12/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta" (Lk 2:1.3-7).
Eesli seljas istuv lapseootel Maarja jõuab Petlemma. Joosep koputab võõrastemaja uksele ja saab peremehelt vastuse, et kõik kohad on juba hõivatud. Lõpuks pakub keegi lahke tundmatu kohalik neile võimaluse ööbida oma laudas. Just seal sünnibki selsamal ööl Jeesuslaps, kes seejärel mähkmeisse mähituna sõime asetatakse. Väljal õitsil olevatele karjastele ütleb Päästja sünnist teatanud ingel: „Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat" (Lk 2:12). Karjased lähevad rutates ja leiavadki sõimest lapse. Selline on üsna tüüpiline kujutelm jõuluöö sündmusist.
Stseeni, milles sõimes magava lapsukese ümber on kogunenud Maarja ja Joosep, karjased ning kindlasti ka mõned koduloomad (talled, eesel jne), tunneme me „jõulusõime" nime all. Väidetavalt on jõulusõimede tegemise komme alguse saanud keskaegselt pühakult Assisi Franciscuselt, kes 1223. aastal kujundas esimese jõulusõime eesmärgiga tuletada inimestele meelde jõulupühade usulist tähendust. Franciscus lavastas selle stseeni inimestega, hiljem tekkis komme kasutada jõulusõimede kujundamisel nukkusid. Mõnikord lisatakse kolmekuningapäeval jõulusõimele ka idamaa targad, teisal on lauda asemel Jeesuse sünnipaigana kasutusel koopa motiiv – viimane on eriti levinud idakiriklikus traditsioonis.
Selle nüüdseks meilgi väga hästi tuntud traditsiooni taustal võime küsida: kui palju on selles kõiges ajalootõtt ja kui palju on lihtsalt harda kujutlusvõime vili? Seejuures rõhutan, et siinne küsimuseasetus ei ole mõeldud selleks, et jõululugu kuidagi lammutama hakata. Igaüks meist, kes erinevaid jõulusõimi näinud, tajub, et selline stseen ongi koht, kus on väga sobiv rakendada usulist kujutlusvõimet – samal moel nagu jõululaulude autoridki seda teevad. Ja siiski tasub uurida ka seda, millised võisid olla Jeesuse sünni tegelikud asjaolud. Alljärgnevas toetun aastaid Lähis-Idas elanud piibliteadlasele Kenneth Baileyle, kes oma üsna värskes raamatus „Jesus Through Middle Eastern Eyes" viib lugeja ajas tagasi Jeesuse-aegse Lähis-Ida inimeste argimaailma. Bailey näitab, kuidas algsed Piiblis kirjeldatud sündmused erinevad mõnes punktis üsna märkimisväärselt hilisemate jõululegendide kirjeldusist. Ja samas on algne jõululugu ise äärmiselt tähendusrikas.
Enne kui seda lugu lähemalt vaatlema asume, soovitab Bailey meil mõtelda järgnevatele asjadele: Joosep läks tagasi Petlemma, oma kodukülasse. Lähis-Ida inimestel on hea mälu ja sugulussidemed on nende jaoks tähtsad. Sellises maailmas oleks koju tagasi tulnud mehele olnud lahti enamus küla kodudest. Pealegi, oli Joosep lugupeetud Taaveti soost, tema vastuvõtmine oleks külaelanikele olnud au. Igas kultuuris peetakse lapse sündimist väga tähtsaks ja eriliseks sündmuseks. Lihtsates külakogukondades üle kogu maailma tulevad naised sünnitajale appi. Kas Petlemm oli siis erand? Kas selle küla elanikel polnud mingit autunnet, et aidata sünnitama hakkavat Maarjat? Maarjal olid sugulased lähikülas, Eliisabeti elupaik „mäestiku Judeas" ei olnud väga kaugel Judea keskpaigas asuvast Petlemmast. Kui Joosep oleks seisnud tõdemuse ees, et Petlemmas pole neile ruumi, oleks ta koos Maarjaga kaheldamatult läinud Sakaria ja Eliisabeti poole. Ja viimaks: Joosepil oli aega asjade korraldamiseks. Väljend „kui päevad täis said" (Lk 2:6) ei tähenda, et Maarja sünnitas kohe samal ööl, kui nad Petlemma jõudsid.
Võtmetekst, mille erinevad tõlgendused on saanud tänapäevaste legendide aluseks, on: „Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta" (Lk 2:7). Siin on ühes lauses kaks mõistet, mille ajastuloolisse konteksti asetamine on meie piibliloo tähenduse mõistmise jaoks kriitilise tähtsusega.
Kõigepealt on siin sõna katalyma väljendis „nende jaoks polnud majas kohta". Kuigi eestikeelsed tõlked räägivad siin lihtsalt majast (nagu ka araabia piiblitraditsioon seda teeb), ei ole see tavaline sõna maja kohta. Mitmetes inglisekeelsetes tõlgetes on siin „inn" – st võõrastemaja. Nii seletab ka Toomas Paul oma Uue Testamendi tõlke vastavas joonealuses kommentaaris seda fraasi: „ei olnud muud ulualust või ei olnud ruumi karavanserais." Idee on siin siis see, et kõik inimestele mõeldud elupaigad linnas olid juba täis ja nii pidi Maarja sünnitama kusagil loomade läheduses (laut või loomade kuur läänekiriklikus, kaljusse raiutud koobas idakiriklikus traditsioonis) – ta ju asetas lapse sõime. Aga pangem tähele – arusaam, et tegu on eraldi loomadele mõeldud ulualusega, on juba tekstist tehtud järeldus, sest tekst ise seda ei ütle, tekst räägib ainult sõimest. Ent sõimest hiljem – enne on meil tarvis lahendada katalyma küsimus.
Otsetõlkes on see lihtsalt „viibimise paik" ja võib tähendada paljusid eri asju. Antud juhul leiame võtme evangelist Luuka enda keelekasutusest. Lk 22:11 juhendab Jeesus, kes otsib kohta viimaseks paasasöömaajaks, oma jüngreid küsima majaomanikult Jeruusalemmas: „Õpetaja ütleb sulle: kus on võõrastetuba (katalyma), kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?" Siin on katalyma lihtsalt võõrastetuba. Tüüpilises Lähis-Ida majas oli vaid üks suur eluruum, milles elas kogu pere. Mõnikord võis sellele lisanduda eraldi võõrastetuba, mis asus kas maja teisel korrusel (ülemine tuba Lk 22:12) või maja otsas samal tasapinnal pererahva elutoaga. Külalistetoal oli omaette sissepääs. Nii et kui evangeeliumi lõpus tähendab see sõna lihtsalt võõrastetuba, siis miks peaks evangeeliumi alguses teisiti olema?
Just siinkohal tuleb sisse sõna „sõim". Eeldus on, et sõim pidi asuma eraldi loomadele mõeldud ruumis. Aga tüüpilises Lähis-Ida majas see nii ei olnud. Asi on selles, et Lähis-Idas on vaesemad inimesed aastatuhandeid elanud loomadega ühe katuse all. Tüüpilise vaesema perekonna maja (olgu siis koos täiendava võõrastetoaga või ilma) jagas ühte otsaseina loomadele mõeldud väiksema ruumiga. Kuna tegu on mägise maaga, siis väga sageli asus see loomade ruum elutoaga võrreldes tasapind madalamal. Juhul kui maja oli tasasel pinnal, lahutasid loomade ruumi osa inimeste elutoast palgid. Ent ka sel juhul ei olnud vahesein kinnine. Eriti talvisel ajal andsid ühise ruumi eraldatud osas olevad loomad (tavaliselt kitsed, eesel ja mõned lambad) kogu ruumi jaoks sooja. Tasub meelde tuletada, et tegelikult on ka Eestis omal ajal säärane eluviis vaesemates peredes üsna tavaline olnud. „Sõim" asus seejuures ruumi inimestele mõeldud elutoa poolel. See oli kas kivipõrandasse uurendatud lohk, millest loomad oma madalamalt pinnalt inimeste poole vaadates sööma ulatusid, või siis puust konstruktsioon (samal tasapinnal oleva maja puhul).
See kõik tähendab, et kui Maarjale ja Joosepile ei olnud võõrastetoas enam ruumi, siis võttis (kahjuks anonüümseks jääv) lahke pererahvas nad elama oma perele mõeldud eluruumi. Kui Maarjal jõudis kätte aeg ja algasid tuhud, aeti kõik mehed ruumist välja ja küllap tulid ka teised küla naised appi. Vastsündinud Jeesus mähiti mähkmeisse ja asetati samas ruumis olevasse pehmesse heinu täis sõime. Jeesuslaps ei sündinud kõigist hüljatult laudas või koopas üksildasele emale Maarjale, vaid koges algusest peale lähedaste inimeste armastust ja hoolitsust. Õitsil olevatele karjastele oli uudis see, et kuninglik Päästja on sündinud nagu iga teinegi lihtinimene. Kui neile öeldi, et laps on asetatud sõime, teadsid nad kohe, millisesse majja minna.
Jõulusõimede tegemise komme on igapidi ilus ja armas. Sama ilus kui see, et meie Päästja tuli omade keskele (Jh 1:11). Ei tee paha meeles pidada, et need „omad", kes teda vastu ei võtnud, ei esindanud mitte kogu rahvast, vaid et tegu oli inimestega, kes oma ambitsioonid ja võimumahhinatsioonid Jumalast kõrgemale asetasid. Tavalised ja lihtsad inimesed olid Jeesuse saatjateks algusest peale. Ma ei taha sellega öelda, et nemad oleksid seetõttu vähem Päästjat vajanud, küll aga tähendab see ilmselt seda, et siiras hing leiab oma Päästja kergemini kui iseenda tähtsust täis olev mees või naine.
