10/2012
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Meditsiin ja alternatiivmeditsiin
Tänapäevase meditsiinisüsteemi mõjuvõim on samaaegselt nii institutsionaalne (arstid, haiglad, polikliinikud jne) kui mentaalne – inimesed usaldavad arste ja usuvad meditsiini ning selle aluseks olevat arstiteadust. Institutsionaalset mõjuvõimu tunnetame me praegu üsna otse – kui arstid streikima hakkavad, siis puudutab see kogu ühiskonda. Ent siin on enam. Tegu on rangelt formaliseeritud elukutsete kogumiga: nii arstid kui õed peavad olema erialase teaduspõhise kõrgharidusega. Just sel taustal eristub biomeditsiinilise paradigma teaduspõhine meditsiin rahva- ja alternatiivmeditsiinist. Ka perearst võib soovitada patsiendil külmetuse korral piparmünditeed juua, ent sel puhul on tegu ikkagi arsti soovituse, mitte ravimisega „iseenese tarkusest". 2010. aasta sügisel levisid Eesti sotsiaalmeedias kuulujutud, et Euroopa Liit keelab juba mainitud piparmündi kasvatamise ja turustamise hoopis ära, kuna piparmünt on kantud „meditsiiniliste ravimtaimede" nimekirja.
Hiljem selgus siiski, et tegu oli ülepaisutatud hirmudega – piparmünditeed võib ikka juua ja piparmünti ka kasvatada, ainult selle taime müük ravimina allutati rangemale järelvalvele. Kui traditsioonilise rahvameditsiini elemendid (ravimtaimede kasutus jms) võivad olla rakendatud ka tavameditsiinis, siis alternatiivmeditsiin saab alguse tavameditsiini taustal kui „teine võimalus" esimese kõrval ja kohati sellele vastandudes.
Just siit jõuamegi uskumuste teemani. Tänapäevase tavameditsiini aluseks on teadus (siit ka mõnikord kasutatav nimetus „tõenduspõhine meditsiin"). Seegi on rangelt institutsionaliseeritud, nt kõik turule tulevad ravimid peavad eelnevalt läbima põhjaliku uuringute faasi. Asjaolu, et ühiskond sellised reeglid on kehtestanud, põhineb teaduse usaldusväärsuse eeldusel. Alternatiivmeditsiini esindajad pakuvad sel taustal tihti oma versioone „teadusest", kinnitades, et nende ravimeetodid võtavad lisaks tavapärase teaduse poolt pakutule arvesse ka reaalsuse „teisi dimensioone". Eriti populaarsed on siinkohal mõisted nagu „energia", „puhastumine", „toitumine", „harmoonia" jms. Üsna suurel määral on kaasaegsete alternatiivravitehnikate taustaks eeskätt just idamaadest laenatud usundilis-filosoofilised inimkontseptsioonid – alates nõelravist kuni reiki, kiropraktika ja pH-dieedini välja. Selles mõttes sarnaneb tänane alternatiivmeditsiin moodsa meditsiini tekke eelsele filosoofilisele meditsiinile Euroopas (põgusalt kirjeldasin seda eelmises artiklis). Aeg-ajalt tekkivad konfliktid tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini pooldajate vahel tulevadki esile just uskumuste pinnalt. Ühelt poolt on siin heaks näiteks materialistlikku maailmavaadet propageeriv veebisait skeptik.ee, kus alternatiivmeedikuid šarlatanidena käsitletakse. Teiselt poolt jutustatakse enamasti lugusid sellest, kuidas tavameditsiin ei suutnud inimest aidata, ent alternatiivpraktika ta terveks tegi. Tasub tähele panna, et selliste lugude põhifunktsioon on usalduse ja usu äratamine.
Meditsiin ja kristlik usutervenemine
Kuna kristlik ligimesearmastuse nõue ja meditsiini eesmärk, aidata inimesi, langevad kokku, siis on loomulik, et meditsiiniga seotud elukutsed on kristlaste hulgas üldiselt üsna populaarsed. Valdavas osas on kristlaste suhtumine tavameditsiini positiivne. Seejuures suhestub haigete eest palvetamine sellesse üsna samal moel kui alternatiivmeditsiini praktikad tavameditsiini: arstid teevad küll oma tööd, ent usklikud loodavad seejuures lisaks ka Jumala abile. Sellise hoiaku alusmalliks on tavaliselt mitmesugustes kombinatsioonides esinev eristus loomulik – üleloomulik ja eriti küsimus sellest, kuidas Jumalat usutakse suhestumas „loomuliku" maailmaga. Kõige levinuma arusaama kohaselt valitseb ja juhib Jumal varjatult kogu loomulike elusündmuste maailma. See põhjendab sageli kogudustes kõlavat usupalvet, et Jumal juhiks arstide kätt. Loomuliku maailma varjatud juhtimise kontseptsioonile lisandub siinkohal aga ka usk, et Jumal võib soovi korral sekkuda haiguse käiku erilise ime kaudu ja inimese tervendada arstiabist sõltumatult. Siit siis palve: „Issand, sinu käes on kõik võimalik!" Samm edasi ja praktikas mõneti harvemini esinev arusaam on, et Jumal võib mõne inimese võida eriliste tervendamisandidega. Selline karismaatik viib siis läbi tervendamisrituaali (olgu selleks siis vanemate kirikute liturgiline rituaal või vabakoguduslik palvetamine käte pealepanemisega). Sotsiaalses plaanis toimib selline usutervendaja tänapäeval üsna otseselt alternatiivmeditsiini praktiseerijana. Eelkirjeldatud suhtumised ei ole siiski ainsad.
Tavameditsiin ja usk
Kõige selle juures on kristlikud suhtumised usutervendamistesse kujundatud tavameditsiini võimsa dominandi poolt. Arstiteadusel põhinev meditsiinisüsteem ei ole seejuures lahutatav loodusteaduste ja tehnoloogiliste arengute võidukäigust viimasel kahel sajandil. Lisagem siia kaua (nüüdseks küll mõneti aegunud) arusaam, et loodusseadused toimivad suletud põhjus-tagajärg ahelas ning üleüldine teadusoptimism, mis valitses Läänemaailmas veel 20. sajandi esimesel poolel – ning meil ei maksa imestada, et ka kristluses kujunesid teoloogiavoolud, mis leidsid, et imesid tegelikult ei toimu. Jumal on maailma loonud, ent nüüd ei sekku ta sellesse. Kuulus on nt teoloog Rudolf Bultmanni kinnitus, et „on võimatu tarbida elektrivalgust ja raadiot ning ära kasutada moodsaid meditsiinilisi ja kirurgilisi avastusi ja samal ajal uskuda Uue Testamendi vaimude ja imede maailma" (1941, Uus Testament ja mütoloogia). Sellise positsiooni järeldus on lihtne: Jumal „tervendab" ainult arstide kaudu.
Aga selles laiemas kontekstis muutuvad asjad ambivalentseks, sest mitte kõik tänapäevase maailma arengud ei ole paljude jaoks olnud tervitatavad. Maailm on muutunud palju keerulisemaks ja meditsiinieetilised küsimused nagu sündivuse kontroll, abort, eutanaasia, soovahetusoperatsioonid jms on selle osaks. Paljude jaoks muutub „loomulik" siin korraga ebaloomulikuks. Pealegi, nagu juba Bultmanni näitel nägime, ei ole kellelegi saladus, et arstiteadus on oma toimemehhanismidelt olemuslikult materialistlik, selles ei ole Jumalal kohta. Sel taustal muutub mõistetavaks ka aeg-ajalt ikka ja jälle esilekerkiv täiesti vastandlik arusaam, mis tõstab esiplaanile innukalt imesid taotleva palvetava usu ja käsitleb haiguse puhul arsti juurde minekut usupuuduse väljendusena.
General Assembly Church of the First Born juhtumid
General Assembly Church of the First Born on väike fundamentalistlike koguduste ühendus USA-s. Neid ühendavaks kurikuulsaks tunnusjooneks on tavameditsiinile vastanduv usutervendamiste praktiseerimine, mis aeg-ajalt lõpeb asjaosalistele traagiliselt. Siinkohal toon mõned näited. 18.09.2012 mõisteti Creswellis (Oregon) süüdi Brandi ja Russel Bellew pärast seda, kui nende 16-aastane poeg Austin Sprout suri 2011. aasta detsembris pärast nädala kestnud pimesoolepõletiku tagajärjel. Haiglasse mineku asemel otsustasid ema ja kasuisa lihtsalt palvetada. Russelli pärisisa Anthony suri 2007. aastal sepsise tõttu, kuna keeldus vigastuse järel põletiku saanud jalaga arsti juurde minemast. (http://www.dailymail.co.uk/news/article-2205306/Russel-Brandi-Bellew-Faith-healer-parents-avoid-jail-Austin-Sprout-16-dies.html) Samalaadne kohtuprotsess toimus käesoleval aastal ka Okanoganis (Washingtoni osariik) JaLea ja Greg Swezey üle, kelle 17-aastane poeg Zachery suri 2009. aastal samuti lõhkenud pimesoole tõttu. Esialgu süüdistati abielupaari tahtlikus mõrvas, hiljem siiski tahtmatus tapmises. 7.06.2012 lahendati kaasus kokkuleppemenetluse kaudu, kui abielupaar nõustus süüdistustega, et vanglast pääseda. 25.05.2012 mõisteti Tulsas (Oklahoma) kaheks ja pooleks aastaks vangi Susan Grady, kes valis arstiabi asemel palve, kui tema 9-aastane poeg Aaron 2009. aasta juunis haigestus. Mitu päeva haige olnud poiss suri diabeediga seotud tüsistuste tagajärjel 05.06.2009. Siinkohal vast näidetest aitab, ehkki neid on veel – nii selles usuliikumises kui laiemalt.
(Vt http://www.religionnewsblog.com/category/general-assembly-cotfb).
Kõiki neid lugusid ühendab läbiva niidina üks joon: Jumala usaldamine vastandatakse meditsiinisüsteemile. Usklikud ise leiavad oma õpetuse piibelliku olevat, ent mis siin tähelepanuta jääb, on asjaolu, et Piibli aegadel sellist tõhusat meditsiinisüsteemi, mida me täna tunneme, ei olnud. Nt pimesoolepõletik avastati haigusena alles 1886. aastal, enne seda inimesed lihtsalt kannatasid valusid ja tervenesid või surid. Piibli-aegsetel inimestel puudus võimalus valida usu ja tõhusa arstiabi vahel. See kehtib ka nende inimeste kohta, kes tulid Jeesuse juurde palvega, et ta neid tervendaks. Omas ajas otsisid nad lihtsalt nii tõhusat lahendust oma hädadele kui võimalik. Jumala nimel kõneleva jumalamehe poole pöördumine oli kindlasti võimalus, millest oleks olnud rumal keelduda.
