01/2013
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Apokalüptika
Eelmises artiklis kirjeldasin millenniumi ehk tuhandeaastase rahuriigi idee kahte ajalooliselt mõjukat esinemiskuju. Amillenarianistliku käsitluse kohaselt on rahuriik juba praegu kohalolev kirikus kui Kristuse ihus ning postmillenarianistlik ajaloo-nägemus lisab sellele arusaamale optimisminoodi: Jumal tegutseb kristlaste kaudu maailma paremaks muutmisel ja selle muutuse viljaks on heaoluühiskonna järkjärguline saabumine. Mõlemad seisukohad lähtuvad eeldusest, et Jeesuse kuulutatud Jumala riik ja inimkonna argine elukorraldus puutuvad kõige olulisemal määral teineteisega kokku just kristlaskonna, st kiriku kaudu. Samas lähtuvad need arusaamad vanemalt ja avaramalt apokalüptikaks nimetatud usulise ajalookäsitluse pinnalt, milles kogudusel ehk usklikkonnal nii selget instrumentaalset rolli ajaloo kujundamisel veel ei ole.
Kreeka apokalüpsis tähendab otsesõnu ilmutust ja Johannese apokalüpsis ehk ilmutus ei ole Piiblis ainus omataoline raamat. Apokalüpse kui Jumala poolt antud nägemustel põhinevaid ilmutustekste, milles maailmaajalugu käsitletakse Jumala varjatud tegevuse areenina, hakati kirja panema juba Vana Testamendi kujunemise lõpuperioodil (nt Taanieli raamatu viimased peatükid). See usulise kirjanduse žanr oli judeo-kristlikus traditsioonis kasutuses kuni keskajani. Apokalüptika mõiste laieneb tervikteostelt ka sarnaseid motiive kajastavatele teistele tekstidele (nt „väikese apokalüpsina" tuntud Markuse 13 ja selle paralleelid), selle aluseks olevale maailmavaatele ning viimaks ka apokalüptilistele rühmitustele, kes sedalaadi kirjandust lõid. Antiigi apokalüptikud eristusid oma kaasaegsetest just ajakäsitluse poolest. Tavapärane aja-arusaam oli looduses toimuvaid protsesse üldistades tsükliline: kevad, suvi, sügis ja talv järgnevad üksteisele ringlevalt ja vääramatult, kõik, mis on olnud, tuleb kord taas. Vrd Koguja: „Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja!" (Kg 3:15) Apokalüptika juurutas läänemaisesse mõtlemisse aga aja lineaarsuse idee: Jumal on maailma looja ja ka lõpetaja, algus ja ots (nt Ilm 1:8). On sümptomaatiline, et üks vanades Piibli käsikirjades aja ja tindi kokkuhoiu nimel kasutaud Jumala nime lühenditest oligi AO (alfa ja oomega – kreeka tähestiku esimene ja viimane täht).
Parusia
Uustestamentlikus mõtlemises lisandus juutlikule maailmalõpuootusele uus element. Jeesuse eluajal arvasid tema jüngrid, et Jumala riiki kuulutanud Jeesus ise juhatabki kohe sisse vana maailma lõpu ja uue alguse, ent pärast tema ristisurma ja ülestõusmist teisenes see hoiak Jeesuse taastuleku ootuseks (Ap 1:6-8; Mt 28:18-20). Teoloogias kasutatakse siinkohal sõna parusia, mis kreeka keeles tähendab päralejõudmist (parousia) ehk antud kontekstis niisiis Kristuse taastulekut. Apostel Paulus ootas parusiat veel oma eluajal, kinnitades, et sellega kaasneb ka aegade lõpus oodatud surnute üldine ülestõusmine. Pauluse visionaarsed kirjeldused Kristuse taastulekust on seejuures esitatud nõnda, et need ei jäta erilist ruumi kirjapandu sümbolistlikuks tõlgenduseks: „Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga." (1Ts 4:15-17 vrd 1Kr 15:21-24.) Iseloomult samalaadne on ka ülalmainitud Mk 13 „väike apokalüps" koos oma paralleelidega. Žanriliselt apokalüptiliste teoste (nt Ilm) pildikeele ja muudes tekstides esitatud apokalüptiliste kujutluspiltide kirjelduste (sh Paulus ja Mk) vahelise piiri tõmbamine, öeldes, et esimesi tuleb mõista ainult allegooriatena ning teisi otsesõnu, on pehmelt öeldes problemaatiline. Ilmutuse raamatu sümbolilise keele kujutluspildid juurduvad piibliajaloolase pilgu jaoks selgesti sarnases maailmas. Siit jõuamegi premillenarianismi juurde.
Premillenarianism, kiliasm
Premillenarianistliku käsitluse kohaselt toimub Kristuse taastulek enne tuhandeaastase rahuriigi perioodi, niisiis pre. Erinevalt a- ja postmillenarianismist on premillenarianismi lähtekohaks Piibli sõnasõnaline lugemine – Ilmutuse raamatust ei tule otsida sümboleid, vaid kirjutatu on literaalselt tõsi. Rahuriigi ajal valitseb Jeesus ihulikult maa peal. See kiliasmina (kreeka chilias – tuhat) tuntud seisukoht võeti varasel patristlikul perioodil omaks paljude poolt, sh autorid nagu Papias (u 60 – u 130 m.a.j), Justinus (u 100 – u 165 m.a.j), Irenaeus (u 130 – u 200 m.a.j) ja Tertullianus (u 160 – u 225 m.a.j). Kiliastliku mõtlemise aluseks oli Ilmutuse raamatus ja teiste apokalüptilistes tekstides esitatu sidumine maailma loomise päevadega.
Kuna peatset parusiat oodanud Paulus jõudis surra enne kui Kristus tuli, kaotas ka tema tessalooniklastele esitatud lohutus (vt ülal) osa oma jõust. Kristuse peatselt oodatud taastulemise viibimine oli seejuures muidugi laiem probleem. Lisaks sellele, et tuletati meelde Jeesuse hoiatust – ainult Isa teab seda päeva (Ap 1:7 jt) – leiti käepärane lahendus Piiblist. Jumala igavikulisuse üle mõtiskledes oli Piibli laulik kirjutanud: „Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel." (Ps 90:4) Mõte, et maailma Looja juures meie maised ajakategooriad ei kehti, lubas 2. Peetruse kirja autoril kinnitada, et parusia viibimine on vaid põrmlaste ajataju probleem ning et sisuliselt on see ikkagi jätkuvalt päevakorras: „Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele." (2Pt 3:8j)
Enam-vähem samast ajaperioodist 2. sajandil pärineb ka Barnabase kiri (u 130 m.a.j), mille autor põhjendab laupäeva asendamist pühapäevaga usupühana nõnda: „Sabatist kõneldakse loomise alguses: Ja Jumal tegi kuue päevaga oma käte töö, ja lõpetas seitsmendal päeval ja puhkas temal ja pühitses teda. Pange tähele lapsed, mida tähendab: Lõpetas kuue päevaga. See tähendab, et 6000 aastaga lõpetab Issand kõik. Sest üks päev on tema juures nagu tuhat aastat. [---] Seega lapsed, kuue päevaga, (see tähendab) 6000 aastaga lõpetatakse kõik. See tähendab: Kui tema poeg, olles tulnud, teeb lõpu jumalakartmatuse ajale ja mõistab kohut jumalavallatute üle ja muudab ümber päikese ja kuu ja tähed, siis õieti ta puhkab seitsmendal päeval. [---] Kuulake, kuidas ta ütleb: Mitte praegused sabatid pole mulle meelepärast, vaid see, mille ma olen teinud, mil puhanuna kõik teen kaheksanda päeva alustuseks, see on teise maailma alustuseks. Seepärast meiegi tähistame rõõmus kaheksandat päeva, mil Jeesuski üles tõusis surnuist, ja olles ennast ilmutanud, läks taevasse." (XV. 3-4.8-9 – Kalle Kasemaa tõlge)
Kiliastlike mõtteskeemide kohaselt oli inimkond Kristuse tulekuga jõudnud 6000-se ajalooperioodi lõppu ja peatne Kristuse taastulek pidi sisse juhatama 1000 aastat kestva sabatiperioodi. Juudi apokalüptikast laenati seejuures idee maailmalõpu-eelsest messiaanlikust kuningriigist, mille sisu täideti Vana Testamendi prohvetikuulutustega. Sabati aastatuhandet käsitleti paradiisi taastamisena. Oodati, et uuendatud maa kannab külluslikult vilja ja loomariigiski on taastatud rahu: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja. Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks." (Js 11:6-10) Ka kirikuisa Augustinus pooldas esialgu kiliastlikku arusaama, kuid leidis hiljem siiski, et sellised rahuriigi-ootused on liiga jämedakoeliselt maised ja naturalistlikud, ning asus põhjendama amillenarianistlikku vaadet.
Apokalüptika ja kogudus
Apokalüptiliste nägemuste kohaselt on kogu maailm Jumala varjatud tegevuse näitelava. Ka usklikel – ja kristlikus võtmes kirikul – on siin oma roll. See on olla apokalüptilistes lõpueelsetes konfliktides (mille üle inimesel võimu ei ole) õigel poolel.
Ilmutuse raamatule lisaks väljendub selline hoiak ka nt Qumrani käsikirjades kajastatud Jeesuse-aegsete esseenide juures. Esseenide arvates oli kätte jõudnud pöördumatult kuri lõpuaeg. Tempel oli kaotanud oma pühaduse ja seetõttu ei maksnud imestada, et uskmatud roomlased valitsesid maad. Roomlased olid siiski vaid „Jumala viha väljendus", ehkki nad ise seda ei teadnud. Tegelikult oli kogu maailm valguse ja pimeduse vahelise võitluse tallermaa, milles on vaid kaht sorti inimesi: valguse pojad ja pimeduse pojad. Aga kõige selle üle valitses Jumala ettemääratus. Esseenid ootasid, et õige pea osalevad nad suures viimses sõjas pimeduse poegade vastu Jumala poolel. Jumal läkitab kaks messiat, üks neist on preester ja teine kuningas, Taaveti soost ilmalik prints. Usuküsimustes allub taavetlik Messias preestrile, sõjaväljal võidab ta aga paganad ja toob maa peale igavese õndsuse jumalariigi. Selleks sõjaks ette valmistudes kirjutati "Sõjarull" ehk "Valguse poegade sõda pimeduse poegade vastu": „Meie väejuhid saavad kõnetama kõiki, kes on lahinguks valmis, vabalt pühendunud südameid, et nad jääksid püsima Jumala väes, et nad saadaksid tagasi kõik kartlikud, et nad hoiaksid kõvasti kokku, kõik vägevad sõjamehed." (1QM tulp X. rida 5 ja rea 6 algus) Sõda tuli tõepoolest aastail 66-73 ja lisaks templile hävitati selle käigus ka Qumrani kogukond. Nagu ajalugu näitab, ei ole apokalüptiline sõjakus kuigi jätkusuutlik. Aga kui kaalul on maailmalõpp ja sellele järgnev paradiis, siis ei hooli sellest ju keegi.
