Rikas mees ja vaene Laatsarus

September 2020 16 peeter roosimaa
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

On alanud sügis, peagi saabub igavikupüha. Paljude mõtted lähevad lahkunute juurde. Kuidas oleme endid selleks valmistamas? Jeesus andis selleks nõu elupiltide kaudu. Üks neist on lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31).
Millega on siin tegemist? Loo tegelastena tulevad esile rikas mees, haige ja vaene Laatsarus, koerad, inglid, Aabraham, rikka mehe vennad. Loos on näha elu ebavõrdsust. Ebavõrdsus jätkub ka surmajärgselt. Miks? Lugu toob esile kaks stseeni.

Sündmused maises elus
Rikas mees elas laia elu, seda rõhutas kallis riietus, päevast päeva toimuvad peod.
Laatsarus oli vaene kerjus, paiseid täis haige. Ta sõi rikka laualt langenud jääke. Koerad, juutide jaoks rüvedad loomad, lakkusid ta paiseid.
Rikka suhtumist vaesesse näitab see, et ta lubas Laatsarusel oma värava juures kerjata. Vaevalt see pilt meeldiv oli. Selle lubamine võis tähendada, et rikas oli lihtsalt hea inimene või püüdis ta sellega täita ka Moosese Seaduses olevat vaeste eest hoolitsemise nõuet.

Üldrahvalik arusaam Iisraelis oli: rikas on Jumalast õnnistatud, vaene aga Jumalast hüljatud.

Ekskurss 1. Juutide arusaam Pühakirjast oli, et rikkus tähendas Jumala õnnistust. „Õigupoolest ei peaks enam vaest olemagi su keskel, sest Issand õnnistab sind rikkalikult sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärida kui pärisosa, kui sa ainult tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält, täites hoolsasti kõiki neid käske, mis ma täna sulle annan. Sest Issand, su Jumal, õnnistab sind, nagu ta sulle on öelnud ...“ (5Ms 15:4–6). Selles ütluses on tingimuseks kuulekus. Sõnakuulelikele lubas Jumal oma õnnistuse (vt 5Ms 28:3–6,11j).

Nii võis järeldada, et rikka elu oli Jumalale meelepärane, seepärast ta ju rikas oligi. Et ta toimis Jumalale meelepäraselt, on näha tema suhtumisest Laatsarusse. Vaeste aitamine on ju Jumalale meelepärane: „Sest vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal!“ (5Ms 15:11).
Vaesus ja haigused olid aga märgiks sõnakuulmatusest. „Aga kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, siis tulevad su peale kõik need needused ja tabavad sind“ (5Ms 28:15).
Laatsaruse olukorra kohta sobis: „Issand lööb sind kurjade paisetega su põlvedel ja reitel, millest sa ei parane, jalatallast pealaeni“ (5Ms 28:35).
Nii nähti rikkuses Jumala soosingut ja vaesuses vastavalt Jumalast mahajäetust.

Siiski oli selle reegli suhtes ka kahtlusi. Näiteks andis Jumal Iiobi kohta väga kiitva hinnangu – „vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast“ –, kuid teda tabanud viletsus oli ääretult suur. Iiobi loos võis aga öelda, et tema sai lõpuks jälle hea põlve, kuid Laatsarus suri viletsana.

Ka rikaste osas oli kahtlusi. „Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku. Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav“ (Ps 73:3j). „Rahus on rüüstajate telgid ja julgeolek on Jumala ärritajal, sellel, kes Jumalat oma käes kannab“ (Ii 12:6).
See oli suur ja põhimõtteline küsimus: „Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde? Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all. Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal“ (Ii 21:7–9).

Kuid üldrahvalik arusaam Iisraelis oli: rikas on Jumalast õnnistatud, vaene aga Jumalast hüljatud. Põhjust nähti Jumalaga lepingu täitmises.

Surmajärgsed sündmused 17 majake metsas
Nii vaene kui ka rikas surid. See, mida Jeesus nüüd ütleb, oli midagi ootamatut. See ei vastanud sugugi kuulajate ootustele. Jeesus tõi oma kuulajate mõttemaailma suure pinge: inglid kandsid Laatsaruse Aabrahami sülle – rikas aga maeti lihtsalt maha, ühtlasi sattus ta piinapaika. Et sellest loost paremini aru saada, peatugem juutide toonasel arusaamal surmajärgsest olukorrast.

Ekskurss 2: Teatavasti Vanas Testamendis surmajärgsest olukorrast kuigi palju ei räägita. Surnuteriiki nimetatakse heebrea sõnaga Šeol. See tähendas maa-alust surnuteriiki, mis võtab alatiseks vastu kõik surnud, nii head kui kurjad. Oma täitumatute lõugadega haarab Šeol pöördumatult kinni ja neelab alla kõik, keda nimetatakse inimesteks: „Sellepärast avab ennast surmavald ja ajab oma suu otsatult pärani: alla peab astuma niihästi hiilgus kui rüsin, niihästi lärm kui rõõmurõkatus“ (Js 5:14; vt ka Õp 1:12; 27:20; 30:15j). See pimeduse ja pilkase pimeduse maa (Ii 10:21j) hoiab oma väravate taga (Js 38:10; Ii 38:17) igavesti kinni kõiki, kes sinna on läinud (Ii 7:9j; 16:22; Kg 12:5). Varjude sarnaselt (Js 14:9; 26:14; Ii 26:5) peavad unustuste maa elanikud (Ps 88:13) rõõmutus olemises säilima; sest seal pole loomist ega arvestamist, ei tunnetust ega tarkust (Kg 9:10); isegi Jumalale mõtlemine ja tema nime kiitmine on seal lõppenud: „Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse“ (Ps 115:17; vt ka Ps 6:6; 30:10; Ps 88:12; Js 38:18).
Et Šeol oleks kättetasumise koht vastavalt sellele, kuidas oli kellegi kõlbeline väärtus, seda pole Vanas Testamendis kuskil selgelt öeldud. Kui inimene suri, siis ei mõistetud seda mitte üksnes bioloogilis-füüsilise protsessina, vaid oluline oli just Jahvega eluosaduse nõrgenemine või katkemine. Muidugi ei tähenda see, et surnuteriigi piiril Jahve meelevald lõpeks (Am 9:2; Ps 139:8), kuid surnuteriigi eest ta ei hoolitse. Lootust surnute ülestõusmisele esineb Vanas Testamendis üksnes riivamisi (Ps 49:16; 73:23j; Ii 19:25–27).
Olulise muutuse ettekujutusse Šeolist tõi (näiteks variseride) usk surnuist ülestõusmisesse ja sellega tihedalt seotud kättetasumise, s.t tasu ja karistuse, mõte. Šeolis viibimist hakati mõistma ajutisena, s.t surma ja ülestõusmise vahelise olukorrana. Tasu ja karistuse mõte aga nõudis õigetele ja jumalatutele erinevat saatust juba enne ülestõusmist. Selliselt kaotas Šeol oma tähenduse kui kõigi sealviibijate üheväärne peatuskoht. Õigete jaoks pidi see kuni ülestõusmiseni olema puhkuse ja rahu paigaks, jumalatutele aga kuni viimse kohtuni igavese needuse kohaks. Et sellega kaasnes ka vagade ja jumalatute ruumiline eraldamine, on enesestmõistetav. Arvati, et õigete hinged naudivad sealpoolsuses eelmaitset õndsusest, mis saab neile osaks pärast ülestõusmist, jumalatud aga kogevad eelmaitset karistusest, mis järgneb viimsele kohtule.
Pilt surmajärgsest olukorrast, nii nagu juudid seda 1. sajandil mõistsid, kajastub Jeesuse tähendamissõnas. Olgu öeldud, et Jeesuse mõte ei olnud tegeleda olukorra selgitamisega, vaid õpetada, millest sõltub surmajärgne õnn või õnnetus.

Otsustav pole rikkus või vaesus, vaid kuidas sa arvestad Moosest ja Prohveteid, s.t Jumala lepingut ja Pühakirja õpetust.

Jeesuse sõnum
Miks Jeesus teatas, et Laatsarusel on pärast surma hea, rikkal aga halb? Miks peaks see nii olema? Seletuse annab Aabraham: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu“ (s 25).
Kas see seletus on piisav? Kas see seletus on õige?
Rikas selle vastu ei protesti, kuid ütleb, et tal on viis venda. Ta soovib, et vähemalt nemad põrgusse ei satuks. „Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!“ (s 27j).
Mida peaks Laatsarus rikka arvates ta vendadele ütlema? Kas seda, et jagagu nad ka oma rikkus ja olgu vaesed? Näiks, nagu rikkale ei heideta ette midagi muud, kui et ta oli rikas ja pidas päevast päeva pidu. Kas vaeste olukorral on eelis? Kuhu jääb lepingu täitmisest tulenev õnnistus? Kas elu külluslikkus ei näidanud, et rikas elas õigesti? Pealegi oli ta ju Laatsaruse suhtes lahke. Ning veel surmajärgselt hoolitseb ta oma vendade eest.

Selgem lahendus seoses rikka mehe vendadega peitub Aabrahami sõnades: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!“ (s 29). Sama mõte öeldakse teist korda eituse vormis: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!“ (s 31). Nii on see tõde väga tugevasti rõhutatud.

Elu ei ole must-valge. Ka ei saa kõike nii lihtsalt lahendada, et kord ilmub keegi surnuteriigist ja tema lühikesest hoiatusest piisab meie igaviku korraldamiseks. Otsustav pole rikkus või vaesus, vaid kuidas sa arvestad Moosest ja Prohveteid, s.t Jumala lepingut ja Pühakirja seletust. Nüüd juba Uut Lepingut ja Pühakirja õpetust.