August 2022 
Jael Puusaag, Keila kogudus, kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Piiblitegelastest rääkides tulevad kõigile kohe meelde kuulsad nimed: Aabraham, Mooses, Taavet, Peetrus ja Paulus. Loeme nende lugusid ja leiame, et meie elud nii pühade meeste kõrvale ei sobitu. Jälgime piiblilugusid kui muinasjutte kaugetest aegadest, mis meie elude reaalsusega ei sobitu. Mina tegin oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöö projektina audioraamatu „Piibli tavalised kangelased: 50 jutustust argipäevaõhtuteks.“ Selle juurde kirjutasin teoreetilis-analüüsiva töö: andsin ülevaate jutustuste kasutamise võimalustest ja narratiivsetest lähenemistest teoloogias ning analüüsisin projekti läbiviimist.
Kes on „tavalised kangelased“?
Minu raamatus on kokku 50 jutustust Piibli inimestest, kellest tavaliselt palju ei räägita. Lood jagunevad viide gruppi: 1) suurte kangelaste vaiksed aastad; 2) naised ja emad; 3) oma igapäevatöö tegijad; 4) märkamatuks jäävad kõrvaltegelased ja 5) teiste poolt põlatud. Kõik raamatus kasutatud piiblitegelased on minu poolt aastatel 2017–2020 erinevates kogudustes peetud jutluste näited. Kui 2020. aasta sügisel koroonakriisi tõttu töötuks jäin, tekkis mõte käsikirjalisi jutluste konspekte digitaliseerida. Tegin nimekirja kõigist näidetena kasutatud piiblitegelastest ja nägin, et nad jagunevad ülalnimetatud viide gruppi. Mul oli korraga käes palju vaba aega, nii otsustasin kirjutada lühikestest jutlusenäidetest lihtsas keeles ja ilukirjanduslikus stiilis pikemad lood. Stiili eeskujuks võtsin Aare Tamme piibliteemalise romaani „Siimon Selootes“.
Mõnest mu raamatu tegelasest räägitakse Piiblis ainult paari lausega. Näiteks, keegi lesknaine tõi ühel päeval templi ohvrikarpi oma annetuse – ja Jeesus juhtus seda nägema. Rohkem ei tea meie selle naise elust midagi. Ometi loeme lugu nüüdki veel kõikjal üle maailma, sest see sündmus jäädvustati Pühakirja teksti. Pühapäevakoolides räägitakse lugu pidalitõbisest Naamanist, kelle prohvet Eliisa tervendas. Enamasti jääb märkamatuks loo teine peategelane: väike sõjavangist orjatüdruk, kes rääkis oma isandale võimalusest Iisraeli jumalamehelt abi otsida. Kõik teavad Moosest kui suurt jumalameest, aga ainult vähesed väärtustavad tema äia Jitro panust. Mooses oli 40, kui ta Jitro koju tuli – ja 80, kui ta alustas oma suurt tööd. Vahepealsed 40 aastat oli Jitro tema põhiline (või ainuke?) õpetaja. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.
Mina valisin Piiblist teadlikult inimesed, kes tunduvad kuidagi „tavalised“. Nende elust jäädvustatud sündmused toimusid argielu askelduste keskel ja kajastasid sageli vaid ühte päeva. Võtsin Piiblist kõik nende kohta leiduva materjali ning otsisin taustainfot geograafiat ja tollast olustikku kajastavatest raamatutest. Seejärel kasutasin oma kujutlusvõimet, et koostada terviklikud jutustused: kuidas võis elu välja näha nende endi silmade läbi vaadatuna. Iga loo juures toon välja ka ühenduse tänapäevaga: mida võime meie nendest piiblitegelastest õppida. Teiste sõnadega, olen loonud pildid mineviku olustikust, samas seostades neid meie elude praeguse reaalsusega. Raamatu lõppu lisasin näidispiiblitunni kava: selle abiga võib igaüks uurida kasutatud piiblilugusid just nii sügavalt, kui ta ise tahab.
Olen loonud pildid piiblitegelaste maailmast ja seostan neid meie elude reaalsusega.
Audio- ja paberraamat 
Mu raamat läks kõigepealt eetrisse audioraamatuna Pereraadios. „Piibli tavalised kangelased“ jooksis järjejutuna igal tööpäeval viie nädala jooksul, jaanuari lõpust veebruari lõpuni. Lugesin teksti ise sisse ja tehnilist poolt aitas teostada Tallinna Pereraadio töötaja Margit Prantsus. Nüüd on järjejutt järelkuulatav Pereraadio arhiivist.
Soovisin oma teost esitada just audioraamatuna, sest sellisel viisil on mul võimalus edastada oma sõnum kiiresti ja lisakuludeta laiale kuulajaskonnale. Kuna raadio mängib tavaliselt teiste tööde taustal, jõuaksid jutustused Piibli inimeste tavaelust kohe just kuulajate argiaskelduste keskele. Sain oma lugudele kuulajatelt üllatavalt palju positiivset tagasisidet. Osa neist samastasid ennast jutuks olnud piiblitegelastega. Teised nägid võimalusi jutustuste jagamiseks oma lähedastega. Minu jaoks parim tagasiside tuli ühelt vanemalt proualt. Tema viinasõbrast naabrimees helistas just siis, kui proua raadiost järjejuttu kuulas. Ta pani telefoni raadio kõrvale ja lasi naabril ka kuulata. Lugu rääkis Maarja Magdaleenast. Loo lõppedes oli naabrimees kommenteerinud: „Kui tema sai puhtaks, võib minul ka lootust olla.“ Kui see tagasiside oleks jäänud ainukeseks, oleks juba seegi olnud raamatu kirjutamise vaeva väärt.
Paberraamatu tegemise idee tuli raadiokuulajate palvel. Võtsin ühendust Allika kirjastusega ja pakkusin oma käsikirja. Tulemus oli üllatavalt positiivne: käsikiri võeti rõõmuga vastu ja raamat valmis erakordselt kiiresti. Käisin valminud raamatutel järel just oma lõputöö eelkaitsmise päeval! Jumala ajastus on alati hämmastavalt täpne! Nüüd on võimalik mu raamatuid „Piibli tavalised kangelased“ osta nii Allika kirjastuse e-poest kui Rahva Raamatu ja Apollo poodidest üle Eesti.
Sümboolse tähendusega jutustused aitavad kergemini edastada valusat ja tundlikku infot.
Miks üldse kasutada jutustusi?
Sageli kohtan suhtumist: jutustused on ebateaduslik meetod laste lõbustamiseks. Tegelikult on narratoloogia ehk jutustusteadus juba aastakümneid eraldi teadusharu. Oma lõputöö teoreetilises osas annan ülevaate narratiivsetest lähenemistest teoloogias. Narratiiviteoloogia põhiväide on, et terve Piibel on üks terviklik jutustus Jumala tööst. Narratiivne misjoniteoloogia rõhutab, et meie eludki on osa Jumala suurest loost. Mitte meie ei tee Jumalale misjonit, vaid Jumal kasutab meid oma missioonis – ja see hõlmab kogu me elu. Narratiivne eksegees edastab uurimustulemused kuulajatele lihtsamini mõistetaval viisil, sidudes faktid kokku terviklikuks jutustuseks. Nii on teadusliku töö leidudel palju suurem audients ja seega info edastamise kasutegur kasvab. Narratiivne jutlus on üles ehitatud jutustuse põhimõttel: selge alguse, teemaarenduse ja lõpuga.
Uurisin veel jutustuste kasutamist õpetamismeetodina. Jutustused tõmbavad kiiresti tähelepanu, sest nad sütitavad inimlikku uudishimu. Nad jäävad hästi meelde, sest loo detailid tekitavad kuulajates emotsionaalseid reaktsioone ja käivitavad mälestusi varasematest kogemustest. Jutustustega edastatud uut infot on lihtsam talletada, sest ajus tekib palju seoseid varemõpituga. Sümboolse tähendusega lugu või näide kellegi teise elust aitab edastada valusat ja tundlikku infot. Prohvet Naatan kasutas Taaveti noomimiseks mõistujuttu ning Jeesus vastas rasketele küsimustele tähendamissõnadega.
Et olla lugejate suhtes aus ja esitada tulemusi teaduslikule tööle sobival neutraalsel viisil, olen oma lõputöös välja toonud ka jutustuste kasutamise nõrgad küljed. Iga hea asjaga võib valesti minna, lugude rääkimisega samuti. Läheme liiga jutukaks, kasutame konteksti mittesobivaid näiteid või liiga pinnapealseid tõlgendusi. Näidetena kasutatud jutustused peavad olema teemaga seonduvad, selged, lühikesed ja tabavad. Vastasel juhul kuulajate fookus hajub ja nad arvavad, et loengupidaja lihtsalt lõbustab neid.
Kokkuvõte
Minu jaoks oli kogu lõputöö projektiga tegelemine põnev ja loominguline protsess. Avastasin uuesti, kui palju räägib Piibel tegelikult tavalistest inimestest ja nende argielu võitlustest. Tundub, et Jumalale on aegade algusest peale meeldinud kasutada pealtnäha nõrku inimesi ja tavalisi olukordi, et oma nimele au tuua! Julgustagu see meidki!
Minu lõputöö täistekst on leitav Kõrgema Usuteadusliku Seminari kodulehelt, vilistlaste nimekirjast. See on seal kahes osas. Minu nimele klõpsates tuleb lahti mu teoreetilis-analüütiline töö „Audioraamat „Piibli tavalised kangelased: 50 jutustust argipäevaõhtuteks.“ Lõputöö projekt: audioraamatu koostamine, raadioesitlus ja analüüs“ (juhendaja Toivo Pilli, PhD).
Nime järel sulgudes olevale lingile klõpsates avaneb ka Pereraadio kodulehelt järelkuulatav audioraamat.
