6/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Puhas ja roojane Vanas Testamendis
Need on loomad, keda te võite süüa kõigist loomadest maa peal: iga looma, kellel on sõrad, täielikult lõhestatud sõrad, ja kes mäletseb mälu, võite süüa. Ometi ärge sööge neist, kes mäletsevad mälu või kellel on lõhestatud sõrad: kaamelit, sest ta mäletseb küll mälu, aga tal ei ole sõrgu – ta olgu teile roojane; kaljumäkra, sest ta mäletseb küll mälu, aga tal ei ole sõrgu – ta olgu teile roojane; jänest, sest ta mäletseb küll mälu, aga tal ei ole sõrgu – ta olgu teile roojane; siga, sest tal on küll sõrad, täielikult lõhestatud sõrad, aga ta ei mäletse mälu – ta olgu teile roojane! (3Ms 11:2-7)
See piiblitekst käsitleb problemaatikat, mis on tänapäeval meile ühtaegu nii tuttav kui võõras – milliseid toite süüa ja milliseid mitte? Piiblist, eriti Vanast Testamendist, leiame mitmesuguseid reegleid lubatud ja keelatud toitudest ja ka Uue Testamendi inimesed arutlevad nende teemade üle. Nende toitumisreeglite olemus jääb sageli tänapäevasele inimesele arusaamatuks – et miks siis ikkagi loomaliha on lubatud, aga sealiha ei ole. Ometi ei märka selle peale õlgu kehitav ilmalikustunud eestlane aga enamasti, et ka meie endi maailm on täis mitmesuguseid toitumistabusid. Vegetariaanid ei söö üldse liha, hamburgerid on arvatud rämpstoiduks, meie presidendiproua kuulutas kõlbmatuks Kalevi kommivabriku toodangu. Kõikvõimalikud dieedid on ülipopulaarsed jne. Vaidlused sobiva toidu üle kestavad endiselt.
Et mõista, milles siis asi, tuleks meil vaadelda neid erinevaid toitumisreegleid pisut laiemas kontekstis ja uurida, mis on nende eesmärk peale selle, et üks või teine asi söögikõlblikuks ehk -kõlbmatuks osutub.
Puhtuse ja mustuse struktuurist
Just seda ongi teinud antropoloog Mary Douglas oma teedrajavas uurimuses Purity and Danger: An Analysis of Concepts of Pollution and Taboo (1966). Ta ütleb, et kus iganes on leitav mustus/roojasus, on selle taustaks süsteem. Roojasus on mateeria süstemaatilise korrastamise ja klassifitseerimise kõrvalprodukt. Eristus 'puhas-roojane' puudutab kõiki inimühiskondi. Ja ühtlasi seonduvad sellesama eristusega ka tabud – puhas on kõikjal tabudega eristatud roojasest, see vajab kaitset. Usundiloolane William E. Paden (Religious Worlds 1994) selgitab, et kõige üldisemas käsitluses on puhas miski, mis on "vaba segunemisest või kontaktist sellega, mis nõrgendab, kahjustab või määrib". Seetõttu võib seda sõna rakendada mitmel viisil, see seostub nii seepide ja mootoriõlidega kui kõnekeelsete väljenditega "puhas mõttetus", "ta rääkis puhast eesti keelt" ning "tema Bachi esitus oli puhas". Semiootiliselt võib öelda, et 'puhtus' on kategooria, millel ei ole otseselt kindlat viitavat tähendust, viimane osutab vaid millelegi, mis on segistamatu. Mõisted 'puhtus' ja selle vastand 'roojasus' võivad viidata ükskõik millise spetsiifilise sisuga arusaamis- ja käitumisvormidele.
Ehk teisisõnu: kui miski tundub meile olevat ebakohane, siis on taustaks meie mõtteis olev arusaam sellest, kuidas asjad ja nähtused korrakohaselt peaksid olema. Toidujäänused kuuluvad prügikasti, mitte põrandale; töötunked sobivad auto remontimiseks, aga mitte kirikusse või kontserdile minekuks jne.
Piibli käitumisreeglid juurduvad Jumala pühaduse-idees
Mary Douglas juhib tähelepanu sellele, et Vanas Testamendis on kõik Jumala poolt antud korraldused ja reeglid raamistatud inimestele suunatud käsuga, olla püha. Nii tuleb neid reegleid tõlgendada sellest käsust lähtuvalt. Pühadus on Jumala omadus. Vanas Testamendis leiame me, et kõigi heade asjade lätteks on Jumala õnnistus ja selle õnnistuse äravõtmine on kõikide ohtude allikas. Just õnnistus teeb inimeste elu maa peal võimalikuks. Aga milles see õnnistus seisneb? Eeskätt seisneb see korra loomises. Sõna 'püha' (kadoš) juur tähendab heebrea keeles "eraldi asetamist", st vormitu vormimist, kaootilise süstematiseerimist. Ja korra kaudu saavad ka inimeste ettevõtmised tulemusrikkaks. Naiste, kariloomade ja põldude viljakus on tõotatud kui õnnistuse tagajärg ja seda võib inimene saavutada nõnda, et ta järgib kõiki Jumala poolt ettekirjutatud korraldusi. Kus õnnistus ära võetakse, seal on tagajärjeks kaose vallandumine ja koos sellega tulevad viljatus, hädad ja segadus.
Pühadus tähendab niisiis muuhulgas ka Jumala poolt loodud kategooriate lahushoidmist. See sisaldab seega korrektset defineerimist, eritlemist ja korrapärastamist. Nii on nt 3Ms 19 esitatud loend asjadest, mis on vastuolus pühadusega. Vargus, valetamine, valetunnistamine, petmine kaalude ja mõõtudega, igasugune silmakirjalikkus, nagu kurdi juuresolekul temast halvasti kõnelemine (eeldatavasti talle veel näkku naeratades), salaviha venna vastu (eeldatavasti temaga samas sõbralikult vesteldes) – need kõik on selgesti vastuolud selle vahel, mis näib olevat ja mis on tegelikult. Siin ei ole asi niisiis ainult eetikas: kõlbeline sirgjoonelisus ja õiglus pühadusena ning vasturääkimine ja pettus pühadusele vastanduvana väljendavad arusaama pühadusest kui korrast, mis eristub segadusest.
"Eraldi asetamise" kõrval on pühadust iseloomustavaks teiseks teemaks terviklikkus ja täielikkus. Suur osa 3Ms ettekirjutustest on seotud sellega, et templisse toodavad asjad ja templisse tulevad isikud peavad olema füüsiliselt perfektsed. Ohverdamiseks toodavad loomad peavad olema veatud, naisi tuleb lapsesünnitamise järel rituaalselt puhastada, pidalitõbised tuleb eristada. Kõik ihulikud haigused diskvalifitseerivad templisse tulija.
Toitumisreeglid kui pühadusreeglid
Kõik need asjad on nüüd eelduseks, et me võiksime mõista seadusi lubatud ja keelatud toitude kohta. Pühadus tähendab terviklikkust, pühadus on ühtsus, lõimitus, indiviidi ja temaga sarnaste täiuslikkus. 3Ms 11 puhaste ja roojaste toitude loend on kokku võetud järgmiste sõnadega (s. 45-47): Olge siis pühad, sest mina olen püha! See on seadus loomade ja lindude ja kõigi elavate hingede kohta, kellest vesi kihab, ja iga olendi kohta, kes maa peal roomab, et te teeksite vahet roojase ja puhta vahel, looma vahel, keda tohib süüa, ja looma vahel, keda ei tohi süüa.
Alustagem kariloomadest: lehmadest-pullidest, kaamelitest, lammastest ja kitsedest, kes kõik olid osaks iisraellaste igapäevasest majanduselust. Need loomad oli puhtad niivõrd, kuivõrd kontakt nendega ei tähendanud enne templisse minekut spetsiaalsete puhastusriituste vajadust. Need kõik võtsid vastu Jumala õnnistuse. Nii maa kui kariloomad olid õnnistuse kaudu viljakad, mõlemad olid toodud jumaliku maailmakorra sisse. Talupidaja ülesandeks oli selle õnnistuse hoidmine. See tähendas, et ta pidi säilitama loomispärast korda. Niisiis ei mingeid hübriide, ei põldudel ega karjades, samuti mitte ka riietes, mis ei tohtinud olla tehtud kahesugusest kangast. Iisraellaste usukäsitluse aluseks oli leping Jumalaga. Siinai mäel oli Jumal Moosese vahendusel sõlmunud iisraeli rahvaga lepingu, eristades nad teistes rahvastest ja tehes neid nõnda pühaks. Iisraellane ei tohtinud näiteks abielluda võõramaalasega, sest seegi oli Jumala poolt loodud rahvaste piiride rikkumine. See lepingulisus laienes teatud määral ka kariloomadele üsna samamoodi, nagu toimis Jumala ja inimeste vaheline lepingki. Inimesed respekteerisid kariloomade seast esmasündinut ja kohustasid neid sabatit pidama. Kariloomad oli sõna otseses mõttes kodustatud. Nad pidid saama toodud sotsiaalsesse maailmakorda, et osaleda õnnistuses.
Erinevus kariloomade ja metsikute loomade vahel seisnes selles, et viimastel ei olnud lepingut, mis neid oleks kaitsnud. Piibli sotsiaalajaloolaste meelest on üsna põhjendatud seisukoht, et iisraellased olid sarnased teistele karjakasvatajatele selles, et nad ei huvitunud eriti jahipidamisest. Lõhestatud sõrgadega mäletseja on mudeliks karjakasvatajale kohasest toidust. Kui ta peab sööma kütitud saaklooma, siis võib ta süüa sellist looma, kes omab neid eripäraseid tunnusjooni ja kuulub seega samasse üldliiki. See on kasuistika, mis lubab küttida antiloopi ja metskitse ja metsikut lammast. Mõned metsikud loomad näisid samuti mäletsevat, sellised nagu jänes ja kaljumäger, kelle pidevat hammaste üksteise vastu rudistamist peeti samuti mäletsemiseks. Kuid need loomad ei ole kindlasti mitte lõhestatud sõrgadega ja nii on nad toidukõlblike loomade hulgast välja arvatud. Sama kehtib ka nende loomade kohta, kes on lõhestatud sõrgadega, aga ei ole mäletsejad – sellised on siga ja kaamel.
Siit edasi jätkab 3Ms 11 ettekirjutuste jada loomade klassifitseerimist selle järgi, kuidas nad elavad kolmes põhielemendis – vees, õhus ja maa peal. Siin on üldprintsiip, et loomad on puhtad siis, kui nad sobivad oma klassi. Need liigid, kes on oma klassi mittetäiuslikud liikmed või kelle klass ise on vastuolus üldise maailmaharmooniaga, on roojased. Taevalaotuse all lendavad kahejalgsed linnud tiibade abil. Vees saalivad soomustega kalad uimede abil. Maa peal on neljajalgsed loomad, kes hüppavad või kõnnivad. Iga elukas, kes ei ole varustatud õigeks liikumisviisiks, on vastuolus pühadusega. Puutekontakt sellise olevusega diskvalifitseerib inimese templisse sisenemisel. Nii on roojased kõik need veeolendid, kellel ei ole uimi ja soomuseid. Mitte midagi ei öelda nende elukate kiskjalikest kommetest või näiteks raipesöömisest. Ainus kala puhtustest on see, et tal peavad olema uimed ja soomused. Neljajalgsed elukad, kes lendavad, on roojased. Iga elukas, kellel on kaks jalga ja kaks kätt, kuid kes liiguvad kõigil neljal jäsemel, on roojased. Käena ära tuntud jäset ei tohi kasutada kui jalga. Siis järgneb loend just sellistest loomadest: nirk, hiir, sisalik oma liikidega, krokodill, karihiir, kameeleon ja mutt. Kõigi nende esijäsemed meenutavad käsi.
Siis on meil viimaks sellised ebapuhtad loomad, kes roomavad. Seda tüüpi liikumisviis on pühadusele eriti teravalt vastanduv. Sõna "roomama" tuleb siin mõista roomamisena nii maa peal kui vees. Kuna kõik teised põhilised loomade kategooriad on defineeritud nende liikumisviisi järgi, siis "roomamine", mis ei ole õige liikumisviis, vastandub kogu põhilisele klassifikatsioonisüsteemile. Roomavad elukad ei ole ei kalad, ei linnud, ei loomad. Angerjad ja ussid elavad vees, aga neil pole uimi ja soomuseid, reptiilid elavad maa peal, aga nad ei kõnni õieti, mõned putukad lendavad, aga mitte nagu linnud. Neis ei ole korda. Roomava asja prototüüp on uss. Nii nagu kala kuulub vette, kuulub uss hauda, laiba juurde, kus on surm ja kaos. Kui madu võrgutab Eeva, siis neetakse ta igavesti maa peal roomama.
Toitumisreeglite rakendusest
Nõnda suunasid need pühaduse-idees juurdunud reeglid inimesi ikka ja jälle mediteerima Jumala terviklikkuse, ühtsuse ja täiuslikkuse üle. Roojasest hoidumise kaudu anti pühadusele füüsiline väljendusvorm, mis avaldus igas kohtumises loomariigiga ja iga toitumiskorra juures. Toitumisreeglite järgimine oli tähendusrikas osa Vana Testamendi uskliku liturgilisest tunnetusaktist, mis kulmineerus templi ohvriteenistuses.
Nõnda siis ei olnud Vana Testamendi inimesed pimesi mõttetuid tabusid järgivad usklikud. Kui meie neist reeglitest enam aru ei saa, siis on see seotud sellega, et tänapäeval kategoriseerime me maailma mõneti erinevalt. Ehk teisisõnu – kui muutuvad arusaamad pühadusest, siis teisenevad ka toidureeglid. Just nii juhtuski Uue Testamendi päevil. Aga sellest juba järgmises artiklis.
