Jumala riigi lood 6: vägivald eile ja täna

06/2012

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Eelmõistmine ja Piibel
Kirjeldades eelmises Teekäijas käsitlusi Jeesuse konfliktide võimalikust patsifismi-taustast (Yoder, McClendon), tõin teemaarendusse sisse ka isikliku hoiaku aspekti. See pole päris juhuslik – nimelt rõhutatakse piiblihermeneutikas sageli „eelmõistmise" olulisust. Lühidalt öeldes sõltuvad vastused, mida lugeja tekstist leiab, küsimustest, mida ta esitab. Kui Piiblit loetakse Püha Kirja, Jumala Sõnana, siis on lugemisse kaasa haaratud enam kui vaid kultuuriline või ajalooline huvi saada teada midagi uut. Pühakirja lugemine on eksistentsiaalne toiming, milles usklik suhestab Jeesuse kohta loetu iseendaga. Leonardo Boff tõdeb: „Et tõesti taibata, kes Jeesus on, tuleb talle läheneda kui temast puudutatu ja temasse kinnitatu. Temast puudutatus tähendab elu usuhoiakus. Määratledes Jeesust määratleme me iseennast. Mida enam me tunneme iseennast, seda lähemalt võime me tunda Jeesust. Me ei saa põgeneda oma elust, oma kultuurist ja oludest, et puudutada Jeesust sellisena, nagu ta tegelikult oli. Me läheme tema juurde kõige sellega, kes me oleme ja mis meil on." (Jesus Christ Liberator, 1991, 39). Seejuures on „kõik see, kes me oleme ja mis meil on" üleisikuline, see on kultuur, milles elame, usuline traditsioon, milles osaleme, see on meie haaratus maailma, mille väljakutsed on meid vorminud.
Tulen tagasi eelmises artiklis väljendatu juurde: patsifistid Yoder ja McClendon esitavad väljakutse peajoone kristlusele – kui patsifism on põhimõtteline osa Jeesuse sõnumist (ja Jumala ilmutusest), siis on sellest loobumine süsteemne viga. Teoloogia ja usuliselt motiveeritud eluhoiakud käivad käsikäes. Siinkohal tuleb veel kord rõhutada, et eelmõistmine ületab pelga intellektuaalse taipamise ja ulatub inimese sügavaima olemuseni – selleni, kelleks inimene kujuneb oma elu valikutes. James McClendoni piiblipõhised veendumused said kinnitatud tema elupraktikas. Vaid kaks näidet: McClendon sunniti lahkuma õppejõu kohalt Golden Gate Seminary's San Franciscos, kuna ta julgustas üliõpilasi osalema Martin Luther Kingi poolt korraldatud marssides. Tema uueks töökohaks sai San Francisco ülikool, kust ta samuti lahkuma sunniti, sest ta protesteeris avalikult Vietnami sõja vastu. Tahan öelda, et vastu astumine rassismile ja ebaõiglasena tajutud sõjale oli sel puhul enam kui vaid ühe mehe üllas tegu tema kaasajas: lugedes McClendoni raamatuid saab selgeks, et autori elukäik, mõttemaailm ja see, mis talle kõige olulisem oli – Jeesuse eeskuju – moodustasid kõik ühe dünaamilise ja areneva terviku.
Sel taustal saab aga ilmsiks ka asjaolu, et teistsuguses elusituatsioonis, teistsuguste väljakutsete ees seisvatel inimestel võivad välja kujuneda teistsugused veendumused. Ja nii ei olegi imekspandav, et erinevates kontekstides võetakse Jeesust eeskujuks erinevais aspektides, kusjuures piiblilugeja elu konfliktide ning Jeesuse elu ja jumalariigi-kuulutuse konfliktide vahele tekib omalaadne hermeneutiline sild, mille käigus lugeja usk mõtestub uuel tasandil.

Ladina-Ameerika vabastusteoloogia juurdub praktikas
Ladina-Ameerikas sündinud vabastusteoloogial on jätkuvalt vastuoluline maine. See on suunanud ja mõjutanud miljonite kohalike kristlaste elu, see on jätkuvalt populaarne akadeemilistes institutsioonides – ja kirik, mille rüpes see kõige olulisemal määral teostub, st Rooma Katoliku Kirik, suhtub sellesse jätkuvalt umbusu ja kohatise otsese vaenuga (et käesolevas artiklis puudub ruum selle teema põhjalikumaks avamiseks, siis vt eestikeelset lühiülevaadet: Grenz, Olson. XX sajandi teoloogia, 2002). Jeesuse konfliktide mõistmise seisukohalt on oluline, et ka vabastusteoloogias rõhutatakse nii meie usu kui lugemispraktikate kontekstuaalsust. Vabastusteoloogia vastandub pelgalt formaalsete mõtteskeemide esitamisele dogmaatikas ja ajaloosündmuste loetlemisele piibliteadusis, olles otseselt suunatud inimeste sotsiaalse käitumise kujundamisele. Tsitaat Leonardo Boffilt (ibid., 46-47) on siin taas asjakohane: „Klassikalise käsiraamatu-kristoloogia nõrkus peitub just seal, kus ta end tugevaks arvab: teoloogilis-filosoofilises süstematiseerimises [---] Ortodoksia, st korrektne Kristusest mõtlemine haaras prioriteedi ortopraksia, Kristuse valguses korrektse käitumise ees [---] Kuid sellegipoolest me teame, et Kristuse ja algkoguduse jaoks ei olnud põhiline mitte Kristuse sõnumi taandamine intellektuaalse taipamise süstemaatilistesse kategooriatesse, vaid uute, käitumise ja maailmas elamise harjumuste kujundamine. See Kristuse sõnumi praksise-teemaline moment on Ladina-Ameerika teoloogilises refleksioonis eriti tajutav."

Jon Sobrino kristoloogia
Üks tuntumaid vabastusteolooge on jesuiidipaater Jon Sobrino, kelle poolt põhjendatud vabastuskristoloogia teoses Jesus the Liberator (1994) põhineb ajaloolis-kriitilise Uue Testamendi teaduse tulemuste ja süstemaatilise teoloogia kristoloogiauuringutes tehtavaga kursisolekul. Ja eelmõistmise tasandil kinnitab ta, et Ladina-Ameerika vabastuskristoloogia võib ajaloouuringute teatud tulemusi rõhutatult toetada. Sobrino võtab aluseks nn „baaskonsensuse", mis faktide tasandil loetleb üksikud olulisemad punktid Jeesuse elust, mida silmas pidada. Sh (lk 61): faktide tasandil Jeesuse ristimine Johannese poolt; tema kuulutuse esialgne edu (ja ka mõned konfliktid); jüngrite väljavalimine ja nende läkitamine kuulutama; kasvavad ähvardused ja tagakius; kannatus ja ristisurm. Käitumise tasandil on meil imetegude ja eksortsismiga seostuv tegevus, õpetamine mõistukõnedes, kriitilised hoiakud Seaduse ja templi suhtes, pöördumiskutse, jüngerlus ja usk Jumalasse. Ja just siia lisandub hermeneutiline usutavus-kriteerium.
Nii on mõiste „jumalariik" ajaloolisuse kriteeriumid järgmised: see ilmneb evangeeliumide-eelse sünoptilise traditsiooni kõigil tasanditel, saades taas ilmsiks evangeeliumides endis isegi siis, kui see pole ülejäänud Uue Testamendi tekstides enam keskne, ning see teeb Jeesuse saatuse mõistetavaks.
Ladina-Ameerika kristoloogia lisab neile kriteeriumidele veendumuse selle mõiste ajaloolisest usutavusest – et „asjad olid sedamoodi". See veene põhineb olukordade „struktuurilisel sarnasusel": „Meie päevil on tuhanded inimesed surnud sarnaselt Jeesusega ja nende surmade põhjused – nagu need on hukkajate poolt esitatud – on sarnased Jeesusele esitatud süüdistustele." (Ibid.) Teisal sõnab Sobrino: „Selle kristoloogia eesmärk on esitada Kristuse tõde vabastuse lähtepunktist [---] Selle rõhuasetuse põhjuseks on tõdemus, et vabastus suhestub rõhumisega, ja et see viimane pole õiglusetu vaesuse kujul – millele tuleb lisada etnilised, kultuurilised, seksuaalsed ja teised rõhumised – kadunud, vaid üldiselt suurenenud."
Tekib sild Jeesuse jumalariigi-kuulutuse ja lugeja elukogemuse vahel – seekord on selleks diktaatorlike võimurite julm türannia, lihtsate inimeste elu äärmises vaesuses, ikka ja jälle kogetav ülekohus. Õige sarnane sellega, mida vaesuspiiril elavad juudid kogesid Rooma võimu all. Tasub nimetada, et sarnaselt McClendonile, kes oli sunnitud oma piibellike veendumuste eest seistes maksma, on läinud ka paljudel vabastusteoloogidel.
Boffi karistati kiriklikult korduvalt tema avalduste pärast, kuni ta loobus preestriametist Rooma Katoliku Kirikus, et jätkata vaimulikku seisusesse mittekuuluva teoloogina. 1989. aastal mõrvasid Salvadori sõdurid kuus Jon Sobrino kaaspreestrit, nende majahoidja ja tema tütre – taustaks preestrite kriitika valitsuse tegevusele aastaid kestnud kodusõjas (hinnangute kohaselt oli selleks ajaks juba ligi 60000 inimest kas tapetud või teadmata kadunud, lisaks miljonid sõjapõgenikud). Sobrino pääses eluga vaid tänu sellele, et ta ei viibinud parajasti kodus. Hiljem on kirikuvõimud (Rooma Õpetuskongregatsioon) kritiseerinud Sobrino käsitletud teost, millele vastates on paljud Sobrino mõttekaaslased asunud tema poolele.

Sobrino vägivallast ja vägivallatusest
Erinevalt Yoderist ja McClendonist kinnitab Sobrino, et Jeesus ei kuuluta puhast patsifismi. Samas on Jeesuse sõnumil selge poliitiline mõõde. Ta toob esile neli põhiprintsiipi, mis lähtuvad Jeesuse elust ja tegevusest. Esiteks: Jeesuse tegevus ja õpetus nõuavad resoluutset võitlust vägivalla kõige hullema ja ebainimlikuma vormi vastu: see on institutsionaliseeritud vägivalla struktuuriline ebaõiglus. See tähendab, et me ei peaks hukka mõistma ainult vabadusvõitlejate konventsionaalset vägivalda, vaid ka neid, kelle vastu vabadusvõitlejad sõdivad: rõhujaid, valgetes kinnastes terroriste. Teiseks: igasugune vägivald, isegi legitiimne vägivald, on dehumaniseeriv. Kolmandaks: Jeesus esitab alternatiivina vägivallale utoopia rahust kui eesmärgist ja selle eesmärgi saavutamise vahendist. Jeesus, kes ei olnud inimolukorra küsimuses naivist, pakkus sageli välja utoopiaid. See lähtus tema veendumusest, et utoopia, ehkki täiel määral saavutamatu, toob kasu ja humaniseerumist. Neljandaks: igasugune vägivald vajab lunastust. Vägivalla esimene vorm (institutsionaliseeritud struktuuriline ebaõiglus) saab lunastatud ainult siis kui see on kõrvaldatud. See aga eeldab ajalooliselt vastuvägivalda. Vägivalla teine vorm: vastuvägivald saab lunastatuks selle läbi, et vägivalla enese dünaamikasse suhtutakse vägivaldselt. Kristlikus kontekstis on „lunastusel" spetsiifiline struktuur (ehkki mitte alati piisav) – nimelt selle kurjuse kandmine, millest me lunastust vajame. Selle lähenemise mõte on küllalt selge: ehkki eelistatavam on vägivalda vältida, kus iganes võimalik, on siiski olemas olukordi, kus vägivalla kasutamine on vähemalt mõistetav – teadmises, et selle eest kantakse ka vastutuse rasket koormat.
Kui ma mõtlen Eesti sõduritele Afganistanis ja neid saatvate kaplanite tegevusele, siis Sobrino poolt esitatu haakub sealses ekstreemolukorras töötavate kaasmaalaste elutunnetusega küllap üsna hästi.