August 2022 
Sander Tulk, Tartu Kolgata kogudus
Hesekieli raamat on ilmselt üks raskemaid lugemisi Vanas Testamendis. Kõige enam seostatakse Hesekieliga raamatu alguse suurejoonelist nägemust, lugu surnuluudest raamatu lõpupool ja üleskutset olla Iisraelile vahimeheks. Tervikpildis võib tema raamat tunduda kaasaegsele lugejale teosena täis häda, viletsust, kohut ja keerukaid kuulutusi, mis ei tundu relevantsena tänasele kogudusele. Teost hoolikalt lugedes ilmub aga teine, hoopiski lootust täis pilt. Kuigi prohvetiga seotud sündmused leidsid aset üle 2500 aasta tagasi, on sõnumid vajalikud ka meile, sest sarnaselt patusele Iisraelile elame meiegi ühiskonnas, mis on täis jumalavastasust.
Hesekiel kuulutas vahimehena rahvale ühte keskset vaimulikku tõde – iga inimene vastutab oma tegude eest ise.
Hesekieli-aegne maailm
Hesekiel oli noor 25-aastane mees, kui ta aastal 597 eKr oma kodumaalt Iisraelist Paabeli impeeriumi aladele küüditati. On väga tõenäoline, et ta ei näinud enam kunagi seda maad, mille Jumal oli tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.
Vangiviidute olukord ei olnud aga nii täbar. Neil oli piisavalt vabadust tegutseda omaette. Hesekiel elas ühes sellises kogukonnas Paabeli aladel Kebari jõe ääres (Hs 1:1). Vangipõlves möödus viis aastat, kuni Iisraeli Jumal ilmus talle imelises teofaanias, mille kirjeldamiseks jäi sõnadestki väheks. Nägemuse kaudu kinnitas Issand, et hoolimata templi puudumisest ei ole ta hüljanud vangiviidud juute ja tegutseb siiani oma rahvaga (Hs 11:17). Polüteistliku maailma üldtunnustatud uskumuse kohaselt valitsesid rahvaid erinevad jumalad. Ühe rahva alistamine teise poolt oli kinnitus võitnud rahva jumalate vägevusest. Iisraeli Jumala ilmumine Kebari jõe ääres oli tõeline revolutsioon. Issand ei ilmunud väikeses nägemuses, vaid hirmutavas ja hämmastavas väes, istudes oma taevasel kaariktroonil. Hoolimata oma rahva pillutamisest ja Paabeli impeeriumi hiilgusest, oli Iisraeli Jumal endiselt kõige üle valitsemas.
Hesekiel kui vahimees 
Jumalaga kohtumise kogemus (Hs 1–3) oli niivõrd raputav, et prohvet veetis seitse päeva vaikuses. Selle järel tuli prohvetile Jumala sõna: Inimesepoeg, ma olen sind pannud vahimeheks Iisraeli soole. Ja kui sa kuuled sõna mu suust, siis sa pead neid minu poolt manitsema (Hs 3:17). See on tuntud „Vahimehe kohustuse“ lause. Hesekielile anti käsk kutsuda rahvas tagasi osadusse oma Loojaga ja see oli prohvetile suur vastutus. Jättes õel manitsemata, hukkub see hing küll oma õeluse pärast, kuid osa tema verest nõutakse prohveti käest (Hs 3:18). Iidsel ajal oli vahimees see, kes pidi andma teate lähenevast ohust. Tema kohustus oli müüritornis jälgida kõikvõimalikke märke, ning lähenevat vaenlast nähes tuli anda linnale teade ja kaitsepositsioonid sisse võtta. Kui vahimees oma tööd ei teinud, jõudis oht linnani ja rahvas hukkus. Mille eest pidi aga Hesekiel vangipõlves olevat rahvast hoiatama? See oli Jumala lähenev kohus Jeruusalemmale.
Hesekieli raamatu saab jagada põhiteemade järgi kolmeks. Õnnetusekuulutused Iisraelile (Hs 1–24), õnnetusekuulutused teistele rahvastele (Hs 25–32) ja õnnistusekuulutused Iisraelile (Hs 33–48). Suuremalt üldistades saab Hesekieli jagada ka kaheks. Esimene pool kirjeldab, kuidas Jumal hävitab ja kohut mõistab, ning teine pool (alates aastast 587 eKr) kirjeldab, kuidas Jumal taastab ja ehitab üles. Raamatu kolmeosaline jaotus sarnaneb tugevalt Jesaja ja Jeremija raamatute struktuuriga. Sarnane ülesehitus esineb väiksemas mahus ka väikeste prohvetite puhul. Sellest on võimalik tõdeda, kuidas Jumala ajalugu liigub selgelt lunastuse ja taastamise suunas.
Raamatu esimeses pooles domineerib kohtumõistmise tõsiasi. Hesekiel kuulutas oma vangis olevatele kaaslastele Jeruusalemma peatsest hävimisest, mis vangiviidute jaoks oli samaaegselt hirmutav, kuid sisuliselt võimatu. Kuidas saab langeda linn, millega Jumal on sidunud oma igavesed tõotused? Jeruusalemma langemine tähendaks ju sisuliselt Iisraeli Jumala kaotust teiste jumalate ees. Prohveti kaaslastele kõlasid kuulutused Jumala linna langemisest naeruväärsete sõnumitena. Issand teeb aga nägemuse kaudu selgeks, et Jeruusalemma hävitamine ei tule tema nõrkuse või abituse tõttu, vaid hoopis Jumala hülgamise pärast. Hs 8–11 on läbivalt kirjeldatud Jumala lahkumist Jeruusalemma templist, millega Hesekiel pidi rahvale selgitama, et linna ja templi hävimine on Jumala kohtumõistmine.
Hesekiel kuulutas vahimehena rahvale ühte keskset vaimulikku tõde – iga inimene vastutab oma tegude eest ise. On tavaline kohata inimesi, kes süüdistavad enda viletsa olukorra pärast oma vanemaid, oma ühiskonda või keskkonda. Loomulikult tuleb suhtuda inimeste muredesse ja valudesse kaastundlikult, kuid ei saa mainimata jätta prohveti kutset. Lõppeks on inimene ise oma olukorra eest vastutav. Eksiili aeg oli Jumala rahva jaoks üks valusamaid ja hävitavamaid hetki. Selle hävingu sees kõlas võimas kutse: parandage meelt! Kuigi see meeleparandus ei peatanud enam Jeruusalemma hävingut, sai inimene päästa omaenda hinge (Hs 18). Sarnane mõte kõlab ka prohvet Habakuki suust: Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees; aga õige elab oma usust (Hb 2:4). Habakuki sõnu on tsiteeritud Uues Testamendis apostel Pauluse poolt (Rm 1:17). See on meenutuseks, et isegi hävingu ja kohtumõistmise sees on igal isikul vastutus hoida Jumala poole ja usaldada, et Issand saavutab oma eesmärgid.
Kaasaegne kogudus peab enne ennast läbi vaatama ja siis minema välja teisi korrale kutsuma.
Tänapäevased vahimehed
Kes on kaasaegses koguduses Jumala poolt vahimeesteks pandud? Jumala kutse Hesekielile, olla vahimeheks, oli antud temale väga kindlas olukorras. Võrreldes teiste isikutega, olid Vana Testamendi prohvetid unikaalses seisuses. Nende autoriteet ei tulnud tarkusest, varast või positsioonist. Selle aluseks oli üleloomulik Jumalaga kohtumise kogemus, kus Jumal andis neile väga kindla ülesande. Seepärast on ka Claus Westermann kirjutanud prohvetite kohta: „Prohvetite sõna võrsub erilisest ajaloolisest olukorrast, on mõeldudki selle jaoks, mistõttu seda ei saa konkreetsest situatsioonist lahti kiskuda ega teha sellest mingit ajatut õpetust.“ Kuid prohvetite puhul näeme väga selgelt Jumala toimimise viise, mille tõttu saab kaasaegne kogudus neilt nii mõndagi õppida.
Hesekieli puhul saab esmalt tõdeda, et Jumala meeleparanduskutse kehtib igal ajal. Kui prohvet vahimeheks pandi, oli osa rahvast juba eksiilis ja Jeruusaelmma häving oli lähenemas. Kui Jumala kohtumõistmine on kindel tõsiasi, kas siis üldse on mõtet enam meelt parandada? Hesekieli vastus on: jah, on küll! Jumala kohtumõistmine ei ole siinpool igavikku lõplik ning selle sihtmärk on lunastus ja taastamine. Jeruusalemma hävitamine ei tähendanud Jumala rahva lõplikku hukkumist. Issand andis oma suures armus tõotuse rahvas kokku koguda ja taastada oma riik. Uue Testamendi poolt vaadatuna tunnistab kogudus, et praegu on Jumal oma lubadusi täide viimas Jeesuse surma ja ülestõusmise kaudu.
Teiseks, Jumala ees vastutab igaüks oma tegude eest ise. Koguduse ülesanne on anda teada, et inimesel on võimalus saada Jumalaga lepitatud. Sekulaarses ühiskonnas, kus sõnad „patt“ ja „Jumal“ on suhteliselt mittemidagiütlevad terminid, on seda kuulutust aina raskem ellu viia. Kui algkoguduse ajal teadvustas iga inimene, et on olemas vaimne maailm ja Jumal või jumalad, kelle ees tuleb aru anda, siis tänapäeval keskmine inimene ei usu, et eksisteerib kõrgem jõud, kelle (või mille) ees me vastutame. Samas aga on keskmine inimene kogemuslikult tajumas, et tema elu ei ole alati „õige“ ja ka tema on otsekui kallutatud „halva“ poole. Kogudusena kuulutame, et meie tunneme Jumalat, kes on pannud meisse teadmise heast ja kurjast.
Ning viimaks. Kuulutus pöörduda ära kurjast ja hoida hea poole kehtib ka meile, kes me Jumalat tunneme. Kristlane ei ole kurja suhtes immuunne ja alati varitseb oht kursilt kõrvale kalduda. Seepärast on Hesekieli kutse suunatud kogu Jumala rahvale. Prohvetite kuulutuste eripära on tõdemuses, et esmalt on need suunatud Jumala enda rahvale ja selle juhtidele. Kaasaegne kogudus peab enne ennast läbi vaatama ja siis minema välja teisi korrale kutsuma. Jeesus ütles: …tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata! (Mt 7:5).
