Oktoober 2020
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor
Psalm 136 on Vana Testamendi üks usutunnistus.
Salmid 1–3:
Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage jumalate Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage isandate Isandat, sest tema heldus kestab igavesti;
Selliselt väljendasid inimesed tol ajal oma usku. Heebrealastel polnud ühte spetsiaalset oskussõna „usu tunnistamise“ kohta. Iisraeli usutunnistuse põhisõnaks oligi siin „tänama“.
Oluline on tajuda terve laulu põhitooni – see on täis imestamist ja tänamist. Inimesed olid kogenud midagi ilusat. Võib-olla oli õigel ajal tulnud taevavihm, hajunud vaenupilved, salve saanud aasta toiduvarud. Ja nüüd nad imestavad selle üle, sest meeles on ka nälja- ja haiguseaastaid.
Spontaanselt reageerivad nad rõõmu ja kergendustundega. Hea eest tänavad nad Jumalat. Nad jutustavad sellest, mida nad on Jumalaga kogenud. Naabridki peavad ju sellest kuulma.
„Usku tunnistada“ tähendab Piiblis: jutustada, laulda oma Jumalaga kogetud lugu. Siin ei arutleta otse selle üle, milline Jumal on, vaid mis ta on teinud. Ontoloogia on seminari teoloogia loengu teema.
Selles laulus kuuleme, mida inimesed on koos oma Jumalaga kogenud. Lihtsate ja lühikeste lausetega jutustavad nad oma lugu. Võib-olla oli seal eeslaulja, kes teemat juhtis. Sellele järgnes alati vastus, mida kordas terve kogudus: „…sest tema heldus kestab igavesti!“
Psalm kõnetab kolme suurt teemat.
Iisraeli usutunnistuse põhisõnaks oligi siin „tänama“.
Loodus
Salmide 4–9 teemaks on loodus:
... tänage Issandat
teda, kes üksi teeb suuri imetegusid, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes arukusega on teinud taeva, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes on laotanud maa üle vee, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes on teinud suured valgused, sest tema heldus kestab igavesti;
– päikese pannud valitsema päevaajal, sest tema heldus kestab igavesti;
– kuu ja tähed valitsema öösel, sest tema heldus kestab igavesti;
Suurt maailma vaadates tunnistab laul, et inimese elu välised raamid on väga avarad. Jumal on loonud imelises kooskõlas toimiva terviku. Kui tahaksime seda paberile joonistada, võiksime mõelda ringidele, esmalt suurele, siis järjest väiksematele.
Välimine ring on lauljale taevas, päike, kuu ja tähed – meie ütleks siin „universum“. Selles on kindel koht ka maal, kus on loodud olendite küllus. Edasi juba terve inimkond, kõik maailma rahvad. Siis tuleb oma rahvas, koos kõigi esivanematega. Väikseim ja tuttavam ring on perekond, kus inimene üles kasvab ja elab.
Laulja tunnustab ja tunnistab neid raame, milles inimelu on võimalik. Nii suurtes seostes seisab ka meie lugu Jumalaga. See ei sündinud ju alles koos minuga, vaid on saanud oma alguse juba palju varem. Jumal on kinkinud mulle elu koos paljude teiste loodutega. Laulja usutunnistus ei taha midagi välja jätta. Vastupidi: ta asetab mindki elu suurtesse seostesse.
Psalmi sõnad on üsna selged: üks väga konkreetne rahvas – see oli Iisrael – jutustab oma lugu Jumalaga. Algselt teised rahvad nende hulka ei kuulunud. Apostel Paulus ütleb, et meie oleme palju hiljem kui metsiku õlipuu oks tüve külge poogitud ja võinud sama Jumalat tundma õppida. Selle ukse avas meile Jeesus Kristus. Piibli usu avaruses on meile selline võimalus kingitud.
Nii on kristliku usutunnistuse avalauseks saanud: „Mina usun Jumalasse, ... taeva ja maa Loojasse.“
Kristliku usutunnistuse avalauseks on saanud: „Mina usun Jumalasse, ... taeva ja maa Loojasse.“
Tee vabadusse
Salmide 10–16 teemaks on ajalugu:
... tänage Issandat,
teda, kes lõi surnuks Egiptuse esmasündinud, sest tema heldus kestab igavesti;
ja tõi Iisraeli nende keskelt välja, sest tema heldus kestab igavesti;
vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes lõhestas Kõrkjamere kaheks, sest tema heldus kestab igavesti;
ja laskis Iisraeli minna sealt läbi, sest tema heldus kestab igavesti;
ja puistas vaarao ja tema väe Kõrkjamerre, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes juhtis oma rahvast kõrbes, sest tema heldus kestab igavesti;
Laulja jutustab edasi Egiptusest väljatulekust – see on nüüd keskne sõnum. Jumal kinkis seal oma inimestele vabaduse. Kingitud vabastamine on Iisraeli usu aluskogemus. Seal õppisid nad oma Jumalat tundma. See jäi nende jumalasuhte aluseks. Iisraeli Egiptusest väljarännu lugu jutustati edasi aastasadu. Alati oli seejuures põhjust imestamiseks. Igal ajal on see kinkinud julgust ja lootust.
Millist Jumalat õpime meie selles loos tundma? Laulu sõnad ütlevad, et ta on keegi, kes üllatab. Paljud meie mõtted seatakse küsimärgi alla. Jumal ei ole tugevamate liitlane. Ta seisab rõhutute poolel. Ta viib inimesed vabadusse.
Jumal ei ole ka võlur, kes kõik ühe hoobiga teostaks. Ei, inimestel endil oli kohustus teele asuda. Jumal ei anna mingeid garantiisid, et uue kodumaa teekond oleks lihtne ja mugav. See viib läbi kõrbe ja takistuste.
Kuid suund on hea: Jumal soovib vabasid, iseseisvaid, tugevaid inimesi! Ta soovib inimesi, kes oma vabadust ei kuritarvita. Usk on tee suuremasse vabadusse ja iseseisvusse. See on Piiblit läbiv joon.
Laul peaks panema ka meid endilt otse küsima: Mis on minu Egiptus? Mis on minu kõrb? Kus läheb minu tee suurema vabaduse poole? Mis on minu eesmärk?
Vabastamine Egiptusest ei ole otsene teema kristlikus usutunnistuses. Ajal, mil kristlik kogudus oma kreedot sõnastas, oli ristiusk Rooma riigis juba levinud. Sel ajastul polnud enam neid kriitilisi küsimusi, mida Iisraeli välja-rännu-lugu esitab.
Seepärast ei saa me neid tunnistusi mehaaniliselt korrata. Me peame teadlikult mõtlema: need räägivad Jumalast, kes viib inimesed vabadusse. Me oleme vabadust ikka alles avastamas.
Abi hädas
Iisraeli rahvas koges seoses oma pärisosaga, oma maa ja riigiga nii häda kui ka abi.
Salmid 17–24 räägivad abi kogemisest:
... tänage Issandat,
teda, kes lõi surnuks vägevad kuningad, sest tema heldus kestab igavesti;
ja lõi maha suurtsugu kuningad, sest tema heldus kestab igavesti,
Siihoni, emorlaste kuninga, sest tema heldus kestab igavesti,
ja Oogi, Baasani kuninga, sest tema heldus kestab igavesti,
ja andis nende maa pärisosaks, sest tema heldus kestab igavesti,
pärisosaks oma sulasele Iisraelile, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes meid meelde tuletas meie alanduses, sest tema heldus kestab igavesti,
ja vabastas meid meie vaenlaste käest, sest tema heldus kestab igavesti;
See ei ole võitjate vaatenurk. Siin räägivad inimesed, kes on allajäämist kogenud. Kuid on saanud ikka uut julgust. Taustal on vangipõlve kogemused. Jeruusalemm oli Paabeli maailmavõimu poolt vallutatud. Juudid kaotasid oma maa, linna ja templi. Ka nende usu kaotus oli juuksekarva otsas. Kuid seal oli prohvet Jeremija, kes ütles: „Sest Issand ütleb nõnda: Alles kui seitsekümmend Paabeli aastat saab täis, kannan ma hoolt teie eest ja teen oma hea sõna teie kohta tõeks ja toon teid tagasi siia paika.“
Elu on olemas ka pärast allajäämisi. Lugu koos Jumalaga läheb edasi. Osa juute tuli vangipõlvest tagasi Jeruusalemma. Nad asusid templit taastama. Nad pühitsesid taas jumalateenistusi. Üks jumalateenistuse lauludest ongi Ps 136. Teised psalmid räägivad isiklikust elust: inimene satub oma hädas sügavusse. Ta ei tea, kuidas edasi? Kuid Jumal kingib pöörde. Elu läheb jälle ülespoole. Inimene tuleb tagasi ellu. Paljud imestavad.
Esimesed kristlased nägid seda sündivat ka Jeesuse elus. Nende Õpetaja läks sügavaimast orust läbi ristile. Seal toimus pööre. Jumal kutsus ta ellu tagasi – ülestõusmise läbi.
Kristlikus usutunnistuses on see keskne teema: „risti löödud, surnud ja maha maetud, ... kolmandal päeval üles tõusnud surnuist“.
Psalmi lõpul on taas avar vaade. Salmid 25–26 laulavad elu säilitavast ja valitsevast Jumalast:
... tänage Issandat,
teda, kes annab kõigele lihale roa, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage taeva Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!
Lõpuni kordub refrään: „…sest tema heldus kestab igavesti!“ Jumala lugu meie elus läheb edasi. Nii kaua, kui sellel maailmal veel on aega – nii kaua kingib Jumal armuaega.
Milline on sinu lugu Jumalaga? Vahest on sinul selle kirjeldamiseks oma sõnad? Või kasutad sa psalmisti sõnu? Seal on suured jooned –, kuid nii võid sa näha Jumala jälgi oma elus. Jumalal on ka meiega veel tulevikukava, „sest tema heldus kestab igavesti!“
Apostellik usutunnistus
Mina usun Jumalasse,
kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse,
Tema ainsasse Pojasse,
meie Issandasse,
kes on saadud Pühast Vaimust,
ilmale tulnud neitsi Maarjast,
kannatanud Pontius Pilaatuse all,
risti löödud, surnud ja maha maetud,
alla läinud surmavalda,
kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,
üles läinud taeva,
istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel,
sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse,
üht püha kristlikku Kirikut,
pühade osadust, pattude andeksandmist,
ihu ülestõusmist ja igavest elu.
