Märts 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Algus jaanuari Teekäijas
Läbivalt tõstab Johannese evangeelium esile Jumala Ainusündinud Poja inimlikkust: ta sai „lihaks“ (Jh 1:14), allutas end maise olemise alla, elas kui juut (Jh 4:9). Jeesus tegi erilisi tunnustähti, mille reaalsust võidi selgesti kontrollida (vrd Jh 2:9j; 4:51jj; 6:13; 9:9,20,25,39; 11:39,44). Ta osales pulmas (Jh 2:1–11), puhastas templi (Jh 2:14–22), rändurina oli ta väsinud ja janune (Jh 4:6j), ta armastas oma sõpra Laatsarust (Jh 11:3,36) ja ärritus, kui nägi inimeste nutmist Laatsaruse pärast (Jh 11:33j), samas nuttis ta ka ise (Jh 11:35). Eesootavate kannatuste ja surma ees (Jh 12:27; vrd 13:21) oli ta ehmunud ning ristil soovis, et talle antaks juua (Jh 19:28). Jeesuse inimeseks olemine tuleb esile ka Jh 5:12; 8:40; 9:11; 11:50; 18:2; ta oli inimene kui selline: „Ennäe inimest!“ (Jh 19:5). Jumala kohta ütles Jeesus aga: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama“ (Jh 4:24).
Eelöeldule mõeldes tekib küsimus, kuidas neid vähemalt näiliselt vastuolulisi ütlusi omavahel seostada ja kooskõlastada?
Nii nagu Poeg on orienteeritud Isale, peavad inimesed olema orienteeritud Kristus Jeesusele, „et nad oleksid üks nii nagu meie!“ (Jh 17:11).
1. Johannese evangeeliumi sõnumi kohaselt on ainult üks Jumal, kes on ennast ilmutanud kui Kristus Jeesuse Isa (vrd Jh 10:29j). Ainult tema on εἷς θεός (heis theos) – ainus Jumal! Isa saadab ja volitab Poega, kes tegutseb üksnes selle meelevallaga, mis on talle antud. Ülestõusnuna ütleb Jeesus Maarja Magdaleenale: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde“ (Jh 20:17). Kahe jumala uskumise etteheide on Johannese evangeeliumi kohaselt alusetu.
2. Samas aga ei sobi kasutada Jumal Isa ja Poja suhte väljendamiseks hilisemast dogmadeloolisest arengust laenatud subordinatsiooni, allumise mõtet. Poeg on palju enamat kui lihtsalt Isa agent, Isa poolt volitatu, tal ei ole üksnes osa Isa olemusest, vaid tal ongi Isa olemus. Seepärast tuleb rääkida Isa ja Poja olemusühtsusest, mis teostub nende tahte- ja tegevuse ühtsuses. Isa ja Poja suhte osas võiks öelda, et Johannese evangeelium kajastab eristavat monoteismi, kus Jumala austamine laieneb tema Pojale. Seejuures nii nagu Poeg on orienteeritud Isale, peavad inimesed olema orienteeritud Kristus Jeesusele, „et nad oleksid üks nii nagu meie!“ (Jh 17:11). See tähendab püsivat ühtsust, ühtsust erinevuses. Poeg pöördub tagasi Isa juurde (vrd Jh 13:1) ja võtab endaga kaasa ka uskujad (vrd Jh 14:3), nii et ka nemad osaleksid Isa ja Poja vahelises erilises ühenduses.
Pühast Vaimust
Kuid äsja öeldud mõtted ei väljenda kogu tegelikkust. Johannese evangeeliumis on väga oluline koht pneumatoloogial, arusaamal Püha Vaimu tegevusest. Alles Püha Vaimu tegevuse kaasahaaramine annab tervikpildi jumaliku suhte üldsüsteemi kohta. Pneumatoloogia jumalakeskne alus ja kristoloogiline seos näitavad end juba Jh 1:32–34: „Ja Johannes tunnistas: „Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga. Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg.““
Püha Vaimu tegevuse põhisuundumust on näha inimese uuestisünnil. Uuestisünnil saavad uskujad Püha Vaimu läbi juurdepääsu taevasesse maailma. Jeesus ütles: „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki“ (Jh 3:5; vrd ka Jh 3:3). Püha Vaim loob uut tegelikkust ja annab inimesele elu (vrd Jh 6:63). Püha Vaimu tähistamiseks kasutatakse evangeeliumis sageli sõna Parakleet, mis on üsna mitmetähenduslik sõna. Seda võib nt tõlkida (appi)kutsutu; vahendaja, eestkostja; lohutaja. Eestikeelses Piiblis on kasutatud sõna Trööstija (P 1968) või Lohutaja (P 1997). Christian Dietzfelbinger juhib tähelepanu, et Johannese tekstis on sõna parakleet kandmas sisu, millel on parakleedi algse tähendusega vähe tegemist. Pigem on tegemist tiitliga, mille tähendus ei tulene tiitliks kasutatud sõnast, vaid tiitlikandja isikust ja tema tegevusest.
Jh 14:16j kohaselt jääb Püha Vaim kogudusega igavesti. Teise Lohutaja saatmise kaudu kogeb kogudus kaasahaaratust Isa ja Poja vaimutegevuse järjepidevusse. Selliselt on tagatud jumaliku suhte kestvus.
Jh 14:16,26 kohaselt on teise Lohutaja saatjaks Isa, Jh 16:7 kohaselt aga Poeg. Et tegemist on Isa ja Poja poolt saadetud Lohutajaga, tuleb esile Jh 15:26: „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust“. Selline rõhuasetus vastab täiesti Isa ja Poja olemuse-, ilmutus- ja teotsemisühtsusele. Ühtlasi väljendab see, et Püha Vaim vahendab nii Isa kui ka Poega kogudusele ja üksikkristlasele.
Teise Lohutaja saatmise kaudu kogeb kogudus kaasahaaratust Isa ja Poja vaimutegevuse järjepidevusse.
Kokkuvõte
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannese evangeeliumi tunnistuse kohaselt on ainult üks Jumal, kes on ennast kõikehaaravalt ja ainukordselt ilmutanud Kristus Jeesuses ja on koos temaga olemus-, tahte- ja tegevusühtsuses. Jeesuse jumalapojalikkuse puhul ei ole tegemist jumaliku väärikuse usurpatsiooniga, väärikuse endale haaramisega (küll oli selline juutide etteheide, vt Jh 5:18; 10:33; 19:7), vaid nii oli Isa poolt määratud. Isa ja Poja üksolemise mõte võimaldab Kristus Jeesuse loos hoida jätkuvalt kinni monoteismist. Need mõtted ei ole staatilises, vaid dünaamilises, kommunikatiivses suhtes: Isa armastus Poja vastu on nende ühtsuse alus: „Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik“ (Jh 3:35; vrd ka 10:17 jt). Sellest ühtsuse täiusest saadavad Isa ja Poeg Tõe Vaimu, kes oma päritolus on seotud nii Isaga kui ka Pojaga. Kuid nende vastastikust seesmist olemust evangeeliumis lähemalt ei kirjeldata ega selgitata. Meile kogetavalt on Püha Vaim oma tegevuses seotud just Pojaga. Püha Vaim aktualiseerib ikka uuesti pääste- ja ilmutussündmust, selliselt on Vaimu kaudu nii Poeg kui ka teda saatnud ja volitanud Isa alati kohal. Nagu ütleb U. Schnelle: Jumal kui Vaim, pneumatoloogiliselt varustatud Kristus Jeesus ja Parakleet-kogudus ühinevad oma ühises päritolus ‘ülalt’. Kolmainu Jumala põhikontseptsiooni sees ilmneb usklike ühtsus Isaga ja Pojaga kui ühtsus Vaimus ja armastuses. Kogu ilmutussündmus suundub usklike Isa ja Poja armastusosadusse: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde“ (Jh 14:23).
Nagu näha, kannab Johannese evangeelium endas Ainujumala arusaama, püüdmata kõike Jumalaga seotut selgitada. Jumal ei ole oma olemuses inimestele täielikult haaratav. Ta on seda üksnes nii palju kui Jumal ise ilmutab. Seoses Johannese evangeeliumi sõnumiga sobib kasutada kunagi aastakümneid tagasi Buckowi seminari õppejõud Adolf Pohli poolt öeldut, et Jumal on ennast ilmutanud Isana, Pojana ja Püha Vaimuna, ja sellest piisab.
