Vagad fantaasiad ehk väljamõeldud lugude võlu

Juuni 2020 16 joosep tammo
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Ikka ja jälle leiame erutavaid uudiseid, et kusagil on leitud mingi vana käsikiri, kus räägitakse Jeesusest midagi, mida Uues Testamendis pole kirjutatud. Milline tähendus võiks siis olla sellistel Piibli kaanoni välistel tekstidel? Kas neis on ka midagi usaldusväärset ja õndsuseks vajalikku?

Järgnev mõtisklus on paljuski inspireeritud Berliini Tehnikaülikooli vanema ajaloo professori Werner Dahlheimi artiklist „Väljamõeldud lugude võlu“ ja talle oponeeriva Halle-Wittenbergi Ülikooli professori Cornelia Horn'i artiklist: „Usaldusväärne Toomas“.
Esimesed kristlased sõnastasid varakult oma usu olemuse. Me leiame selle apostel Pauluse kirjast Korintlastele: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi…“ (1Kr 15:3–4). See sõnum kinnitas ühtlasi lootust, et Jeesuse ülestõusmine on kõigile usklikele avanud ukse igavikku. Kui see paika ei pidanuks, tulnuks öelda: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:14). Niisiis oli Kristuse elus, kannatuses, surmas ja ülestõusmises ilmunud pääste kõigile inimestele.

Iga võimalik mälestus näis tõestavat Jumala riigi kuulutajate väge.


Kuid aja möödudes leidus ikka ja jälle neid, kellele tundus, et nad teavad liialt vähe Jeesuse lapsepõlvest ja noorusest, tema emast Maarjast ja peaaegu mitte midagi apostlite edaspidisest saatusest. Oli ju evangelistide pilk suunatud üksnes Jeesuse kui Päästja õpetusele, imetegudele ja lunastustööle. Nii oli vaid aja küsimus, millal ilmuvad need, kes püüavad neid „lünki“ täita. Tundus ju iga samm, mida Jeesus või misjonärid olid teinud, väga tähtsana. Iga võimalik mälestus näis tõestavat Jumala riigi kuulutajate väge.
Vastpöördunute teadmisjanule vastasid abivalmis autorid. Alates 2. sajandi keskpaigast hakkasid nad kirjutama uusi evangeeliume, milles kirjeldati täpseid detaile Jeesuse sünnist ja lapsepõlvest. Nende kujutlustes muutus õrn Lunastaja, kes oma pooldajail keelas relva kasutamast, võimsaks isandaks, kes juba lapsena soosis häid ja karistas kurje, et nõnda kõigile oma jumalikku väge tõestada.

Uudishimust sündinud uued evangeeliumid 17 maarja
Üks uutest evangelistidest kirjeldab, kuidas juba Egiptusesse põgenemise ajal tegi vastsündinu erakordseid tegusid: ta mängis ohtlike draakonitega, lasi end lõvil austada ja käskis hulkuval pantril olla karavani teejuhiks. Kui põgenikud kolmandal päeval palmi all varju otsisid, tõstis väsinud ema igatsevalt käed okste poole, mis asusid kättesaamatus kõrguses. Poeg aga hüüdis: „Puu, kummarda ja värskenda mu ema!“ ning plaksutas käsi. Palmipuu kuuletuski ja kummardas oma ladva Maarja jalge ette. Sellesse asendisse jäi ta seniks, kuni kõik oma kõhud olid täis saanud. Kui nad tõusid, et edasi liikuda, ilmus ingel, lõikas palmipuust oksa ja istutas selle paradiisiaeda. Hilisemad kunstnikud kujutasid ikka ja jälle seda oksa paradiisi kujutavatel piltidel.
Pikapeale kerkis Poja imelistes lapsepõlvelugudes üha enam esile ema. Üks kroonikutest esines Jeesuse venna Jaakobusena. Ta kirjeldab Jeesuse ema juba enne sündi väljavalitud naisena, kes sündis lastetute vanemate Joachim'i ja Anna kodus, kasvas üles kloosterlikus üksinduses ja viidi 12-aastasena templisse. Ta abiellub Joosepiga, kes on vanem lesk. Nad on abielus, mis tegelikult seda ei ole. Lõpuks sünnitab Maarja Jumalast endast eostunud Poja. Jaakobus ehib neid sündmusi Luuka evangeeliumist pärit detailidega.
Edasi astuvad esile kaks amme. Vastsündinut erutavad valgusmängud ja ta teeb oma esimesed imed juba beebina. Kesksel kohal on neitsist sünni meditsiinilised tõestused. Iga uus detail peab lugejaid veenma Jeesuse jumalikus päritolus. Diskreetsust siin ei tunta. Evangeeliumi sõnum pidi olema väljaspool igasugust kahtlust. Paganlike autorite kriitika ja kahtlused tuli iga hinna eest ümber lükata.
Jaakobus oskab täpselt rahva suhu vaadata. Ta jutustab seda, mida rahvas ootab: tõestusi Poja ja ema jumalikust päritolust. Ta räägib Jeesuse isast, emast, vanavanematest, sugulastest ja sõpradest. Siiski kahele tähtsale küsimusele ta ei vasta: Mis sai emast pärast poja surma ja kuidas ta suri? Kaua aega ei tahtnud keegi neile küsimustele vastata. Alles 5. sajandil olukord muutub. Esimene, kes julgeb selles küsimuses sõna võtta, nimetab end Sardese piiskop Melitoks. Ta väidab, et ta on mõnda apostlitki tundnud. Ühelt neist, keda nimetati Johanneseks, olevat ta kogu tõe Maarja kohta teada saanud, sest oli ju Jeesus just temale oma ema eest hoolitsemise usaldanud.
Nüüd varisevad kõik tagasihoidlikkuse tammid. Pärast Melitot hakkavad paljud kirjeldama „Maarja uinumist“. Alustatakse stseeniga risti all, kirjeldatakse Maarja suhteid jüngritega, tema surma ja taevaminekut. Kõik võisid nüüd lugeda, kuidas Jeesuse ema kartis nagu kõik teisedki naised surma ja kuidas ta apostlitest ümbritsetuna suri ja mis juhtus tema ihuga, kui apostlid ta Jeruusalemmast välja kandsid. Kõik sõnumid on nüüdsest suunatud Maarjale, kelle Poeg äratab ellu, keda saadavad rõõmsad inglikoorid, kui ta paradiisi ülendatakse.
Lõpuks ometi tundsid Maarja austajad ta elu hällist surmani ja nägid teda oma jumaliku Poja kõrval. Alates 11. sajandist valitseb Maarja sealt kuningannana. Hümn „Salve Regina“ kujuneb vaese ja rikka mehe hümniks. „Ole tervitatud, Kuninganna, Halastaja Ema, me elu, ilu, lootus. Ole tervitatud! Sinu poole hüüame, pakku aetud Eeva lapsed. … Kuula meid, Ema, vaata meid oma õrna silmaga ja pärast paost pääsemist luba meil näha Jeesust, oma kallist last. Oo helde, oo vaga, oo armas Neitsi Maarja!“ (Katoliku Kiriku Katekismus, 2008, 183).

Kõik on võimalik, aga kõik ei ole meie hingeõndsuseks kasulik ja vajalik.

Selles rollis on Maarja sealt alates nii lihtsale kui austatule, nii kaotajale kui võitjale. Jaakobus oli avanud ema tee Poja kõrvale. Hilisemad autorid viisid vaga mõttelennu, millel teoloogiline põhjendus puudus, lõpule. Usk ülestõusnud Kristusesse poleks iseenesest võimaldanud ühegi jumalanna austamist. Evangelistid ja Paulus olid ühemõtteliselt sidunud meie pääste Jumala Pojaga. Kogu loodu Looja ja taevane valitseja Jahwe oli keelanud igasuguste jumalannade austamise. Sellest hoolimata imbus kiriku ametlikku liturgiasse motiive, millest vagad olid aastasadu unistanud.

Samal ajal kui kreeka filosoofias õpetatud kreeka kirikuisad vaidlesid Jeesuse jumaliku loomuse üle, kaugenes Nikaia kirikukogu 325. aastaks Jumalaks tunnistatud ristilöödud ja ülestõusnud Issand lihtsatest usklikest. Tundus, et tema ema on neile lähemal ja mõistab neid paremini. Temalt võis paluda kõike seda, mida aastasadu oli palutud paganlikelt jumalannadelt – troosti leinajatele, tervist haigetele ja armu patustele. Pealegi võisid nad nüüd lugeda kõigest, mida Jaakobus koos Melitoga oli Maarja kohta kirja pannud. Pärast pikki vaidlusi tunnustasid ka teoloogid Maarja võidukäiku taevastes ja usklike südameis. Efesose kontsiilil (431. aastal) andsid nad talle „Jumalasünnitaja“ tiitli ja tunnistasid tema rolli vahendajana Jumala ja inimeste vahel.
Maarja kultus on saanud nii Ida kui Lääne kirikuelu lahutamatuks osaks. Liivi- ja Eestimaa ristiusustamise käigus asutas piiskop Meinhardt 1190. aasta paiku augustiinlaste ordu konvendi, mille patrooniks valiti neitsi Maarja. Aastal 1201 viis piiskop Albert konvendi Riia linna, kus pühitses oma uue kiriku koos Liivimaaga Maarjale.
Paavst Innocentius III kinnitas selle 1216. aastal ja kuulutas siin toimunud lahingutegevuse pühaks sõjaks uskmatute vastu.
1867. aastal leiame Maarjamaa nime Lydia Koidula luuletuses „Sind surmani“. Siit alates omandab Maarjale pühendatud maa kujund rahvuslik-romantilise tähenduse. On teolooge, kes arvavad, et just Maarja isik on sillaks muistse maaema austamise ja ristiusu vahel. Kõik on võimalik, aga kõik ei ole meie hingeõndsuseks kasulik ja vajalik. Kui vend Osvald Tärgilt küsiti, kuidas usklikud peaksid Maarjasse suhtuma, vastas ta: „Kui sisse astuks Jeesus, siis me langeksime põlvili. Kui aga sisse astuks Maarja, siis me tõuseksime austusest püsti.“
Katoliku Kiriku preester Vello Salo toonitas ikka ja jälle selle teema juures Jeesuse ema sõnu, kes Pojale osutades ütles: „Mis iganes tema teile ütleb, seda tehke!“ (Jh 2:5). Selles usus tahaksin minagi seda peatükki lõpetada.

Järgneb augusti Teekäijas