Jaanuar 2023 
Joosep Tammo, vanematekogu esimees
Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage – sest õnnistamiseks te olete kutsutud –, et ka teie võiksite pärida õnnistuse (1Pt 3:9).
Kindlasti oleme kuulnud väidet: Piibel on raamat täis vägivalda ja vägivallatusest seal eriti ei räägita. Püüan järgnevas ülevaates näidata, et mitte ainult Jeesuse Mäejutlus, vaid ka Vana Testament sisaldab üleskutseid vägivallatusele. Mind inspireeris sellest kirjutama Osnabrücki ülikooli religioonipedagoogika professor Thomas Nauerth.
Paljud on arvanud, et Jeesus käskis oma järgijatel vägivallaga leppida: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! (Mt 5:39). Ilmselt mõtles Jeesus midagi muud. Proovige kellelegi üsna õrnalt vasakule põsele lüüa. Teid tabab üllatus. Paremakäelisel õnnestub see vaid käeselja, mitte rusikaga. Käeselja löök ongi mõeldud vaid teise alandamiseks. Jeesus soovitab alandatutel sellele aga julgelt vastu hakata. Pöörake oma teine põsk ette ja näidake nii oma rõhujatele, et olete sama väärtuslikud kui nemad. Ajage nad segadusse! Ameerika teoloog Walter Wink on öelnud, et Jeesus pakub välja julgeid ja isegi naljakaid vägivallatu vastupanu vorme.
Kas Mäejutlus on vaid vägivallatu vastupanu õppetund, nagu mõistis seda Mahatma Gandhi? Jeesus jagas Isalt saadud sõnumit rahust. Jeesuse-aegne Pühakiri, Vana Testament, ei räägi ju ainult sõdadest, vaid lõpuaja rahust. Me leiame sealt sündmusi, kus konflikte lahendati vägivallatult, suuremeelselt ja sageli ka loominguliselt, vahel isegi kavalalt.
See kõik oli pakend kesksele sõnumile: kes aitab end omaenda käega, selle asemel et toetuda Jumala käsivarrele, saab veresüü osaliseks.
Kuningas Taavet õpib inimlikkust
Iisraeli kuningriigi sünni kirjeldustes on palju mehelikku vägivalda kirjeldavaid lugusid. Kuid Saamueli raamatute avataktis ülistab naisprohvet Hanna vägivallatuse imet: Kangelaste ammud murtakse katki, aga komistajad vöötavad endid jõuga (1Sm 2:4).
Sama ebatavaline on ka raamatute lõpp. Iisraelis valitses juba kolm aastat nälg ja kuningas Taavet tahtis teada riiki tabanud häda põhjust. Siis otsis Taavet Issanda palet ja Issand ütles: „See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi” (2Sm 21:1). Niisiis lasus Iisraelil vägivallast tulenev needus. Kuidas oleks võimalik seda süüd lepitada? Taavet küsis seda gibeonlaste endi käest: Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin teid lepitada, et te õnnistaksite Issanda pärisosa? (2Sm 21:3). Kannatanud vastasid karmilt: Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil tarvis kedagi Iisraelis surmata (2Sm 21:4). Nad nõudsid kättemaksu Sauli järeltulijaile: „Tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome nad Issandale Issanda valitu Sauli Gibeas!“ Ja kuningas ütles: „Ma annan“ (2Sm 21:6).
Tähelepanuväärne on, et veresüü eest ei küsitud ainult verd, vaid pakuti ka kulla ja hõbedaga kustutamise võimalust. Taavet pooldas siiski karmimat karistust. Sauli soost printsid poodi üles ning anti lindudele ja metsloomadele söögiks. Kuid seda viimast, eriti alandavat osa siiski ei toimu. Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest, kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metsloomi öösel (2Sm 21:10). Rispa rikkus meeste poolt väljapakutud võika lepituse. Ta valvas surnukehasid ööl ja päeval lõikuse algusest suve lõpuni. Ta austas ohvreid oma vägivallatu protestiga. Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda võttis Jumal kuulda maa palveid (2Sm 21:14).
Tegemist on väga tähendusrikka sõnumiga: kättemaksu ja vägivalla ummikteelt tuleb lahkuda. Alles pärast seda, kui surnukehad olid Rispa meelsuses maetud, võttis Jumal rahva palveid kuulda.
Saamueli raamatuist leiame veel kolm väga erilist lugu.
Kesksel kohal on jutustus meeste rumalast kõrkusest ja haavatud uhkusest. Kuid taas on midagi õppida ühelt naiselt. Korraga astub Taavetile nii otseses kui ülekantud mõttes teele ette Abigaili-nimeline naine: Issand on takistanud sind sattumast veresüüsse ja aitamast iseennast oma käega… (1Sm 25:26).
Otsustavad ei ole siin Abigaili ilu ja alandlikkus ega kingitused. Määrav pole ka, et ta rääkis Taaveti säravast kuninglikust tulevikust. See kõik oli pakend kesksele sõnumile: kes aitab end omaenda käega, selle asemel et toetuda Jumala käsivarrele, saab veresüü osaliseks. Taavet õpib Abigaililt vägivallatut ja rahumeelset tegutsemist.
Peatükkides 24 ja 26 vastandub Taavet oma lähikondlastele, kandes Abigaili mõtteviisi. Kuningas Sauli eest põgenedes on Taavet peitnud end pimedasse koopasse, kuhu pahaaimamatult siseneb ka Saul. Taaveti kaaskondlased tõlgendavad olukorda jumaliku juhtimisena: Näe, see on päev, millest Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja talita temaga, nagu su silmis hea on! (1Sm 24:5). Iisraeli Jumalat kujutlesid nad jumalana, kes osaleb inimlikus võimuvõitluses. See motiiv kõlas ka 20. sajandil: „Jumal on meiega!“ – Gott mit uns! saksa sõdurite pannaldel 1. ja 2. maailmasõjas.
Taavet aga keeldub Sauli tapmast. Ta lõikab Sauli kuninglikust mantlist vaid ühe siilu, millega ta hiljem näitab vägivallatu lahenduse võimalust.
26. peatükis kordub sama Sauli piigiga.
Kui rasked polnud ka Iisraeli ja Edomi suhted, ikka leiti mingi rahulik lahendus.
Päästja Moosese vägivallatu päästmine
Kindlasti on Iisraeli ajaloos üks säravamaid mehi Mooses. Kuid rahva vabanemine Egiptusest ei alanud temast, vaid ämmaemandatest Sifrast ja Puuast, kes päästsid kavalusega suure hulga poeglapsi. Ja Jumal tegi ämmaemandatele head; rahvas aga suurenes ja nad said väga arvurikkaks (2Ms 1:20).
Ei oleks ka Moosesest saanud suurt prohvetit ja rahva vabastajat, kui ta õde ja ema ning vaarao tütar poleks leidnud vaikides võimalusi koostööks (2Ms 2:1–10).
Millised lahendused on Jumalale meelepärased, loeme juba Piibli alglugudest.
Klassikalised konfliktid sugulaste vahel
Aabrahami ja Loti karjad olid kasvanud suureks, aga maad ja vett oli vähe. Teoloogilised argumendid rääkisid Aabrahami kasuks. Jumal oli talle tõotanud: Sinu soole ma annan selle maa! (1Ms 12:7). Karjaste vahel puhkenud tülis ei apelleeri Aabraham sellele, vaid ütleb: Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad! (1Ms 13:8). Rahu on olulisem kui karjamaa ja veekaevud. Samas vaimus tuleks tänagi toimida.
Kui me näeme seal vaid üht perekonnasisest konflikti, ei taju me selle loo tegelikku teravust. Kui rasked polnud ka Iisraeli ja Edomi suhted, ikka leiti mingi rahulik lahendus.
Nii omandab Eesavi ja Jaakobi leppimine erilise tähenduse: Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid (1Ms 33:4).
Aabraham ja Iisak korraldasid oma konfliktid vilistidega vägivallatult. Haagar, Saara Egiptusest pärit ümmardaja, saab samamoodi tõotusi nagu Aabraham. Neis lugudes peegelduvad Lähis-Ida rahvaste omavahelised suhted kogu oma keerukuses ja soovis leida rahu.
Prohvetite rahusõnumid
Õppima peaksime loomulikult ka prohvetitelt. Mõõgad tuleks lüüa atradeks: Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist (Js 2:4/Mi 4:3). Kindlasti pole need sõnad öeldud üksnes tulevase taevariigi kohta. Nende järgi tuleb elada ka praegu: Kuigi kõik rahvad käivad igaüks oma jumala nimel, käime meie Issanda, oma Jumala nimel ikka ja igavesti (Mi 4:5).
Prohvet Eliisa oli koos oma teenriga Dotani väikelinnas, mida hommikul ümbritses Süüria sõjavägi. Eliisa palve peale nägi teener kaitsvaid taevased väehulki, kes ei sekkunud. Kui vaenlased olid lõpuks Iisraeli kuninga poolt vangi võetud, tekkis küsimus: mis nendega teha? Eliisa laitis vangide tapmise mõtte maha ja tegi ettepaneku pidada ühine söömaaeg. Selle järel loeme: Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale (2Kn 6:23).
Kokkuvõtteks peab ütlema, et Jumal ootab oma rahvalt ka keset vägivalda aktiivset vägivallatust. Seda ootust väljendas oma sõnumis Jeesus Kristus ja sellest kirjutas ka apostel Paulus: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!“ Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:20j).
23_m66k_sahaks.jpg Vana Testamendi prohvetite nägemus – mõõgad adrateradeks – on New Yorgis ÜRO peakorteri ees pronksi valatud. Foto: Colin W.
