Nelipühi rikkalikud õnnistused

Juuni 2020 12 peeter roosimaa
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

„Ja kui nelipühipäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu“ (Ap 2:1–4).
Aeg-ajalt kingib Jumal inimestele erilisi kogemusi, mis aitavad paremini mõista Jumala plaane ja inimeste osa neis. Loetu on üks sellistest. Tegemist oli Jumala erilise sekkumisega inimkonna ajalukku.
Taevasel ilmutusel Jumala Vaimu väljavalamisest oli pikem eellugu. See tuletab meelde kaebehüüdu prohvet Jesaja raamatus: „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla...“ (Js 64:1).
Prohvet oli Iisraelis kogenud rasket vaimulikku põuda. Arvati, et Jumal ei ole enam oma rahva keskel. Inimesed on jäetud iseeneste hooleks. See oli tõsiseks küsimuseks: „Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu? ... Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime“ (Js 63:11,14).
Nüüd aga olid taevas ja maa end vastastikku sulgenud. See oli tõeliselt raske aeg. Jumal ei hooli meist!?
Et kujunenud olukorrast pääseda, oli vaja, et Jumal ise taevad lõhki käristaks, oma jõu ja andidega maale tuleks ning abi annaks. „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!“

Oli vaja, et Jumal ise taevad lõhki käristaks, oma jõu ja andidega maale tuleks ning abi annaks.

Saabus nelipühapäev
Ja nüüd see sündis. Jumal sekkus oma õndsusliku valitsusega. Jumala Vaim oli eriliselt kogetav. Seal kostus kange tuule kohinat, seal nähti tuleleeke ja kogeti lahutavate keelebarjääride langemist. See oli tükike tulevasest paradiisist. Kuid üle kõige oli: „Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge“ (Ap 2:41).
Nelipühipäeva kolm tuhat pöördujat oli kui algava lõikuse uudsevilja vihk. Läbi aegade on loendamatud hulgad võinud kogeda – nad on saanud Jumala lasteks. See on Jumala suur viljalõikus. See on avatud uks Jumala riiki.
Mul oli väga eriline elamus, kui aastaid tagasi Koreas võisin näha tuhandeid valgesse riietatud inimesi, nii mehi kui naisi mitme tunni vältel järjest ja järjest astumas ristimise vette, et tunnistada – Jeesus Kristus on Jumala Poeg, nende isiklik Päästja ja Õnnistegija.
Oma jutluses Peetrus kuulutas: „Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!“ (Ap 2:36).
Korraga taipasid inimesed, et ristilöödud Jeesus on Kristus, ta on taevasel võimupositsioonil. Jeesust hüljates olid nad teinud valesti, nad olid teinud rasket pattu ja väärisid Jumala poolt hukkamõistu. See kõik lõikas nende südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?“ Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“ (Ap 2:37j).

„Mida me peame tegema?“
Küsijad ei hakanud end õigustama ega vabandama. Nad ei hakanud Peetruse jutlusele vastu protestima, vaid nõustusid öelduga ja tunnustasid oma õnnetut olukorda. Nende pilk ei olnud suunatud mineviku õigustamisele, vaid kas on veel mingi pääsemisvõimalus?
Alles hiljuti olid väga paljud neist kuulnud Ristija Johannese kuulutust, samuti Jeesuse üleskutseid. Kuid neid ignoreeriti. Kui aga esmalt Johannes, siis ka Jeesus olid hukatud, näis, et saabunud on lõplik lahendus. Nüüd meenus Johannese kuulutus, et kirves on juba puu juure küljes (vt Mt 3:10). Kas nüüd hakkabki puu langema? Kas on veel lootust? Mida me peame tegema?

„Parandage meelt!“
Peetrus kordab Ristija Johannese ja Jeesuse enda üleskutseid. Neid oldi varem juba küllalt selgelt lahti mõtestatud. Meeleparandus ei tähenda üksnes intellektuaalse arusaama ja hoiaku muutust, vaid kogu oma jumalatust elust pöördumist elava Jumala poole. See tähendab õiguse andmist Jumalale, tema päästeplaani usaldamist, Jeesuse enda valitsejaks tunnistamist.

„Igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks.“ 13 lootuse fest
Ka see üleskutse oli rahvale juba Johannese ristimise ajast tuttav. Üksnes ristimise sidumine Jeesuse nimega oli uus.
Jordani ääres tunnistas rahvas oma patte (Mk 1:5). Nad mõistsid, et on Jumala karistuse ära teeninud. Kõike seda dokumenteeris ristimine kui religiooniõiguslik matus. Ühtlasi jäid nad ootama kõrgemat kohtunikku, kellel on õigus armu anda, kellel on õigus andestada.

Koos nelipühil kristlasteks saanutega võime ka meie olla tuleviku inimesed, oodata Kristuse taastulekut.

„Te saate Püha Vaimu anni“
Mida Peetrus nüüd ütles, väljus inimeste senisest kogemusest: „…siis te saate Püha Vaimu anni“.
See tähendas Jumala erilist sekkumist nende ellu.
Inimesed tegid Peetruse sõnade järgi. Nad parandasid meelt, tunnistasid oma patud, tunnistasid enda süüd ja lasksid end ristida.
Mis edasi juhtus, seda lähemalt ei selgitata, öeldakse vaid kokkuvõtlikult: „Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest“ (Ap 2:41). Kindlasti vajas selle erilise kogemuse lahtimõtestamine veel aega ja Pühakirja uurimist. Aga midagi tõeliselt uut oli nende inimestega sündinud.
Inimesed said veendumuse, et nende minevik, kõik halb, kõik see, mida nimetatakse patuks, on andestatud. Nad kogesid uut sisemist rahu ja tasakaalu. See oli Püha Vaimu töö nende juures. On loomulik, et see põhjustab suurt rõõmu, mida ka elu raskused ei kustuta.
„Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi…“ (Rm 5:1).
Siia kuulub soov olla kaaskristlastega osaduses. Korraga mõisteti, et varem võõrad inimesed on nüüd nende vennad ja õed. Neid täitis sisemine vajadus olla liige selles osaduses.
„Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust“ (1Jh 1:7).
Inimene kogeb Püha Vaimu tegevust ja juhtimist oma elus. Mitmesuguseid armuande. Üks esimesi ande on soov ja võime teha head.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nelipühil toimus nende inimeste uussünd, veest ja Vaimust sünd (vt Jh 3:5). Püha Vaim andis neile veendumuse: ma olen Jumala laps. „Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed“ (Rm 8:16).
On loomulik, et uuele inimesele sobivad ka uued eluviisid, uus suhtumine kaasinimestesse. Uus inimene on valmis seda õppima ja õpitut ka ellu rakendama.
Koos nelipühil kristlasteks saanutega võime ka meie olla tuleviku inimesed, oodata Kristuse taastulekut. Südant täidab igavese elu lootus. Seda teeb inimese juures Püha Vaim. Kas nüüd inimesed enam surmahirmu ei tunne? See on tõsi, et mitte alati pole kerge eristada surmahirmu ja hirmu suremise vaevade ees. Kuid üldiselt on erinevus endise ja uue vahel täiesti selge. Apostel Paulus ütleb: „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!“ (Fl 1:21).
Uuestisünniga on inimene alles oma usutee alguses. Ees on pikk arengu ja kasvu tee, usulise küpsuse ja vaimuliku vilja kandmise tee. „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ent veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord saame olla“ (1Jh 3:2).
Nelipühipäeval kinkis Jumal inimestele erilise kogemuse. Siis aga oli elamus möödas. Jätkus igapäevane argielu. See on seaduspärane, et Jumal ei korda päevast päeva selliseid elamusi. Edasi tuleb usust elada.
Ka on tõsi, et mitte kõigile inimestele ei anta selliseid elamusi. Ja ega niivõrd oluline polegi see isiklik elamus kui just sõnum ise: taevas on avanenud, alanud on armuaeg, Jumalal on tõepoolest head kavatsused oma rahvaga. Aga edasine elu on usuelu, kuhu kuuluvad ka sisemised kahtlused ja heitlused. Siin saab toetuda mineviku kogemustele, Pühakirja sõnumile ja ka kaaskristlaste tunnistustele. Jumal ootab, et me elaksime usust. Ja väga tähtis on see, et Püha Vaimu kaudu on Kristus Jeesus iga päev meie juures.

„Minu õige jääb usust elama“ (Rm 1:17).
Nelipühi tuletab meelde inimeste mineviku usulisi kogemusi. Kellel on selleks tema uuestisünni kogemus, kellel leping ristimises. Tasub tuletada meelde oma kogudusse õnnistamist. Tuletada meelde Pühakirjas kirjutatut. Tasub vaadata Jumala tegevust siinses maailmas, inimeste pöördumist Kristuse poole. Taevas on tõepoolest avatud. Nelipühil alguse saanud Püha Vaimu õnnistus jätkub ka nüüd.