September 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Kui Markuse evangeeliumi 1. peatükk tutvustab Kristus Jeesuse Jumala Poja meelevalda sõnas ja teos, siis Mk 2. peatüki algus näitab tema meelevalda patu üle. Nii haaratakse Jeesuse tegevusse kogu inimelu. Tavaliselt pealkirjastatakse esimest lugu Jeesus tervendab halvatu. Kuid selle sündmuse põhiline rõhk ei ole tervendamisel, vaid pattude andestamisel.
Galileas rännates jõudis Jeesus mingil ajal tagasi Kapernauma. Tema juurde kogunes palju rahvast. Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tulevad tema juurde, kandes halvatut. Et loo tegelik mõte paremini esile tuleks, kasutab Markus siinkohal olevikku, ka salmis 10 (eesti tõlkes on küll minevik). Haige ise oli täiesti abitu ja liikumisvõimetu. Teda pidid kandma neli meest. Kuid oh häda, rahvasumma pärast ei pääse nad majja Jeesuse juurde. Nüüd võtsid kandjad katuse sealt kohalt lahti, kus Jeesus oli.
Juutide arusaama kohaselt seisis Jumala andestus tulevikus, Jeesus aga tõi selle olevikku.
Palestiina majad olid tavaliselt ühekorruselised lameda katusega ehitised, mille katus oli ühtlasi ka laeks. Väljast viis üles trepp. Katuse tegemisel pandi maja seintele puutüvede peale oksi, pilliroogu ja ohakaid, selle peale umbes 30 cm savi ja laastusegu, mis kõvaks kuivas. Sellisesse savikatusesse auk tehtigi. Kui ava oli küllalt suur, lasid mehed haige koos oma madratsiga alla.
Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud antakse sulle andeks!”
Vaadates kandjaid, kuidas nad halvatu toomisega raskusi ületasid, mõistis Jeesus nende usku. Halvatu kohta aga ei öelda midagi. Kuskil pole näha, et ta oleks soovinud katusele viimist. Tema oli täiesti passiivne.
Esimene vajadus, mida Jeesus inimese juures nägi, ei olnud mitte tema füüsiline puue, vaid suhe Jumalaga. Et Jeesus nüüd korraga patust räägib, see vaevalt kandjaid ja kirjatundjaid üllatas. Juutide jaoks kuulusid kannatused ja süü vahetult kokku. Haigus oli kui patu karistus. Üldiselt lükkas Jeesus sellise haiguse ja patu seose tagasi (Jh 9:3; Lk 13:2). Üksnes selle inimese puhul tõstis ta enne tervendamist süüküsimuse üles. Teine kord oli Jh 5:14. Nii pidi see olukord tähendama suurt hingehoidlikku vastutust.
Saladuslikus passiivi vormis – antakse – kõneleb Jeesus Jumala tegevusest. Sellist kõnetust leidub ka teiste andestuse-ütluste puhul (Mk 3:28; 4:12). Juutide arusaama kohaselt seisis Jumala andestus tulevikus (vt nt Mk 1:4). Jeesus aga tõi selle olevikku. Seepärast etendab ka pealtvaatajate poolses Jumala ülistuses „täna“ otsustavat rolli: Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis kartust, öeldes: „Me oleme täna kummalisi asju näinud!“ (Lk 5:26).
Kuid oli ka teistsugust suhtumist. Tähelepanuväärse väärikusega istusid seal mõned kirjatundjad. Nende juudi õpetajate tähtsaim ülesanne oli Vana Testamendi seletamine. Rahvas armastas neid, kuna nad olid enamikul juhtudel moraalireeglite ja hoolsuse eeskujuks. Kirjatundjad arvasid, et just nemad on kutsutud ja seatud Seaduse alusel juudi kogukonna iga liikme elu ja tegevust kõigil võimalikel juhtudel suunama. Sellest põhimõttest lähtudes töötasid nad välja suure hulga üksikasjalikke seadusesätteid, mis aga rahvale talumatuks ikkeks osutusid. Käsuõpetuse erinev tõlgendamine põhjustas Jeesuse ja kirjatundjate vahel ägedaid vaidlusi.
Selle asemel et inimese nime kasutada, mõtlesid kirjatundjad oma südames: „Mida see räägib?“ See oli halvustav suhtumine. Jeesuse sõnu mõisteti kui Jumala teotust. „Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Paistis, et Jeesus eksis selle usulause vastu. Ta seadis end teisena Jumala kõrvale. Kuid ega Jeesus ei öelnud „Mina annan sulle patud andeks“, vaid ta rääkis pasiivum divinum vormis Jumala andestusest.
Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Pattude andestus ei olnud nähtav, küll aga inimese tervenemine. See pidi kinnitama Jeesuse sõnade õigsust. „Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“ – ta ütleb halvatule – „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“
Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“
