5/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Aeg
Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul.
Koguja 3:1-8
Milline on aeg, millest Koguja raamatu luulesalm kõneleb? Kuidas me seda mõistame? Või õigemini: milline on meie ajataju, millest lähtuvalt seda teksti loeme? Antropoloogid on tänapäevase läänemaise tsivilisatsiooni ajataju kirjeldanud küllalt erinevana sellest, kuidas aega tajuti vanasti (või ka siis jätkuvalt tajutakse nt arhailisema koega agraarühiskondades). Eesti tingimustes on need erinevused samuti hoomatavad. Näiteks räägivad Tallinnast Tartusse õppima tulnud üliõpilased sageli, et aeg näib Tartus venivamana kui pealinnas. Ja tartlane ütleb sedasama siis, kui ta satub mõneks päevaks näiteks Piirissaarele.
Šveitsi-aeg ehk kella-aeg
Meie läänemaist aega on nimetatud Šveitsi-ajaks (Bruce Malina essees Christ and Time: Swiss or Mediterranean? aastast 1996). See on lineaarne kella-aeg. Aeg on jaotatav väikesteks segmentideks, mis kulgeb ühesuunaliselt minevikust tulevikku ning selle jaotaja, kell, on tajutud kui täiesti objektiivne, inimese-ülene suurus. Kell on universaalne ühendaja, mis ületab mitte ainult inimeste, vaid ka ühiskondade piirid. Ajalooliselt langes kellade kasutuselevõtt linnades keskaja lõpul kokku Euroopa ühiskonna rahvusvahelisustumisega. Kella-aja lõplikuks kinnistajaks sai tööstusrevolutsioon koos ühiskonna suurenenud segmenteerumise ja sellega paratamatult kaasnenud uue ühtlustusvajadusega. Talupojad elasid kogu Euroopas üsna ühetaolist elu, tehes paljuski sarnast tööd ja sõltudes looduses toimuvast. Aastaajad ning öö ja päev vahelduvad ju tsükliliselt, iga ajaga seostuvad ka oma tööd ja tegevused. Tööstuslikes linnades inimeste elurütm seevastu muutus. Enam ei tehtud ühetaolisi töid ja enam ei oldud nii tihedalt seotud looduses toimuvaga. Uus kella-aeg sai kalendrite, ajakavade ja tunniplaanide ajaks. Kõik, mis on tähtis, saab oma konkreetse aja, klassifitseerub ja selle käigus on inimesed need, kes allutatakse kellale, mitte vastupidi. Kalendriaeg toob mõned inimesed kokku ja lahutab teised – kellast kellani, ja sealt edasi algab uus inimeste kombinatsioon. See aeg unifitseerib ka tegevused: siit siiani teeme seda, sealt sinnani toda.
Tuleviku-aeg
Seda aspekti on nimetatud ka monokroonseks ajaks. Sellises ajas on inimeste tegevus orienteeritud tulevikule, tähtis on planeerimine. Ühtlasi eksisteerib siin veendumus, et praegune aeg ja tulevik on otseses põhjuslikus seoses – see, mida ma praegu teen, leiab oma väljundi tulevikus. Mis omakorda tähendab seda, et mõtestatud elu on käsitletud tulevikku suunatud eluna. Inimene töötab oma tulevaste saavutuste nimel. Ja kui ta seda ei tee, siis ta ju „raiskab" aega. Aeg on mõõdetav, kalkuleeritav, aeg on raha. Tulevikuorientatsiooni sihipärasus väljendub mitte ainult erinevate eesmärkide ja nende saavutamiseni viivate tegevuste kalkuleerimises ja ajastamises, vaid ka selles, kuid suhtutakse minevikku. Minevikust osutuvad oluliseks vaid need asjad, mis käesoleva ajahetke või tuleviku jaoks mingit põhjuslikku tähendust omavad. Selle kõrvale tekib aga kategooria asjadest, mis säärast seost ei oma ja nii saab nendega seotud olnud aeg „mahavisatud" ajaks. Skaala „minevik-olevik-tulevik" on mõistetud liikumisena ja sellega kaasneb, et minevikust on oluline see, mis toetab inimese tegevuste põhiorientatsiooni – tulevikku. Olevikust libisetakse seejuures aga suhteliselt kiiresti üle, see on vaid hetk, sageli haaramatu, teel minevikust tulevikku.
Piibli aeg kui oleviku-aeg
Piibli Vahemeremaade kella-eelne ajakaemus oli seevastu erinev. Vahemeremaade aeg oli kogemusaeg. Kella ei olnud: kujutle kella, mis ütleb sulle vaid kuivaperioodi ja vihmaperioodi ning käesoleva põlvkonna ja tuleva põlvkonna. Rõhk on olevikul: olevik ei ole seejuures aga mitte kiirelt mööduv hetk, vaid inimese kogemuste kogusumma: see, mida teatakse ja mäletatakse isiklikult ja see, mida räägitakse teiste poolt sinu ümber. Siit siis ka teiste inimeste usaldusväärsuse tähtsus. See on protsessiaeg – minevik, olevik ja tulevik on pidev tervik. Kui Jeesus ütleb: „Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!" (Jh 4:35), siis põllumees teab, mis ta teinud on – tal on juba lõigatud uudsevili ja ta teab, mis saab kogu viljast. Niisiis on ka tulevik osa praegusest. Tulevikuga seondub aga ka teatud ebakindlus – naise rasedus võib katkeda, sõda või ikaldus võib hävitada vilja. Nii eelistatakse praegusele teise valikuna hoopis minevikku, mille raskuspunkt ei ole asjademaailmal, vaid minevikus elanud isikutel (nt Mooses). Seesugune olevikus elamine tähendab polükroonset aega: inimesel on korraga käsil mitmed asjad ja vastavalt vajadusele keskendub ta neist ühele või teisele.
Tsükliline aeg ja protseduuriline aeg
Põllupidaja aeg oli tsükliline. See ajatunnetus juurdub taevakehade liikumise korduvuses ning on seostatud kalendriga, viimane omakorda ühiskonna struktuuriga: preestrid kontrollivad, et pühad oleksid õieti peetud. See on taas olevikuaeg: isegi Ilmutuse raamatu taevased nägemused puudutavad oma koelt esmajoones raamatu autori olevikku.
Ja samas on see ka protseduuriline aeg, mis juurdub elusolendite biolooglises elutsüklis. Iga inimene läbib elutsükli vaid korra, kuid siiski haarab see meid kõiki. Seegi tähendab, et need korduvused markeerivad oleviku tähtsust. Ja kui inimene midagi teeb, siis teeb ta seda, mida tegevus nõuab. Kui on pulm, siis on pulm, kui töö, siis töö, kui vestlus, siis vestlus. Aja kokkuhoidmine on mõttetu. Näiteks pulmas ja matustel: on aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida. Tähtis on just praegune ja kuhu meil siis ikka kiiret on?
Kujutlusaeg
Kõige selle üle sirutub kujutlusaeg – see hõlmab nii minevikku kui tulevikku ja selle üle pole inimestel kontrolli. See on aeg, mis kuulub Jumalale. Inimese poolt vaadatuna asub kujutlusvõime ja fantaasia mänguruum just siin. Minevikku sirutuvalt paigutuvad siia müüdid ja kangelaslood. Tulevikku ulatuvalt saavad just siin oluliseks prohvetid ja nägijad. Nemad aktualiseerivad kujutlusajast võimalused tulevikuks. Samas on need võimalused aga alati juurutatud inimese argikogemusse. Nii võrdleb Jeesus korduvalt tulevast Jumala riiki pulmapeoga. Koguja raamatu aeg on oleviku-aeg selle kõikehõlmavas mõttes: see on tsükliline (elu ja surm, külv ja lõikus); see on protseduuriline aeg, milles igal elutoimingul on oma sügav sisu (otsimine ja kaotamine, vaikimine ja rääkimine). Aga üle Koguja oleviku sirutub kujutlus Jumala-ajast, mille kaudu korraldub inimese elu selle terviklikkuses.
