2/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
Jeesuse palve: Abba, Isa!
Jeesus palvetas Ketsemani aias: "Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!" (Mk 14:36) Arameakeelne sõna "abba" tähendab "isa". Nii on Jeesuse pöördumises Jumala poole sõna "isa" kasutatud kaks korda. Kuna Jeesus kõneles aremea keelt, siis on selline topeltpöördumine, kus sõna "abba" jäetakse ühel korral kreekakeelses evangeeliumis (ja siitpeale ka hilisemates tõlgetes) tõlkimata, tähelepanuväärne. Üsna ilmselt tahtis evangelist oma lugejaile selle keelelise võtte kaudu vahendada, et sõnal "abba" oli Jeesuse keelekasutuses eriline tähendus. Ent milline?
Abba kui issi või paps?
Tänapäeval on üheks kõige levinumaks seletusviisiks arvamus, et see sõnakasutus markeerib Jeesuse unikaalset Jumala Pojaks oleku-teadvust (vrd Mt 11:27). Saksa piibliteadlane Joachim Jeremias kinnitas 1970. aastate alul, et Abba fraasi kasutati toona eeskätt perekondlikus suhtluses, kus põhiliselt just väikelapsed pöördusid nõnda oma isa poole. Sellisel puhul jääks "abba" eestikeelne vaste kuhugi sõnade "issi" või "paps" poolt väljendatu kanti. Jeesuse keelepruuk oli Jeremiase arvates intiimselt perekondlik. Kuigi juutluses nimetati Jumalat Isaks, siis Abba-fraasi sisuliselt ei kasutatud.
Jeremiase käsitlus on paljusid mõjustanud. Seda näib kinnitavat ka apostel Paulus, kes kasutab samasugust väljendusviisi: "Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: "Abba! Isa!"" (Rm 8:15, vt ka Gl 4:6). Eesti Piibliseltsi uusim väljaanne märgibki selle kirjakoha juures joone all Toomas Pauli tõlke eeskujul: Abba on aramea keeles tunderõhuline "isa". Pauluse puhul mõjub selline seletusviis loomulikult, sest ta vastandab ta orjaks-oleku ja pereliikme staatused – ori saab omanikule ainult "isand" öelda, pereliige võib aga "papsiga" kõnelda. Aga millist laadi intiimsust väljendas Jeesus oma Ketsemani aia ahastavas palves?
Isa ja poja suhe antiigis kui autoriteedi ja kuulekuse suhe
Viimastel aastakümnetel on Uue Testamendi sotsiaalajaloolased (näiteks John J. Pilch) pidanud oluliseks seda küsimust selgitada: kuigi Jeesus kasutas Jumalast kõneldes fraasi "abba", ei tähendanud toona see patriarhaalse ühiskonna rollisuhete kontekstis otseselt poja ja isa intiimset suhet. Isa ja poja rollisuhe oli läbinisti autoritaarset laadi: isade ülesanne poegade kasvatamisel oli neid distsiplineerida ja kuulekust nõuda.
Mõistepaar "isa-poeg" oli antiigis üsna laialt kasutusel. Iisraeli ühiskond, nagu ka paljud teised toonased ühiskonnad, oli perekeskne ühiskond, milles peresuhete kaudu kirjeldati laiemalt ka ühiskondlikke suhteid. Autoriteetsel positsioonil olevad inimesed võisid kõnetada alamaid: "Mu poeg" (Joosua kõnetab Aakanit! – Jos 7:19; Saul Taavetit – 1Sm 24:6 jt; vt ka 2Sm 18:22). Üsna samuti pöördusid lihtsalt vanemad inimesed nooremate poole (Eeli Saamueli 1Sm 3:6.16) – vanus ja autoriteet olid samakaalulised. Peresuhetes olid isa ja poja suhted iseloomustatavad kui vertikaalsed rollisuhted: isa oli autoriteet, kellele poeg pidi vastuvaidlematult kuuletuma. Isa ja poja vaheline emotsionaalne side oli teisejärguline ning võis hoopiski puududa. Samamoodi võis füüsiline põlvnevus olla asendatud adopteerimisega. Siin on oluline rõhutada, et rollisuhete seisukohalt ei olnud nende kahe vahel põhimõttelist vahet. Eriti ilmeka näite leiame siinkohal Rooma keisrilt Marcus Aureliuselt (121-180 pKr), kes oma päevikus "Iseendale" eristab Sigitaja (st oma bioloogilise isa) ja Isa (adoptiivisa – tol ajastul oli keisri perekonnas adopteerimine tavaline praktika). Marcus Aureliuse bioloogiline isa Annius Verus suri siis, kui Aurelius veel laps oli, ja oma adoptiivisa keiser Antonius Piuse kõrval elas ta aastakümneid, enne kui ta ise valitsejaks sai.
Neile rollisuhetele vastavalt kutsuti kogu antiikses Lähis-Idas (ja ka Vanas Testamendis) eeskätt just valitsejat "Jumala Pojaks" (vt 2Sm 7 ja Ps 89:27j). Kuningas "sündis Jumalast" tavaliselt oma troonileasumise tseremoonial (Ps 2:7). Samas plaanis on Iisrael kui rahvas "Jumala Poeg" (2Ms 4:22j; Ho 11:2), Jumal aga on Iisraeli Isa (1Aj 29:10; Js 63:16; 64:18 jt). Nõnda oli Iisraelis Jumal Isaks, kellele rahvas (kuninga kaudu) kuuletus. Mida võis siis sellel taustal väljendada Jeesus oma palves?
Pöördumine "Abba" kui kohusetunde väljendus
Võtme selle küsimuse mõistmiseks annab meile Heebrea kirja autor. "Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad." (Hb 5:7-10) Kirja autor vihjab siin otsesõnu Ketsemani aia loole ja seostab Jeesuse Pojaks-oleku ning pääste toonase ühiskonna peresuhete kuulekuse-motiiviga. Jeesus on siin ka Jumala Pojana tüüpiline vahemeremaade kultuuri poeg: ta pidi õppima sõnakuulelikkust samal viisil kui kõik teised mehed, alludes ja alistudes samuti kui kõik tema vennad ja eelkäijad. Nii võime öelda, et Jeesuse Abba-fraasi kasutus väljendas eelkõige tema kohusetunnet. Jeesus teadis end küll Isaga erilisel moel seotud olevat, kuid see ei olnud mitte niivõrd emotsionaalne side meie moodsas 20. sajandi individualistliku kultuuri mõttes koos selle möödunud sajandi romantismist mõjustatud rõhuasetusega tunnetel, vaid siin leiab rõhutamist missioon, mille ta teadis endal olevat.
Jumala Poeg ja tema missioon
Markuse evangeelium tervikuna tõlgendab Jeesuse Jumala Pojaks-olekut eelkõige tema missioonist lähtuvalt. See algab sõnadega "Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, evangeeliumi algus." (Mk 1:1) Ehkki mõnedes käsikirjades puudub selles lauses väljend 'Jumala Poeg', on just Jeesuse Jumala Pojaks-olek läbivalt kogu evangeeliumi teema. Jeesuse Jumala Pojaks-oleku lugu aga on selgesti mõistetud kui tema missiooni lugu, lugu mis algab Jeesuse ristimisest Johannese poolt ja lõpeb tema kannatuse ning ülestõusmisega. Sõna "abba" erilisus on siin niisiis seotud Jeesuse missiooni erilisusega – ta on küll Jumala Poeg intiimsemalt kui keegi teine, ent seda eeskätt just talle Isa poolt kanda antud ülesande kaudu.
Jeesuse pöördumine "abba" väljendab oma ülesande rõhutatud omaksvõttu – ja seda teadmises, mida see enesega paratamatult kaasa toob.
Pöördumine "abba" väljendab selle ülesande rõhutatud omaksvõttu – ja seda teadmises, mida see enesega paratamatult kaasa toob. Ilmselt just seda lõpunimineva kuulekuse aspekti tahtis evangelist säilitada, kui ta oma kreekakeelses tekstis siinkohal sõna "isa" tõlkimata jättis ja selle kõrvale siis ka kreekakeelse tõlkevaste asetas.
Lapseõigus: päästetud võivad Jumalale öelda "Abba"
Ka apostel Pauluse keelekasutus järgib üldjoontes sama malli. Meil tasub tähele panna, et ehkki vahetult räägitakse nii Rm 8:15 kui ka Gl 4:6 tõepoolest just perekondlikust õigusest kõnetada Jumalat intiimselt "Isana", on need mõlemad tekstid raamistatud laiemast aktiivselt kristlaseks-olemise eest võitlemise temaatikast. Inimesed, kelle poole apostel mõlemas kirjas pöördub, ei ela mitte mugavat "kristlikku hõlbuelu", vaid nende Jumala lapseks-olek tähendab neile igapäevaseid jõupingutusi, eksistentsiaalset võitlust. Võimalus nimetada Jumalat "Abbaks" lapseõiguse alusel on apostli poolt esitatud kinnitusena: teie, kes te võitlete, ei ole oma vaevades üksi jäetud.
13_Jeesus Ketsemanis: Ketsemani aias palvetades usaldas Jeesus ennast oma taevase Isa hoolde.
