiste
Kui tuleme Piibli juurde, siis on lood paljuski teistmoodi. Piibli-aegne perekond erines meie tänapäevasest perekonnast üsna mitmete oluliste aspektide poolest. Minu näited on sedakorda just Uue Testamendi maailmast. Kreekakeelne sõna, mida meil tavaliselt "pereks" tõlgitakse, on oikos. Juba Louw-Nida Uue Testamendi sõnaraamatu peamine teemakohane artikkel (10.8) annab sellest aimu: „perekond, mis koosneb veresuguluse ja abielu kaudu suhestatud inimestest, samuti ka orjadest ja teenijatest, kes elavad samas majas või majapidamises". Selle kõrval on sõnal oikos aga teisigi tähendusi: oikos on ka ehitis, milles on üks või rohkem ruume ja kus inimesed elavad, ent vahel ka hoopis mingi avalik hoone nagu tempel (7.2). Ja siis on oikos ka kõigile samas peres elavatele kodakondsetele kuuluv vara (57.21). Nii et sugulusele ja inimsuhetele liitub Piiblis väga loomulikult ka materiaalne – ehitised ning varandus laiemalt. Sarnane on muide ka ladina sõna familia, mille vasted ladina-eesti sõnaraamat annab järgmises järjestuses: 1) pere, kodakondsed (kaasa arvatud orjad); 2) orjad, teenijaspere; 3) majapidamine, pere, vara; 4) perekond, sugukonna osa, mis kannab ühist perekonnanime; 5) mõne võimukandja, valitseja või templi sõltlased. Mõlemast sõnast näeme, et kui Piibli aegadel räägiti perekonnast, siis mõeldi sellega palju enamat kui vaid koos elavaid veresugulasi.
Perekond oli antiigis eelkõige majanduslik üksus
„Perekond" kui ühekoos elavad veresugulased ja nende omandus, majad, orjad ja sulased kaasa arvatult – kõik see viitab asjaolule, et toonases maailmas oli perekond eelkõige just ühiskonna majandusliku toimimise alusüksus. Utreeritult: kui meie tänapäevases maailmas tähistab mõiste „pereväärtused" eelkõige teatud inimsuhetele orienteeritud, eetikaga seotud aspekte (laste kohtlemine, mehe-naise suhted, abielutruudus jms), siis antiigis olid „pereväärtused" sõna otseses mõttes asjad, mida üks pere omas. Tänapäevane sõna „ökonoomia", mis tähendab kokkuhoidlikkust, säästlikkust, tuleb kreeka sõnast oikonomia – majapidamise juhtimine. Ent panete tähele: eesti keeles on loomulik öelda „majapidamise juhtimine" või „majanduse juhtimine" (nagu Võõrsõnade leksikon seda teeb), ent „perepidamise juhtimine" või „perenduse juhtimine" kõlab võõralt. Kreeka keeles on aga tegu sama asjaga. Oikonomos on inimene (kohati palgaline või ka ori), kelle ülesandeks on oikose majandusasju ajada. Perekonnapea (ld paterfamilias) on oikodespotēs, meie tõlgete „pereisand" (Mt 10:25) või „majaisand" (Mt 20:1), kes kõike omab ja kontrollib. Selle liitsõna teine pool despotēs tähendab isikut, kes omab orje ja teenijaid või kontrollib nende tööd – siit siis ka meie sõna „despoot" inimese kohta, kes sunnib teisi vägisi oma tahtele alistuma. Muidugi ei omanud mitte kõik pered orje, Jeesuse-aegne Palestiina oli ka toonaste arusaamade kohaselt üsna vaene paik. Peredel oli tavaliselt oma kindel elatusallikas – põllundus, karjakasvatus, kalandus (Galilea järve ääres) jne. Jeesus ise oli enne oma rändprohveti- tegevust tektōn – puusepp või laiemalt siiski ehitaja. Jeesuse kodupaigast Naatsaretist vähem kui kümne kilomeetri kaugusel asus Sephorise linn, kus sel ajal käis vilgas ehitustegevus. Koos elavad pered majandasid end ühiselt. Meie kultuurikogemuses ehk kõige paremini hoomatav analoog antiigi perele oleks talu – mõiste, mis ju samuti sisaldab nii talu majandavat perekonda kui taluniku vara, st maid ja hooneid. Ja talunikugagi on lood nõnda, et tema majandustegevus ja pereelu ei ole teineteisest üheselt lahutatavad.
Perekond tähendas mitmete põlvkondade stabiilset kooselu
Kui tänapäevane talumees võib tänu tehnikale harida üksi vägagi suuri põlde, siis veel 20. sajandi alul oli talutöö raske füüsiline töö, mille põhilisteks jõuallikateks olid hobune ja inimene. Sellises elukorralduses oli pere suurus otseselt seotud tema võimega maad harida ja jõukam pere võttis lisaks tööle sulased. Ka Piibli perekond oli enamasti just suurpere, kus üheskoos elas mitu põlvkonda inimesi: vanavanemad, lapsed, lapselapsed, vennad, õed, miniad, teenijad jne. Sellises peres oli loomulik peresisene tööjaotus. Vanemad inimesed, kes enam rasket füüsilist tööd teha ei jõudnud, hoidsid väikesi lapsi ja toimetasid kodus. Ja nooremad pereliikmed põetasid vanu siis, kui need haiged olid.
Meie tänapäevases tuumpere mudelil põhinevas pereelus on säärane põlvkondade järjepidevus paljuski katkenud. Tuumpere sobib hästi meie urbaniseerunud ja kiiresti muutuvasse ühiskonda – see on mobiilne, vajadusel võib pere ühe oma liikme uue töökoha pärast teise kohta kolida. Lastele tähendab see aga lastesõimesid ja -aedu, vanadele tihti hooldekodu. Moodne tuumpere on suhteliselt kaitsetu pereelu ootamatult tabavate saatuselöökide ees. Kui näiteks emast-isast ja kahest lapsest koosnevas peres jääb üks pereliige ootamatult pikaks ajaks raskesti haigeks, vajades pidevat põetamist, siis on sellisel perel väga raske hakkama saada. Meie ühiskond on küll välja töötanud teatud kompensatsioonimehhanismid, ent sageli on need kahjuks puudulikud. Juba praegu kõlavad muuhulgas ka mõtted, et meie pensionisüsteem, mis toetub tööealise elanikkonna panusele, ei pruugi pikemas perspektiivis seoses elanikkonna kasvava vanusega jätkusuutlik olla. Võrreldes Piibli-aegse perekonnaga on meie ühiskonna tänane peremudel küll palju rohkem võimalusi pakkuv, ent ka palju ebastabiilsem.
Piibliaegne abielu oli majanduslik tehing
Lisaks võimalikele elukondlikele raskustele on kaasaegne pere haavatav ka teisest suunast: peamine jõud, mis üht tuumperet koos hoiab, on lihtsalt inimeste tahe koos olla. Meie ühiskonna ideaaliks on armastusabielu. Armastus peaks olema see liim, mis mehe ja naise koos hoiab ja seda kogu eluks. Nagu me kõik oma elukogemusest aga teame, ei ole see siiski kahjuks küllaltki tihti kuigi piisav argument. Tunnete jahtumisel on eri osapooltel üsna kerge minna oma teed – tänapäevases maailmas tulevad ka üksikemad ja -isad laste kasvatamisega põhimõtteliselt toime. Just neis seostes räägime me tänapäeval tavaliselt „pereväärtustest" ja üritame leida täiendavaid eetika-alaseid argumente, millega toetada ikka ja jälle kõikuma löövat perekonna kooselutahet.
Piibli-aegne perekond ei teadnud seevastu meie moodsast „armastusabielust" eriti midagi. Antropoloogia keeles oli toona tegu nn „ettekirjutatud abieluga". Isad leppisid omavahel kokku, et nende lapsed abielluvad, st abielu oli kahe perekonna vahelise majandusliku kokkuleppe asi. Üks pere andis teisele ära oma tööjõu (st tütre) ja sai vastutasuks pruudiluna kompensatsiooni. 1Kr 7:36-38 räägib apostel Paulus just säärasest juhtumist. Kontekstis, kus ta on soovitanud Jeesuse peatse taastuleku ootuses koguduseliikmetel üldse mitte abielluda, möönab ta siiski, et kui muidu ei suuda, siis võib seda ikka teha. Ja see kehtib ka isadele, kes kardavad, et nende tütarde naitumisiga hakkab mööda saama. Isal on meelevald jätta oma tütar neitsiks või lasta tal abielluda.
Ka lahutus oli toonases maailmas võimalik – aga see tähendas olulisi majanduslikke komplikatsioone – nii pidi isa oma tagasitulnud tütre eest väimehe perele tagastama saadud pruudiluna. Viimane võis aga juba ammu kulutatud olla – mis tähendab seda, et lahutama eriti ei kiputud.
Armastus oli siiski täiesti olemas
Kui Piibli-aegne pere ei tundnud meil nii populaarset romantilise armastuse mõistet (ehk õigemini ei olnud armumisel mingit otsest seost abieluga), siis ei tähenda see veel, et toonased inimesed ei oleks tundnud armastust. Armastus oli miski, mida õpiti partneriga koos elades. Armastus oli toonases maailmas esmajoones just inimeste kokkukuuluvust kirjeldav sõna. Ja kokkukuulumine on miski, mis mõjutab inimese enda identiteeti. Nii sõnab Paulus (Ef 5:28): „Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast." Kõlab kuidagi isekalt? Aga vahetult enne ütleb Paulus ka midagi muud: „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest!" (s. 26). Armastus algab eneseloovutamisest teise kasuks. Ja siis võib see, kes seda teinud on, avastada, et nii on ta õppinud armastama ka iseennast, sest nüüd on mees ja naine üks. Ja korraga polegi enam tähtis, et kõik see abielusuhete virvarr sai alguse juba ammusel ajal, kui kahe pere isad otsustasid oma laste saatust.
.
