9/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Pühadus ja puhtusreeglid Uues Testamendis: variserid
Käesoleva teema sissejuhatuseks kirjeldan üht lõiku D.W. Griffithi 1916. aastast pärit tummfilmist Intolerance (Sallimatus). Stseen algab tummfilmile kohase selgitusega: „Kui variserid palvetavad, siis nõuavad nad, et igasugune muu tegevus nende ümber katkestataks." Seejärel näidatakse Jeesuse-aegse Jeruusalemma tänava argipäeva: üks seisev mees sööb õuna; teine istub ja puurib midagi; poiss hakkab rasket kotti turjale vinnama. Siis pöördub kaamera sealsamas viibiva variseri poole, kes ilma teisi ette hoiatamata tõmbab korraga palveräti üle pea ja hakkab valjuhäälselt palvetama, öeldes: „Oh Jumal, ma tänan, et ma olen parem kui teised inimesed!" Õuna sööv mees jätab mälumise ja kangestub, poolik õun pihus. Puurija jätab puurimise pooleli. Poiss, kes on koti parajasti puusa kõrgusele jõudnud vinnata, jääb pingutusest värisedes liikumatuks, kott käes. Kui variser ütleb „Aamen", jätkub tegevus, nagu vahepeal poleks midagi juhtunudki. Ainult poiss laseb koti käest maha, et pisut puhata.
.Variserid on kaheldamatult kõige enam eelarvamuslikult vääritimõistetud usurühmitus Piiblis. Kuna Uus Testament portreteerib Jeesust variseridega vaidlemas ja neid mitmes küsimuses hukka mõistmas, siis on just sõnast "variser" saanud silmakirjalikkuse ja mõttetu kombevagaduse sünonüüm. Kuid ehkki nad olid rahva hulgas Jeesuse ajal küllalt populaarsed, esindasid nad siiski vaid üht voolu toonase juutluse mitmetahulisest maailmast. Selles mõttes on äsjakirjeldatud filmistseen puhas kristliku fantaasia vili. Et mõista, mille üle siis toona õieti vaieldi, tuleks meil korraks katsuda näha maailma ka variseride vaatenurgast.
Maailm variseride vaatenurgast: kirjalik ja suuline Seadus
Variseride Seaduse-tõlgendus juurdus kinnituses, et kui Jumal Moosesele Seaduse andis, oli see esitatud kahel kujul: kirjaliku ja suulisena. Kirjalik Seadus seisab Moosese raamatutes. Suuline pärimus määratleb aga selle, kuidas kirjutatust õigesti aru saada. Suulise pärimuse reegleid oli muidugi tunduvalt rohkem kui kirjutatuid ja nende kandjateks pikas pärimusahelas olidki viimaks variserid. Ühes kõnekujundis nimetatakse seda „Toora ümber tara tegemiseks". Idee on niisiis, et kirjutatud Seadus määratleb ainult üldised reeglid, suuline pärimus ehitab aga kõikvõimalike üksikjuhtude käsitlemise kaudu kirjaliku ümber kaitsva „tara".
Hingamispäeva reeglite näide
Näiteks sisaldavad Moosese kümme käsku sabatipäeva pidamise kohustuse. Üldreegel on niisiis, et sabatipäeval ei tohi teha tööd. Suuline pärimus määratleb nüüd, mis see „töö" siis ikkagi on. Mida täpsemalt „töö" on defineeritud, seda väiksem on võimalus, et inimene kogemata töötegemise keelust üle astub. Just seda praktikat ongi kristliku taustaga kultuuriruumis käsitletud kui mõttetut ja formaalset kombevagadust – eriti muidugi tänu sellele, et evangeeliumides esitatakse Jeesust sageli variseridega nende pärimuse üle vaidlemas. Nii näiteks kinnitab Jeesus sabatipäeval põllul viljapäid suupisteks katkunud jüngreid õigustades, et „hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks" (Mk 2:27). See seisukoht tundub meile tänapäeval nii iseenesestmõistetavana, et variseride käitumine jääb lihtsalt arusaamatuks. Samas peitub just variseride suulise traditsiooni seesmises loogikas võti nende enesemõistmise ja usulis-ühiskondlike taotluste taipamiseks.
Variseride suuline pärimus sai hiljem aluseks rabiinliku juutluse teistele sakraalsetele tekstidele Piibli kõrval, rabiinlikku pärimust kokku võtvale Mišnale ja seda kommenteerivale Talmudile. Asjaolu, et Babüloonia Talmudi traktaat Šabbat on üks pikemaid traktaate üldse, näitab ilmekalt antud teema olulisust rabide jaoks. Muuhulgas leidub seal ka järgnev arutelu: Mišnas öeldakse, et naist võib sabatipäeval abistada sünnitamisel ja kutsuda sabatit rikkudes kohale ämmaemand. Rabid seletavad nüüd, et see tähendab, et kui ämmaemand vajab lampi, võib tema naaber talle selle süüdata (Moosese Seaduses on tule süütamine hingamispäeval keelatud). Kui ämmaemand peaks vajama õli, võib üleaedne talle seda tuua ehkki parem oleks seda teha pihuga kui anumaga. Siiski – kui pihutäiest ei jätku, võib tuua ka anumaga. Nende mõttekäikude taustaks on 2Ms 35, mille alusel määratleti sõna „töö" tähendus. Nimelt on seal kõigepealt esitatud sabatikäsk ja seejärel antud kogudusetelgi ehitamise korraldus. Ja siit on juba täiesti loomulik eeldada, et sõna „töö" tähenduse määratlemiseks tuleb võtta telgiehitus ja sellega seostuv (sh ka anumates õli kandmine). Samas traktaadis on lõik eespool öeldud, et naine tänaval võib hüpitada oma poega, kes just kõndimist õpib. Rabi Jehuda täpsustab seejuures, et naine peab lapsel seejuures jalgu kordamööda üles tõstma ja maha asetama, kuid kui ta neid lihtsalt lohistab, siis ei ole see lubatud. Idee on siin selles, et viimane tegevus võrdub koorma kandmisega avalikus ruumis. Koduseinte vahele need reeglid ei laiene, siin näeme taas, kuidas inimeste potentsiaalne käitumine sabatipäeval on modelleeritud töö kaudu, mida telgiehitus Seaduses eeldab. Nii et need reeglid, mille üle variserid ja hilisemad rabid arutlesid, polnud sugugi suvalised.
Jeesuse poleemika taustaks on erinev arusaam Jumala pühadusest
Ja õieti just nüüd saavad arusaadavaks Jeesuse vaidlused variseridega Uues Testamendis. Jumala pühaduses ja vajaduses tema tahet täita ei kahelnud kumbki pool. Ülaltoodud Talmudi näiteid võib seejuures kõrvutada Jeesuse kinnitusega ühes teises variseridega peetud vaidluses, et kui inimesel on üksainus lammas ja see kukub sabatipäeval auku, siis ei kõhkle keegi teda sealt välja tõmbamast. (Mt 12:11) Variserid ei vaielnud sellele vastu – mis tähendab, et nad olid ühel nõul ka selles, et inimese heaolule kriitiliselt tähtsad asjad (ainukese lamba kaotus ju vaesele mehele seda on) lubasid hingamispäeva rikkumist. Milles seisnes siis erinevus Jeesuse ja variseride vahel? See, milles nende käsitlused lahknesid, oli nende arusaam pühadusest. Jeesus ei pidanud Toora ümber „tara" tegemist vajalikuks, variseridele oli see aga põhiülesanne. Jeesuse jaoks tähendas pühadus inimese seesmist kvaliteeti, tema valmisolekut järgida Vaimu kutset oma argielus. Pühadus ilmnes Jeesuse jaoks seal, kus Jumal seda ilmutas. Ja Jumal võis omas meelevallas ilmutada pühadust kõige ootamatutes paikades: Jeerikos meeltparandava petturist maksukoguja juures (Lk 19:1-10) või sealsamas lähistel aset leidnud (väärusulise) samaarlase halastusteos, kui viimane abistas röövlite poolt poolsurnuna lamama jäetud meest, kellest preester ja leviit mööda olid astunud (Lk 10: 30-36).
Variseride (ja ka preestrite) loogika oli teiselaadne: pühadust mõisteti rituaalselt. Moosese raamatute kõige olulisemad pühadusreeglid määratlesid selle, kuidas võivad inimesed Pühale läheneda. Põhimalliks olidki siin preestrid templis toimetamas jumalateenistust – pühadus tähendas enda eristamist argisest, et püha ja ilmaliku piirid oleksid püsivad. Variseride suulise pärimuse loogika üritas nüüd neidsamu reegleid laiendada ka argiellu. Iisrael on kutsutud elama nagu preestrid mitte ainult templiteenistusega seotult, vaid kõiges, ka argises. Just nii saidki täiendavad reeglid ehk „tara" vajalikuks. Võib öelda, et see oli katse laiendada templi pühaduse ruumi kogu maailmale. Seal, kus on ustavad, kes täidavad kõiges Seadust, on nad pühad, ja nii on Jumalat maailmas rohkem. Teiseks tähendas see, et ehkki templis määrasid asju saduserid ja ülempreestrid, võisid variserid kinnitada, et nende tee on parim.
Ajalugu: variserid said judaismi ja juutluse püsimise alusepanijateks
Ajalugu näitaski, et just variserid olid need, kes suutsid pärast templi hävitamist 70. aastal m.a.j. juutkonna uuesti kokku koondada. Nende sõnum sellest, et on võimalik olla püha nagu preestrid templiteenistuse käigus ilma templit ennast seejuures vajamata, tagas Iisraeli identiteedi sakraalse keskme, „Jumala ruumi" ja „Jumala aja" säilimise. Hilisemad rabid leidsid sellele ideestikule ka materiaalse väljenduse ja alates 2. sajandist m.a.j. omandas sünagoogiteenistusel kasutatav Toora rullraamat ise sakraalse objekti tähenduse. Ohvritoomine asendus palvega. Ilma variseride panuseta on juutluse püsimajäämist raske ette kujutada, seda hoolimata sellest, et hilisemad rabid end oma eelkäijatest distantseeruda püüdsid.
12_Griffith
D.W. Griffithi filmikunsti maailmaklassikasse kuuluv film Intolerance jutustab erinevate üksteisega vaheldumisi esitatud näidetega haarava loo sellest, kuidas omakasupüüdmatu armastus on alati olnud ohustatud isekast sallimatusest, mis tavatseb end rõivastada üllaste ideaalide rüüsse. Üks neist lugudest on Jeesusest ja variseridest, kajastades nõnda ilmekalt variseridele omistatud äärmiselt negatiivseid stereotüüpe.
13_nutumyyri palve
Palve nutumüüris. David Shankbone'i foto (23.03.09). Nutumüürina tuntud jäänuk omaaegsest Jeruusalemma templist on paljudele inimestele eriliselt püha paik. Ehkki ka nüüdisaegses juutluses ei ole pühadus enam paratamatult ruumikategooriatega seotud, ei ole mälestus templist kui paigast, kus Jumal elab, päriselt kadunud tänini.
13_Havdal
Joonistus 14. sajandi Hispaaniast. Havdalah rituaal märgib juutluses sabatipäeva lõppu ja uue argise töönädala algust. Koššer viinamarjaveini või -mahla üle loetakse palve, mis sisaldab järgmised sõnad: „Õnnistatud oled sina, Issand meie Jumal, maailma kuningas, kes eristab püha ja profaanse, valguse ja pimeduse, Iisraeli ja rahvad, seitsmenda päeva ja kuus tööpäeva. Õnnistatud oled sina, Issand, kes eristad sakraalse ja profaanse." Rituaalvagaduslikule mõtlemisele on iseloomulikud selgepiirilised eristused püha/puhta ning argise vahel.
