1/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Väide, et raha ja sellega arveldamine on juba aastatuhandeid olnud oluline osa inimkonna argisest elust, kõlab üsna iseenesestmõistetavalt. Ja et koos aja ja ruumi piiride muutumisega muutub ka kasutatav vääring, on samuti ilmselge. Ainuüksi viimaste aastakümnete vältel on meil olnud kordamööda kasutusel rubla, kroon ja euro. Selle aja jooksul on vahetunud meie üldine elukorraldus, muutunud omandisuhted ja nihkunud riigipiirid. Muutunud on ka see, mida raha eest saab. Kui rubla oli veel stabiilne, siis oli inimestel raha üsna vähe ja osta sai selle eest ka üsna väheseid asju. Ent kõik eluks hädavajalik oli üldiselt tagatud. Kroone oleme me võrreldes 80ndate keskpaiga rubladega teeninud viimastel aastatel palju enam ja osta on saanud selle eest samuti rohkem – aga selle kõrval on tekkinud ka suur hulk inimesi, kes eluga toime ei tule ja kel napib isegi kõige hädavajalikumat. Ja kas äsjasaabunud euro toob meile ihaldatud majandusliku õitsengu, seda peab näitama tulevik. Nende kiiresti muutuvate olude taustal on ilmne muidugi ka see, et mida suuremaid võimalusi ühiskonnas rahaga seostatakse, seda olulisemaks muutub ka rahaga ringikäimise oskus.
Tähendamissõna raha kasutamisest
Raha kasutamise oskusest kõneles ka Jeesus, kui ta jutustas tähendamissõna isanda poolt sulastele kasutada antud rahast: Mt 25:14-30 ja Lk 19:11-27. Välismaale siirduv isand kutsub sulased ja annab neist igaühele suurema summa raha. Kui ta tagasi tuleb, siis selgub, et seda raha on kasutatud erinevalt. Matteuse variandis oli sulane, kes oli saanud viis talenti, teeninud veel viis talenti kasumit, ja see, kes oli saanud kaks talenti, oli teeninud teist samapalju. Ühe talendi saanud sulane aga oli raha maha matnud ja polnud midagi teeninud. Luuka variandis andis isand kümnele sulasele igaühele kümme miini. Tagasi tulid kolm sulast: üks oli teeninud teist kümme miini, teine oli saavutanud sama rahaga viis miini ja kolmas oli raha higirätikusse peitnud ning tagastas selle nüüd. Ülejäänud sulased olid koos rahaga põgenenud. Nagu näeme, on need lood detailides pisut erinevad, sealhulgas ka rahaliselt – üks talent võrdus umbes 60 miiniga. Muutumatud on siin aga kaks olulist tõsiasja: mõlemal puhul jutustab see tähendamissõna jumalariigi saabumise ooteajast ja mõlemal puhul on isanda hinnang sulaste käitumisele sarnane. Need sulased, kes olid kasumit teeninud, saavad kiita (Matteusel üldisemalt, Luukal proportsionaalselt kasumiga). Sulane, kes on aga raha pelgalt säilitanud, saab laita (miks ta seda raha siis vähemalt panka ei pannud, et see intressi teeniks?); temalt võetakse see raha ära ning antakse kõige tublimale. Sellele järgneb moraal: „Igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on!" Matteuse loos heidetakse alalhoidlik sulane põrgusse, Luuka puhul tapetakse ära need, kes isandale tema äraolekul vastu töötasid, sealhulgas siis ilmselt ka sulased, kes raha tagasi ei toonud.
Kas Jumal on kapitalist?
Meie tänapäevases kapitalistlikus ühiskonnas näib selle loo sõnum olevat üsna ühene – raha peab tegema raha! Raha kohane käitlemine tähendab kasumi teenimist. Asendame lihtsalt talendid ja miinid vastava kursi vahendusel eurodega ning rõhutame investeerimist (ära hoia raha sukasääres!). Olemasolevaga rahuldumine on kurjast, tarvis on luua uusi väärtusi (viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka!). See kõik on kena ja ega sellele meie tänases kultuurisituatsioonis keegi õieti vastu ei vaidlegi, kui siin poleks üht aga: see tähendamissõna räägib ju jumalariigist. Kas tõesti on jumalariigi põhimõte, et vaesed lähevad vaesemaks ja rikkad rikkamaks? Kas Jumal on tõesti röövkapitalist? Midagi selles seletuses ei klapi.
Piiratud hüve ja peidetud raha kui norm
Me kõik tunnetame maailma läbi oma kultuurikogemuse prisma ja on selge, et ideed, mis meile mõjuvad loomulikena, võivad tunduda teises kultuuris ja ajas elavatele inimestele võõraste ning isegi vastumeelsetena. Bruce Malina ja Richard Rohrbaugh kirjeldavad oma piiblikommentaaris (Social-Science Commentary on the Synoptic Gospels) siinkohal, kuidas tajusid maailma Jeesuse kaasmaalased. Nende elutunnetuse üheks nurgakiviks oli kontseptsioon „limiteeritud hüvest". Meie industriaalses ühiskonnas, kus vabrikud toodavad järjest uusi kaupu juurde ja kogu maailmamajanduse mootoriks on tarbimine, näib hüvede hulk olevat piiramatu (katsu sa kõiki poode pidevalt tühjaks osta!). Erinevalt sellest teadis aga agraarühiskonnas elav rasket käsitsitööd tegev inimene, et ükskõik kui palju sa ka ei pingutaks, toodetud hüvede hulk on alati lõplik. Ja see tähendas ühtlasi ka asjaolu, et enamiku tavainimeste jaoks oli kurjast just kasum. Talupojal oli arusaam, et tuleb hoida seda, mis sul on ja vältida nii kaotust kui suurt kasu. Auväärne inimene ei taotlenud endale rohkem, kui tal oli, ja kui keegi seda siiski tegi, peeti teda röövliks – sest tema kasu sai limiteeritud hüvede maailmas tulla ainult teiste vaesumise arvelt. Mis kõik tähendab seda, et kui me mõõdame seda tähendamissõna kasumi ja selle puudumise kategooriates, siis pidid Jeesuse kuulajad leidma, et just sulane, kes oli raha kas maha matnud või higirätikusse peitnud, oli käitunud auväärselt. Ka rabid õpetasid, et teise inimese poolt sulle usaldatud raha kõige turvalisem hoidmisviis on selle maha matmine, sest raha kadumise korral vabastas see hoidja vastutusest. Raha higirätikusse peitmine oli riskantsem, sest siin säilis peitja vastutus raha kaotsimineku korral.
On põnev märkida, et kirikuajaloolase Eusebiose teatel on sellest Jeesuse jutustatud tähendamissõnast olnud nüüdseks kaotsiläinud Nazorealaste evangeeliumis teistsugune variant, kus õigustatakse just raha peitjat. Kiastilise struktuuriga lugu on järgmine. Isandal oli kolm sulast: (A) see, kes pillas isanda varanduse prostituutide ja flööditüdrukute juures; (B) see, kes suurendas kasumit; (C) ja see, kes peitis talendi ära. Sellele vastavalt (C) üks võeti rõõmsalt vastu; (B) teine sai vaid noomituse osaliseks; (A) ja kolmas heideti vangikongi. Nagu näeme, hindab isand loo selles versioonis just oma raha hoidmise turvalisust ja sulane, kes rahaga spekuleeris, sai noomida. Ka Eusebios ise leidis, et just kirjeldatud käitumisviis on auväärsele isandale kõige kohasem ning Matteuse versiooni tuleks lugeda nõnda, et isanda noomimine on epanalepsiseks nimetatud kirjandusliku võtte abil suunatud hoopis neile sulastele, kes rahaga spekuleerisid. Ehk teisisõnu jäid tähendamissõna Uue Testamendi variandid ka sellele 4. sajandi õpetlasele arusaamatuks ja nii leidis ta, et siin tuli seda oletatavat kirjandusvõtet kasutama.
Rahaga seotud väärtushinnangud
Kultuuriloolased kinnitavad, et arusaam, mille kohaselt raha peab tegema raha, ei ole sugugi olnud üldlevinud. Ka Piibli-aegses Vahemeremaade kultuuris oli raha haaratud erinevatesse ühiskondlikesse suhetesse ja see ei olnud kunagi eesmärgiks omaette. Valitsejatele oli raha võimu kehtestamise vahendiks. Heaks näiteks on siin tuntud ütlus „raha ei haise". Nimelt oli keiser Nero kehtestanud Roomas uriinikogumise maksu. Ehkki uriin haises, oli see väärtuslikuks tooraaineks rõivatööstuses (nt pleegitamisel), ja seda koguti kogu linnas. Maksu uriini pealt pidid maksma uriini kokkuostjad. Kui Nero järel keisriks saanud Vespasianuse poeg (ja hilisem keiser) Titus isale ütles, et selline maks on jälk, võttis Vespasianus ühe mündi ja sõnas: „Raha ei haise". Meie arutelu seisukohalt on siin õpetlik tõdemus, et see väljend saab oma tähendusjõu väärushinnangute maailmas, kus rahast ülemaks peetakse auväärsust ja suursugusust (Tituse hoiak). Vespasianuse vastus kehtestab seega erandi tavareeglist ja viitab hoiakule, mille kohaselt võim, mida raha aitab teostada, määrab ise valitsejale oma reeglid.
Tähendamissõna ajalooline kontekst
Kenneth E. Bailey kinnitab oma raamatus Jesus Through Middle Eastern Eyes, et ka kõne all olevat tähendamissõna tuleb mõista eeskätt just toonase ajastu võimusuhete kontekstis. Tuletagem meelde, et evangelistidel on selle tähendamissõna sisuks just jumalariik – täpsemalt selle ootus ja küsimus, kuidas peaksid jüngrid ootusajal käituma. Matteusel on siin üleskutse valvsuseks, Luukal märkus, et jüngrid arvasid jumalariigi kohe varsti ilmuvat.
Jeesuse õpetlik lugu algab kuulajatele tuntud viitega: „Üks kõrgest soost inimene reisis kaugele maale, et omandada kuningriik ja siis pöörduda tagasi" (Lk 19:12). Toona oli levinud teadmine, et kuningas Heroodes Suur oli reisinud aastal 40 eKr Rooma ja kinnitatud seal Juudamaa kuningaks. Ja mäletati sedagi, et Heroodese poeg Archelaos võttis aastal 4 eKr ette samasuguse reisi, ent ta tagandati kohalt. Niisiis oli see kaugele maale minek üks riskantne ettevõtmine. See võis õnnestuda, aga võis ka mitte. Kuningakandidaat kutsub oma sulased ja ütleb: „Kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen" (s. 13). Siin on kasutatud väljendit en hō erhomai, mida tavaliselt tõlgitakse tähenduses „kuni tulen". Just selline tõlge annab isanda korralduse sisuks Tööotsija-saate stiilis kapitalismi: teil on piiratud aeg ennast tõestada, näidake mulle, mis te väärt olete! Aga seda võib tõlkida ka teisiti: „Kaubelge selles olukorras, kus ma olen tagasi tulemas". Sel puhul saab mõistetavaks ka märkus: „Aga ta alamad vihkasid teda ja läkitasid saadikud talle järele ütlema: „Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks."" Olukord, milles isand annab oma sulastele raha, on ebakindel. Sulased peavad isanda nimel kaubitsema maailmas, kus paljud on nende isanda suhtes avalikult vaenulikud, ja keegi ei tea, kas isand tuleb kuningana tagasi või ei. Nii avaneb selle loo sisu hoopis uues võtmes: see, mida siin mõõdetakse, ei ole sulaste tegevuse kasumlikkus, vaid nende lojaalsus. Kiita saavad sulased, kes on potentsiaalselt ohtlikus olukorras julgesti isanda nimel tegutsenud. Laita saab see, kes on alalhoidlikult oodanud ega ole isanda nimel riskinud. Isanda ja raha peitnu vestlusest koorub välja, et raha peitnud sulane ei oodanudki tegelikult isanda tagasitulekut, sest ta ei käitunud vastavalt oma teadmisele, et isand on karm.
Kõne all on lojaalsus, mitte kasum
Nii võime selle tähendamissõna sisu siinkohal kokku võtta järgmiselt. Selle loo tuumaks on lojaalsus ja avalik tunnistamine. Loo isand on Heroodes Suure tüüpi julm mees – see tähendab, et mitte iga kord, kui Jeesus kellestki isandast jutustab, ei viita ta Jumalale. Lugu järgib toonases maailmas tuntud retoorikamalli „vähemalt suuremale": kui juba väikestes asjades on lood nii, siis kuipalju enam on see tõsi suurtes asjades. Kui juba kurja maise isanda sulased on ebakindlates oludes oma isandale lojaalsed, siis kuipalju enam peaksid Jeesuse jüngrid olema saabuva jumalariigi ootuses lojaalsed oma taevasele Isale ja teda avalikult tunnistama!
