1/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
„Inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest." (Rm 3:28, Piibel 1968)
„Inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata." (Piibel 1997)
Käsuteod – usuline mõiste
Mõiste „käsuteod" ei ole meie üldkeeles kuigi levinud. Õigekeelsussõnaraamat seda ei tunne, samuti puudub see ka Eesti keele seletavast sõnaraamatust. Põhjust pole raske arvata – tegu on spetsiifiliselt usulise väljendiga, mis ilmalikustunud argielus kohta ei oma. Usuringkondades teatakse seda mõistet aga küllalt hästi. Sellega viidatakse Jumala armu tingimatusele. Nii kirjutab Osvald Tärk oma Rooma kirja seletuses (Tallinn: Logos 2002) selle ülalviidatud salmi kohta järgmist: „„Lahus käsu tegudest" tähendab seda, et meie ei või teha selliseid häid tegusid, millega me suudaksime kohustada Jumalat tasuma meile igavese eluga. „Kõik on pattu teinud." Meil jääb üle loota vaid Kristuse teole." Sellise seletuse taustaks on spetsiifiliselt reformatsioonist pärit arusaam inimloomusest, mille kohaselt patune inimene tunneb ennast Jumala ees ebakindlalt ja üritab seda kompenseerida heategudega, et Jumal siis tema vastu kohtupäeval armulisem oleks. Seda ebakindlust kogeme me ilmselt kõik, kui me vaid iseenese vastu ausad olles endasse süüvime. „Kas ma olen piisavalt hea?" Keegi meist ei saa öelda: „Ma olen täiuslik." Või kui keegi nõnda ütleb, siis märgivad tema kaaslased kohe, et tegu on ilmsesti ebaadekvaatse enesehinnanguga. Täiendavaks arusaamaks on siin sageli üldistus, et see nimetatud eksistentsiaalne ebakindlus on ühtlasi ka kõigi maiste mittekristlike religioonide aluseks. Selle kohaselt on maised religioonid lihtsalt erinevad inimlikud katsed toime tulla patuga ja ületada inimese ja Jumala vahelist lõhet. Need katsed on aga juba ette määratud läbikukkumisele, sest ainus tee inimpatu tagajärgede likvideerimiseks on Kristuse lunastussurm. Ja ainus viis, kuidas inimene lunastusest osa saada võib, on uskumine, enda täielik Jumala armu alla heitmine.
Juutluse küsimus – traditsiooniline vaade
Kõik need reformatsiooni teoloogia ideed põhinevad peamiselt Pauluse kirjadel, tuletagem meelde, et just Rooma kirja uurides jõudis Martin Luther oma usust õigeksmõistu õpetuseni. Ent vaidlustamata reformatoorset teoloogiat haakub sellise mõtteviisiga üks täiendav probleem: miks kirjutab apostel Paulus siin konkreetselt „käsutegudest" ehk „Seaduse tegudest", mitte aga üldisemalt, nt „heategudest"? Kui vaadata Pauluse kirju, siis kuulub tema vastav kõnepruuk poleemikasse juutlusega. „Käsk" ehk „Seadus" on mõiste, mis võtab kokku Jumala poolt Moosesele kunagi antud korraldused ja ühtlasi tähendab see ülekantult ka nende korralduste kirjapandud kuju, viit Moosese raamatut ja (veelgi enam laiendatult) Pühakirja tervikuna. Jumal andis Iisraelile Seaduse, mille järgi elada. Pauluse väide näib aga nüüd olevat, et ehkki Seaduse järgi elamine on hea, ei piisa sellest siiski päästmiseks. Piibliusklikud juudid, kes püüavad väga tõsiselt ja täht-tähelt Jumala Sõna oma igapäevases elus järgida, ei leia sellest ometi abi. Mis toob meid paradoksaalse tõdemuseni, et ehkki Seadus on Jumala poolt antud, on seda Seadust järgiv juutlus siiski vaid üks näide inimlikust patusest religioossusest. Nimetatud tõdemus on protestantlikus piibliteaduses olnud küllalt levinud. Ikka ja jälle on eksegeedid kirjutanud sellest, kuidas käsuvagad juudid soovisid oma piinlikult detailse piiblitruudusega Jumala armu ja päästmist ära teenida. Järeldus (mis küll tänapäevases poliitiliselt korrektses maailmas sageli välja ütlemata jääb) on ühene: võrreldes kristlusega (ja eriti protestantliku kristlusega) on juutlus puudulik religioon.
Juutluse küsimuse ümberhindamine
Nagu nimetasin, on säärane arusaam olnud kristlike piibliteadlaste seas väga levinud, hoolimata sellest, et juudid ise on sellele kogu aeg vastu vaielnud. Psaltrit parafraseerides võiks juudi uurijate sõnumi kokku võtta nõnda: „Me usume armastavat Jumalat, kes halastab meie peale nagu isa oma laste peale halastab. Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!" (Ps 103). Samas võtmes võttis ette neid teemasid uuesti põhjalikumalt uurida tuntud piibliteadalane Ed Parish Sanders, kes avaldas 1977. aastal teose pealkirjaga „Paulus ja Palestiina judaism". Sanders töötas värskelt läbi kogu teadaoleva juudi kirjanduse ajavahemikust 200 eKr – 200 pKr. Läbitöötatud allikate põhjal kinnitas ta, et antud ajaperioodi üks põhimõttelisi küsimusi oli küsimus Seaduse ja lepingu vahekorrast. Juudi õigussüsteem eeldas lepingu olemasolu, kuna see oli antud kogukonnale lepingu sees olemiseks. Lepingusuhe tähendas usku Jumala armulikkusesse ja headusesse, rituaalide ülesanne oli lepingusuhet hoida. Kogu vaadeldud kirjandus kinnitab, et kuulekus tagab inimese püsimise lepingu sees, mitte aga ei teeni ära Jumala armu. See arusaam oli nii fundamentaalne, et rabiinlikus kirjanduses sellest eriti palju otse ei räägitudki – see oli lihtsalt eeldatud. Jumala armu teema on kirjanduses seejuures esitatud kahel viisil. Rabiinlik kirjandus rõhutab, et Jumala arm on suurem kui tema õigus. Ülejäänud kirjanduses on tavaline formuleering, et Jumal karistab nurjatuid nende tegude eest ja heidab armu õigetele. Need viimatinimetatud teemad ei võistle omavahel, vaid kummalgi on erinev funktsioon. Avaldused, mille kohaselt Jumal tasub inimesele tema tegude eest, kinnitavad, et inimese käitumine on oluline. Jumal ei ole kapriisne. Ta ei karista kuulekust ja ei anna tasu üleastumiste eest. Armu teema (olgu siis Iisraeli äravalimise arm, armulikkus patukahetsejate vastu või armul põhinev „tasu" õigetele ) kinnitab, et äravalimist ja päästet ei saa ära teenida, vaid need sõltuvad Jumala armust. Keegi ei saa olla Jumala ees nii õige, et ta ei sõltuks Jumala armust.
Kuidas suhtuda Paulusesse?
Sandersi uurimistulemused mõjusid protestantlike piibliteadlaste maailmas lausa pommiplahvatusena. Tsitaat Briti piibliteadlaselt James Dunnilt on siin asjakohane: „Mõneti üllatavalt on see pilt, mille Sanders maalis..., rabavalt sarnane klassikalisele reformatsiooni tegude-teoloogiale – et head teod on jumaliku armu tagajärg ja tulemus. Mitte aga vahend, mille kaudu seda armu esmalt taotletakse. [---] Teadlaskonna esimese sajandi juutluse nägemisviisi ratas on teinud 180-kraadise pöörde, algsele täpselt vastupidisesse seisu. Sandersi ... juutlust nähakse nüüd jutlustamas head protestantlikku doktriini: arm on alati enne, inimpingutus on alati vastus jumalikule initsiatiivile, et head teod on päästmise vili, aga mitte juur. Kuid kui see nüüd nii on, siis mis saab Paulusest? Ja mis saab usust õigeksmõistust? Kui Paulus sõnastas oma sellesisulise õpetuse, siis mille vastu ta protestis?" On ilmne, et võtmeküsimuseks „käsutegude" puhul on Pauluse õpetuse mõistmine tema oma ajastuloolises kontekstis. Sanders näitas, et kogu reformatoorne piiblitõlgendus juurdub antud küsimuses ühes Martin Lutheri eksegeetilises eksimuses. Nimelt mõistis Luther oma usust õigeksmõistu õpetust formuleerides Pauluse poolt kirjeldatud „käsutegude" teemat tema oma kaasaegse katoliikliku vagaduspraktika võtmes. Luhter nägi, kuidas inimesed indulgentse ostes, palverännakuid sooritades ja pühakuid austades üritasid Jumala armu „osta".
Luther mõistis oma usust õigeksmõistu õpetust formuleerides Pauluse poolt kirjeldatud „käsutegude" teemat tema oma kaasaegse katoliikliku vagaduspraktika võtmes.
Pauluse poolt kirjeldatud juutluse „käsutegude" temaatika paistis olevat sellega rabavalt sarnane. Ja nii sulandusidki keskaegsed kristlikud vagaduspraktikad ja oletatav Pauluse-aegne judaism ühte, ning nii, nagu Luther protestis katoliikluse vastu, näis Paulus protestivat omaaegse juutluse vastu.
Uus perspektiiv Pauluse uuringuis
Milline võiks olla siis ajalooline korrektiiv? Lahendusi on tänaseks pakutud mitmeid, üheks kõige huvipakkuvamaks neist on ülalmainitud James Dunni poolt esitatu. Dunn rõhutab, et kui vaadata juutluse „käsutegusid" ajaloolises võtmes, siis näeme me toonase kirjanduse põhjal, et „käsutegudeks" peeti peamiselt neid asju, mis eristasid juudi mittejuudist: ümberlõikamine, sabatipidamine, koššer toidu söömine jms. Toonases juutluses mõisteti seda nõnda, et Jumal on Moosese kaudu sõlminud Iisraeliga lepingu ja käskinud neil olla püha, st eristuda paganatest. Ja me teame ka seda, et samas oli Iisrael roomlaste poolt vallutatud ning valitsetud. Neis oludes teravdati juudi – mittejuudi piire veelgi. Rahvuslik-religioossed vabastusliikumised võitlesid paganate vastu Jumala nimel. Dunn rõhutab: just neis seostes seostub Seaduse teema Pauluse jaoks inimese patususega. „Käsuteod" toimisid Pauluse kaasaegses maailmas „identiteedimärkidena", mis markeerisid püha ja ebapüha piirid. Kõik paganad jäid seejuures ebapüha valdkonda. Pauluse etteheide oma kaasaegsetele (ja tema enda minevikule) seisnes selles, ei nõnda inimlikult piire rõhutades unustasid tema kaasjuudid ära, et pühadus peab alati käima käsikäes usu ja uskuva usaldusega. Just neis seostes vastandas Paulus Moosesele Aabrahami ja näitas, et nii usk kui leping olid olemas enne Moosest. Kokkuvõttes heitis Paulus oma kaasaegsetele niisiis ette seda, et nood lootsid olla õigeksmõistetud lihtsalt tänu oma rahvuslikule kuuluvusele ja hülgasid usu. Ent Kristus tuli just usku taas rõhutades – ja seda Pauluse jaoks koguni sinnamaale, et usu kaudu saavad nüüd päästetud ka need, kes enne pole juudid olnudki.
Paulus ja meie
Selline James Dunni ajalooline seletus omab mitmeid olulisi rakendusi. Esiteks võib öelda, et ka meie tänapäevases maailmas oleme me sageli kiusatuse ees määratleda ennast „õigetena" teiste „vääruse" taustal. Dunni sõnutsi on paralleelid kristlikust maailmast olnud näiteks küsimused usuristimisest, keeltega rääkimisest ja apartheid. Täna võime mõelda säärastele küsimustele nagu abort, naisvaimulikud, Pühakirja veatus või paavsti eksimatus. Paulusest õppimine tähendab siin seda, et „usust õigeksmõist", ületab inimlike sotsiaalsete institutsioonide piirid, sh ka kiriklikud piirid. Keegi ei saa päästetud tänu sellele, et ta lihtsalt kuulub õigesse kirikusse või on naisvaimulike vastu. Juutlusest kõneldes võib tuua paralleeli tänapäevaste ortodoksjuutide maailmast, kus rabid samuti on rõhutanud, et juudiks-olemine ei ole lihtsalt sünnipära asi, vaid tarvis on ka pühendumust Jumalale.
Kogu vaadeldud juudi kirjandus kinnitab, et kuulekus tagab inimese püsimise lepingu sees, mitte aga ei teeni ära Jumala armu.
