Oktoober 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
Oleme kuulnud inimesi küsimas: Kas koroona on Jumala karistus või lõpuaja sissejuhatus? Kas Vladimir Putin on nn antikristus või on just Volodõmõr Zelenskõi globaalse sodoomia pealetungi esindaja? Kas on veel kõikehaaravaid hädasid, mis meid kohe-kohe tabavad? Kas nende kriiside taga on mingi globaalne vandenõu? Need on küsimused, mis meid tänastel päevadel saadavad. Jüngridki küsisid Jeesuselt, mis on viimse aja märgid. Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht? (Mt 24:3). Jeesuse vastus oli: Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! Või nagu ütles apostel Paulus: ...olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga... (1Ts 5:8). Minu järgnev vaatlus on kantud just sellest mõttest: Ärgem laskem end eksitada!
Keskkonnakatastroofid, sõjad, üleujutused ja maavärinad muutuvad kergesti lõpuaja märkideks.
Hesekieli kogemus
Prohvet Hesekiel saab oma teenistuse alguses omapärase korralduse: süüa ära kirjarull. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!“ Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi (Hs 3:3). Saadud ülesande täitmine nõudis talt aga kõvasti eneseületust, sest kirjarulli ettekuulutused olid kõike muud kui head: ...sinna oli kirjutatud nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid (Hs 2:10). Jeesuse lõpuaega valgustavates sõnumites on samad jooned. Nad on kibedad, kuid läbiseedituna lõpuks magusad nagu mesi. Siin on suur sarnasus ka sõnumiga ristist. Jeesuse kannatus ristil oli väga kibe, aga meie lunastus on õnnistusrikas.
Kuid lõpuaja käsitlused sisaldavad alati ka võimalusi eksida. Keskkonnakatastroofid, sõjad, üleujutused ja maavärinad muutuvad kergesti lõpuaja märkideks. Miks? Sest nii näib olevat parim ja kiireim viis meile tundmatuid asju seletada.
Üheks selliseks näiteks on 1910. aasta 18. mail välja ilmunud Halley komeet. Tookord levis kuuldus, et komeedi saba sisaldab sinihapet ja tsüankaali. Nii tekkis ülemaailmne maailmalõpu paanika, sest usuti, et see saba mürgitab maa atmosfääri ja hävitab kõik elava. See lõpuaja tunne tabas ka kristlasi ja terveid kogudusi. Sama komeet ilmub aga Maa vaatevälja iga 76,5 aasta järel. Nii oli teda 1986. aastal taevalaotusel uuesti näha. Kuid seekord ei väärinud see nähtus isegi ajalehtede joonealust.
Kuidas sünnivad vandenõuteooriad?
Prantsusmaa ajaloos oli 1775. aasta tuntud nn „jahukriisi aastana“. Mõne kuu jooksul tõusis jahu hind nelja-viiekordseks. Hinnatõus tabas rängalt eelkõige vaeseid inimesi. Kallinemise põhjuseks peeti kahte teineteist võimendavat asjaolu. Esiteks, kahel eelneval aastal olid viljasaagid ikaldunud. Teiseks võeti maha palju aastaid kehtinud hinnapiirangud. Arvati, et turg oma nõudmise ja pakkumisega reguleerib hinnad ise. Need aga tõusid pidurdamatult ja rahva meeleolu muutus üha agressiivsemaks. Olukord läks aina dramaatilisemaks kulutulena levivate vandenõuteooriate tõttu. Räägiti, et kõige toimuva taga on vaeste hävitamise plaan. Väideti, et prantsuse koorekiht on lihtrahvasse kogu aeg üleolevalt suhtunud ja nüüd tahtvat see pööblist vabaneda. Tagajärjeks olid tänavarahutused, mis suruti sõjaväe ja politsei poolt maha.
Need näited ajaloost kõnelevad, et kriisiaegadel otsivad inimesed oma küsimustele vastuseid igast suunast. Kui aga rahuldavaid selgitusi ei saada või need on liialt keerulised, pöördutakse lihtsustatud vastuste poole. Kõik see käib ka lõpuaegu puudutavate vandenõuteooriate kohta. Prohvet Jesaja aga ütleb: Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu! Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm! (Js 8:12–13).
Tõsi, me elame lõpuajas juba päris kaua, ligi 2000 aastat. Apostel Paulus pidi ütlema: ...poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame... (1Kr 13:9). See poolikus hirmutab ja otsib selgitusi. Jeesuse kõnedes valitseb hoopis teistsugune toon. Tema ütleb: Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pead ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28). Ta ei ütle, et raputage tuhka pea peale, käige kotiriides ja pugege kirstu kaane alla. Vaid tõstke oma pead üles! Ilmutuse raamat ei lõpe paanikaga, vaid pulmapeoga – taevane peigmees kogub omad uude Jeruusalemma.
Kui Jeesus oli Rooma maavalitseja ees ülekuulamisel, küsis Pilaatus: „Mis on tõde?“ (Jh 18:38). Pilaatus ei otsinud sellele küsimusele tõelist vastust. Vastupidi, ta otsis oma alternatiivset tõde. Ja nii juhtuski, et tõde oli tema jaoks lõpuks see, mida väitis kokkuaetud rahvahulk ning mis sobis ka tema enda poliitiliste eesmärkidega. Me kaldume uskuma seda, mis meie maailmapilti sobib.
Surnumeri ei muutu üha elutumaks, vaid üha elavamaks.
Pooltõed sünnitavad paanikat
Vandenõuteooriad rajanevad eelkõige oletustele, pooltõdedele ja nn „alternatiivsetele“ tõdedele. Jeesus ütleb meile: Mina olen tee ja tõde ja elu (Jh 14:6). Nii peaksime kõiki inimesi, arvamusi ja teooriaid sellest mõõdupuust lähtuvalt mõõtma. Me peame orienteeruma, lähtudes Jeesuses Kristuses ilmutatud tõest. Tões käies saame Piiblit ründavatele väidetele kindlalt vastu astuda. Kõikidesse muudesse arvamustesse ja teooriatesse tuleks suhtuda rahulikult. Küll asjaolud aja jooksul selginevad.
Konkreetselt tähendab see, et eriti ettevaatlik tuleks olla nende spekulatsioonide suhtes, kus Piibli kirjakohti seostatakse konkreetsete ajalooliste sündmuste või isikutega. Näiteks, kui Mihhail Gorbatšov valiti 1985. aastal Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäriks, hakkas levima kuulujutt, et sünnimärk tema otsa ees ongi metsalise märk (Ilm 16:2).
Maailma lõpp ja Issanda taastulek 
Kuidas siis ikkagi on maailma lõpu ja Issanda tulekuga? Esimese sajandi lõpuks olid kõik Jeesuse kõnedes esile toodud kümmekond ajastu lõpu tunnustähte juba esinenud, kuid Issand polnud veel tagasi tulnud. Loomulikult küsiti siis, mida see tähendab? Kuid ärgem unustagem, et nende tunnusmärkide juurde kuulub üks otsustav lause: See kõik on aga sünnitusvalude algus (Mt 24:8; Mk 13:8). See on alles algus! Need valud algavad kergelt ja muutuvad üha raskemaks.
Midagi sellist toimub ka meie loomuliku vananemisega, kus esimesed märgid ei jää viimasteks.
Selline valude pool meie isiklikus elus ja ajaloos on üks vaade toimuvale.
Teise vaate leiame Hesekieli raamatu 47. peatükist. Prohveti nägemuses räägitakse elustava veega allikast, mis Jeruusalemma uue templi läve alt välja voolas. Algul oli oja väike ja vett vähe, aga see muutus üha laiemaks ja sügavamaks jõeks ning suubus lõpuks Surnumerre, mis muutub magedaks ja täitub eluga. Niisiis ei muutu Surnumeri üha elutumaks, vaid üha elavamaks. On neid, kes arvavad, et siin maailmas läheb kõik üha hullemaks ja et lõpuks tõmbab Issand kotisuu kokku ning kõik hävib ja saabub surm.
Kuid Piibel tunnistab ka vastupidisest – uuendatud elust ja uuest maast. See vastab prohvet Hesekieli nägemusele ning Jeesuse tähendamissõnadele sinepiivakesest ja haputaignast. Nendes räägitakse väikestest algustest, mis mõjutavad lõpuks kõigi rahvaste ja terve maailma saatust. Nendes algustes peitub suur lootus. Samuti kaasneb meie isikliku otsusega ‒ Jeesus Päästjana oma ellu vastu võtta ja teda järgida ‒ ülestõusmise ja igavese elu lootus.
Piibel esitab meile lõpuaja küsimustest rääkides mitmeid vaateid ja erinevaid nägemusi. Apostel Pauluski pidi selle tõttu ütlema: Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame (1Kr 13:9). Sellises poolikuses liikudes võime sattuda nii paremale kui vasakule teekraavi. Tõsiasi, et Jumal patu peale vihastab, ei muuda asjaolu, et ta kahetseva patustaja suhtes on armuline. Seda näeme ka oma isiklikus elus ja maailma asjades. Niisiis pole meil põhjust paanikaks. Me ei peaks nagu küülikud hirmunult maole silma vaatama. Ei! Meid kutsutakse tõstma oma pead ja vaatama sellele, kes teab kõike ja kelle käes on meie päevad ja aastad. Nii ütleb apostel Paulus: Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole asetanud meid viha alla (1Ts 5:8–9). Seega võib rullraamatu sisu olla küll kohati kibe, aga raamat ise on magus nagu mesi.
