Aprill 2023 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Kella üheksa paiku hommikul läks hukkamiskomando kolme surmamõistetuga väikesele künkale väljapoole linnamüüri. Nii jõuti Kolgata-nimelisse paika – see on tõlgitult Pealuu paik (Mk 15:2). Seal löödi Jeesus risti. Tema süütahvlile oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas“ (Jh 19:19).
See ei olnud enam Jeesuse meeleheitlik karjatus, vaid pigem tõeline võiduhüüd.
Siis sündis midagi ootamatut. Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat (Mk 15:33). Selline oli looduse kõnetus Jeesuse kannatustele.
Veel eelmisel ööl oli Jeesus oma jüngritele öelnud: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile... Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks (Jh 14:27; 15:11). Nüüd aga hüüdis ta: Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? (Mk 15:34). Sellest ahastushüüdest on näha, et oma elu kõige raskemal tunnil säilitas Jeesus usu. Ta kaebleb, aga ei vangu. Jumal oli ikka tema Jumal. Evangeeliumides on Jeesuse hüüd aorist indikatiivi vormis, mis näitab kreeka keeles ühekordset lõpetatud tegevust minevikus. Kuid Jumalast mahajäetus möödus ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ Seda öeldes heitis ta hinge (Lk 23:46). See ei olnud enam Jeesuse meeleheitlik karjatus, vaid pigem tõeline võiduhüüd.
Seoses Jeesuse surmaga toimus veel midagi ebatavalist. Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks (Mk 15:38). Sõna kärises on passiivis, mida võib tõlkida ka käristati. Tegemist on siin passivum divinumiga, kus tegijaks oli Jumal.
Jeesus kandis maailma patu 
Ristija Johannes kuulutas prohvetlikult: Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu (Jh 1:29). Johannese kirjast loeme, et Jeesus on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest (1Jh 2:2). Mida tähendab, et Jeesus on Jumala Tall ja et tema kannab ära maailma patu? Mida tähendab, et ta on lepitusohver pattude eest?
Jeesus kinnitas, et ta ei tulnud Seadust või Prohveteid tühistama ... vaid täitma (Mt 5:17). Moosese Seaduse kohaselt oli pattude andestamiseks vaja tuua Jumalale ohver. Milles aga seisnes Jeesuse ohver?
E. Kühl juhib tähelepanu, et Jeesuse Kolgata ristisurma ei saa vaadelda Jumalale toodud lepitusohvrina, sest kultusliku ohvri puhul pidanuks seal olema ka altar ja preester, kes ohverdab. Mitte kuskil Uues Testamendis pole Kristuse risti vaadeldud altarina. 1Pt 2:24 on öeldud, et Jeesus viis meie patud oma ihus ristile. Jeesuse surmamõistmisel juutide Suurkohtus lähtuti Moosese kaudu antud Jumala karistusseadusest, mitte aga ohvriseadusest.
G. Friedrichi arvates ei räägi miski, nagu oleks Jumal oma Poja läkitamisega toonud Seaduses ettekirjutatud patuohvri. Jeesuse ristisurma eesmärgiks oli patu hukkamõistmine ja selle kõrvaldamine. Kolgatal ei täitnud Jumal kultuslikku lepitusakti, vaid viis läbi kohtumõistmise. Seal ei ohverdanud preester, vaid tegutses kohtunik. Poja äraandmise tulemuseks oli, et patu üle mõisteti needmisotsus. Jeesuse surm muutus patu hävitamiseks.
Jeesuse vali karje „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?“ väljendas seda, mida Jeesus oli äsja läbi elanud. See pidi olema küll tema kannatuste tipp, kogeda ristipuul rippudes enesel inimkonna patukoormat, Jumala needust ja mahajäetust. Selliselt kandis Jeesus inimkonna patukaristust. Apostel Peetrus kirjutab Jeesusest, kes kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks (1Pt 2:24). Paulus ütleb, et Kristus sai needuse meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub“ (Gl 3:13).
Jeesus tõi lepitusohvri
Kuid siiski ütleb Johannese esimene kiri, et Jeesus on lepitusohver. Kas see tähendab, et Jeesuse Jumalale ohverdamine toimus ikkagi ristil?
Siin peame arvestama, et Jeesuse kogu töö ei toimunud ainult ristil. Seoses Jeesuse surmaga sündis midagi ka vaimumaailmas. Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele (Pt 3:18j).
Samuti on oluline, et lisaks maisele kohtule toimus Jeesuse üle veel ka taevane kohus. Kui maise kohtuotsuse alusel löödi Jeesus risti, siis taevases kohtus mõisteti ta õigeks, saatan aga mõisteti süüdi. Ilm 12:7–9 kohaselt heideti saatan taevast välja. Temapoolsed süüdistused muutusid tühisteks. Meie olukorra kohta ütleb apostel Paulus: Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest (Rm 8:34).
Taevas õigeks mõistetud Kristus Jeesuse tegevust selgitab Kiri heebrealastele. Seal räägitakse temast kui suurest ülempreestrist, kes mitte ristil, vaid taevases pühamus ohverdas oma vere Jumalale ja saavutas meile igavese lunastuse. Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse (Hb 9:11j).
Kui maise kohtuotsuse alusel löödi Jeesus risti, siis taevases kohtus mõisteti ta õigeks.
Jeesus on suur ülempreester
Mõeldes evangeeliumide tunnistusele Jeesuse ohvrist, jäi küsimuseks, kus on ohvrialtar ja kes on preester, kes ohverdab? Siin aga öeldakse, et Jeesus ise ongi tulevaste hüvede ülempreester. Kuidas oli see võimalik? Siinai lepingu kohaselt võis preester olla ainult Leevi soost Aaroni järglane. Kuna Jeesus juudina oli Moosese Seaduse alune (vt Gl 4:4) ja ta ei olnud Leevi järglane, ei saanud ta olla preester Siinai lepingu mõttes.
Lahendusena ütleb Kiri heebrealastele, et Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi (Hb 5:10). Samuti on öeldud, et Jeesus ohverdas iseennast, oma ihu ja verd (vt Hb 10:10).
Mis puutub Melkisedekisse, siis tema oli kõige kõrgema Jumala preester (1Ms 14:18). Pealegi oli ta preester enne Leevi soost Aaronit, st tema preestrikord oli varasem. See andis talle eelise, võrreldes Aaroni preestrikorraga, nii nagu Aabrahamil oli eelis Moosese ees (vt Gl 3:17j).
Kristuse kohta käivas prohvetlikus psalmis on Jumala vanne: Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi! (Ps 110:4). Seda eelist rõhutab ka Hb 7:20j: ...leviidid on saanud preestriks vandeta, Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb: „Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester“. Kui süveneda Siinai lepingusse, on näha, et see ei kehti igavesti, vaid üksnes inimese surmani. Selle kohta ütleb apostel Paulus kokkuvõtvalt: ...seadus valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab (Rm 7:1).
Millal sai Jeesus preestriks? See sai toimuda alles pärast seda, kui ta oli vabanenud Siinai lepingu alt, st pärast oma surma. Alles siis võis ta saada preestriameti Melkisedeki korra järgi. Seega pidi ka Jeesuse ohvriteenistus toimuma pärast tema surma. Selliselt on mõistetav, miks evangeeliumides ei ole juttu Jeesusest kui preestrist. Jeesuse ohvritalitus ei toimunud inimeste silme all. Ka ohvrialtar ei olnud inimestele nähtav. Kui Jeesus oli surnud, läks ta nüüd juba inimestele nähtamatuna iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse (Hb 9:12). Siin ei ole mõeldud Jeruusalemma templit, mille vahevaip oli ju katki rebenenud –, vaid nagu Hb 9:24 ütleb: Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees. Ja sinna läks ta Kolgatal valatud iseenda verega ja oma ihu ohvriga. Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu (Hb 10:19j).
Seejuures juhib Kiri heebrealastele tähelepanu väga olulisele tõsiasjale: Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine (Hb 7:12). Sellega jõustus Uus Seadus, uue lepingu seadus. Kuna Kristuse preestriamet on igavene, siis on igavene ka Uus Seadus.
See on väga julgustav, et Jeesus on Jumala Tall, kes kandis ära maailma patu, et Jeesus on lepitusohver meie pattude eest, et surnuist üles tõusnud Kristus Jeesus on jätkuvalt suur ülempreester.
