02/2013
Tarmo Lige, Oleviste kogudus
Soovin, et tuleksid kaasa mõtlema teemadel, mis meid kõiki otseselt puudutavad. Kirjutise eesmärk on panna mõtlema ja küsima, kas on ehk aeg oma suhtumisi muuta. Samuti seda, kas meie vaimulike töötegijate tasustamise praktika vajaks ülevaatamist.
Peame mõtlema lahendustele, mis annavad julguse 20–30-aastastele meestele järgida oma kutsumust ja samas luua perekond ning kasvatada lapsi.
Töötamise kohustus on seatud Jumalast. „Kuus päeva tee oma tööd ja toimeta kõiki oma talitusi" (2Ms 20:9; 23:12). Sama mõtet kordab apostel Paulus: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!" (2Ts 3:10).
Järgnevalt ei räägi ma igapäevatööst kui leivateenimise vahendist, vaid töötamisest vaimulikus ametis. Kas vaimulik töötab või on teenimisametis, jätan lugeja valida. Minu fookus on mujal. Tähelepanu all on töötegija ja tema perekonna normaalne toimetulek. Meie kliimavöötmes ja konkreetse elukallidusega riigis.
Täna on veel ametis pastoreid, kes väärivad suurt lugupidamist, sest nad on töötanud ilma mingi kogudusepoolse palgata. Loodan, et ma eksin, kuid on oht, et paarikümne aasta pärast on selliseid järele jäänud väga üksikud. Sellepärast alustan ma oma „kaitsekõnet" koos esimese sajandi Paulusega.
„Minu kaitsekõne neile mu arvustajaile on see: Kas meil ei ole õigust süüa ja juua? Või ei ole ainult minul ja Barnabasel õigust olla vaba kehalisest tööst? Kes läheb iial sõduriks omal palgal? Kes istutab viinamäe ega söö selle vilja? Või kes hoiab karja ega joo kariloomade piima? Kas ma räägin seda inimlikul pinnal? Eks ütle sedasama ka Seadus? On ju Moosese Seaduses kirjutatud: „Ära seo kinni pahmast tallava härja suud!"
Kas Jumal hoolitseb härgade eest? Eks ta ütle seda pigem meie pärast? Meie pärast on ju kirjutatud, et kündja peab kündma lootuses ning rehepeksja peksma lootuses, et ta saab sellest osa. Kui me oleme külvanud teile vaimulikke ande, on see siis suur asi, kui me tahaksime lõigata teie ainelisi ande? Kui juba teistel on niisugune õigus saada teilt see osa, eks meil ole siis ammugi?
Kuid me ei ole seda õigust kasutanud, vaid me lepime kõigega, et me kuidagiviisi ei saaks takistuseks Kristuse evangeeliumile. Eks teie tea, et need, kes pühi toiminguid toimetavad, söövad pühakoja omast, ja et need, kes altari juures teenivad, saavad oma osa altarilt? Nõnda on Issand ka korraldanud, et evangeeliumi kuulutajad võivad elada evangeeliumist" (1Kr 9:3−14).
Leviitide ja preestrite vajaduste eest hoolitseti. Selleks oli Jumal andnud korraldused.
Tagasi alguse juurde
Kuna Paulus viitas Seadusele, siis teeme seda meiegi.
Vanas Testamendis olid templi (enne templit kogudusetelgi) teenistuses leviidid ja preestrid. Leviidid pärinesid Leevi (Jaakobi ja Lea kolmas poeg) suguharust ja Jumal käskis nad eraldada kogudusetelgi teenistusse (4Ms 3:6−8). Leviitide hulgast määrati Aaron ja tema järeltulijad preestriteks (2Ms 28:1). Preestrite hulgast valiti ka ülempreester.
Heebrea sõna preestri kohta on kohen, mille põhitähendus on „teenima", „seisma Jumala ees" (laiemas tähenduses ka leviitide kohta, 5Ms 10:8; 18:7).
Ainult preestrid võisid toimetada ohvritalitusi, leviidid olid preestrite abilised.
Mõlemaile esitati väga kõrged moraalsed ja ihutervise nõuded, samuti reeglid käitumiseks (4Ms 3; 4; 18). Olulised olid ka nõuded ametialastele oskustele, sõltuvalt teenimisvaldkonnast: koorilauljatele ja pillimängijatele musikaalsus, Seaduse seletajatele selle tundmine, igapäevaste küsimuste lahendamisel tarkus.
Preestrid olid seotud peamiselt ohverdamise ja jumalateenistusega. Leviidid ei tohtinud pühamu riistadele ega altarile ligi minna, seda võisid teha ainult preestrid. Leviitide kohustuseks oli ka pühamu valvamine. Igast kolmest leevi suguharust valitud meestest moodustati templikoorid (võimalik, et mitmed psalmid on nende loodud; näiteks Psalm 85 ja 87).
Kelle juurde läkitati, nendelt eeldas Jeesus ka väljaläkitatute ülalpidamist.
Preestritel ja leviitidel tuli anda Jumala nimel ka vastuseid küsimustele, mida muul kombel ei suudetud otsustada (näiteks õige ajastatus sõtta minna).
Kaasajal tundub kõige kergemini mõistetav tolleaegne preestrite ja leviitide kohustus õpetada rahvale Seadust ja Jumala tundmist (Ne 8:1−12; Ml 2:7).
Leviidid said olla ametis vanuses 25−50 aastat (4Ms 8:23−26), teises kirjakohas vanuses 30−50 aastat (4Ms 4:23).
Aeg vanuses 25−30 aastat kulus rabide tõlgenduse kohaselt ameti õppimiseks ja ettevalmistuseks. Seoses vajadusega leida töödejuhte templi ehitusel alandati leviitide vanuse alampiiri 20-le eluaastale (2Aj 31:17; Esr 3:8). Seega oldi teenistuses parimad aastad ja nendes tuli Jumalale anda parim. Preestritel ei tohtinud olla ühtki kehalist viga (3Ms 21:17−24).
See kõik pidi viitama Iisraeli Jumala pühadusele ja seega preestri − kui rahva ja püha Jumala vahendaja − olemasolu hädavajalikkusele.
Leviitide ja preestrite vajaduste eest hoolitseti. Selleks oli Jumal andnud korraldused. „Aga lauljad, leviitide perekondade peamehed, olid ... muust tööst vabad, sest nad pidid olema teenistuses päeval ja ööl" (1Aj 9:33). Veel enam preestrid. Kuningas Hiskija hoolitses templi teenistuses olijate eest eeskujulikult. „Ja kui see käsk oli laiali läinud, siis tõid Iisraeli lapsed palju uudsesaaki viljast, veinist, õlist ja meest ning igasugu põllusaadustest; nad tõid rohkesti kümnist kõigest" (2Aj 31:5). See pärineb „Preestrite ja leviitide ülalpidamise seadusest" (5Ms 18) ja on Vanas Testamendis kõikjal läbiv põhimõte: „Ja te võite seda süüa igas paigas, teie ja teie pere, sest see on teie palk teenistuse eest kogudusetelgis" (4Ms 18:31).
Ka preestrite eluaseme eest oli Jumal hoolitsenud. Neljakümne kaheksast leviitidele määratud linnast Kaananis elasid preestrid kolmekümnes (vt Jos 21). Preestrid elasid andidest, mis Iisraelil tuli Issandale ohvriks tuua. 4Ms 18:8−19 kirjeldatakse üsna täpselt, missugune osa ohvriandidest jäi elatiseks preestritele. Peale selle pidid leviidid, kel oli õigus saada Iisraelilt kümnist (4Ms 18:20−24), sellest omakorda kümnendiku preestritele andma (4Ms 18:25−32). Ka teenistuse riietus oli kindlaks määratud (2Ms 28:40,42). Kõik oli selge, mis ametiga kaasnes. Nii kohustused kui õigused. Kuningas Hiskija eeskuju väärib järgimist ja annab ka selleks põhjuse „anda preestritele ja leviitidele nende osa, et nad püsiksid Issanda Seaduses" (2Aj 31:4).
Uuetestamentlik vaade
Uues Seaduses preesterlust Vana Testamendi mõistes ei esine. Kuna Jumal ei muutu ja on muutumatult püha, siis on Kristus saanud preestriks meie jaoks. Tee Jumalani läheb ainult läbi tema (Jh 14:6). Meie jaoks on Jeesus preester „igavesti Melkisedeki korra järgi" (Hb 5:6; 7:17,21). Kuna Jeesus jääb igavesti, siis on tal preestriamet, mis ei lähe enam edasi kellelegi teisele. „Teisi, kes on järjekorras saanud preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast. Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet" (Hb 7:23j).
Kristuse ihul, st kogudusel, on preesterlik ülesanne, kuulutada Issanda riiki. Paulus viitab evangeeliumi preesterlikule suundumusele „olla Kristuse Jeesuse teener paganate seas, tehes Jumala evangeeliumi preestritööd, et paganate ohver oleks meelepärane, Püha Vaimu läbi pühitsetud" (Rm 15:16).
Oleme Pauluse teksti juures tagasi. „Eks teie tea, et need, kes pühi toiminguid toimetavad, söövad pühakoja omast, ja et need, kes altari juures teenivad, saavad oma osa altarilt? Nõnda on Issand ka korraldanud, et evangeeliumi kuulutajad võivad elada evangeeliumist" (1Kr 9:13j). Paulus viitab mitmel korral oma kirjades Vana Testamendi aegsele korrale (1Tm 5:18; 2Tm 2:6).
Jeesus ütles jüngrite teele saatmisel: „Ärge soetage kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele, ei pauna teele ega
kahte särki ega jalatseid ega saua, sest töömees on oma elatist väärt!" (Mt 10:9j). Kelle juurde läkitati, nendelt eeldas Jeesus ka väljaläkitatute ülalpidamist.
Väärikus ja väärt olemine tuleb Jumalalt. Kõik me oleme loodud Jumala näo järgi. Sellepärast on oluline meeles pidada, et töötegija on samasuguste vajadustega inimene nagu me kõik. Kui sellega nõustume, teeme kõik selleks, et nad saaksid oma teenimistööd võimalikult hästi teha.
See mõjutab lõpuks kogudust ja meid isiklikult, „... et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!" (Hb 13:17).
Paulus möönab oma kaitsekõne lõpus, et töötegijal on alati õigus loobuda oma õigusest tasu saada. „Kuid me ei ole seda õigust kasutanud, vaid me lepime kõigega, et me kuidagiviisi ei saaks takistuseks Kristuse evangeeliumile" (1Kr 9:12). Kuid ärge püüdke otsustada seda nende eest. Las nad teevad oma otsused ise. Pauluse eesmärk oli kuulutada evangeeliumi. Eks see ole kõigi vaimulike töötegijate eesmärk, kas siis otseselt või kaudselt.
Paulus lisab siia midagi veel väga olulist. Võimatu on keskenduda igapäevasele leivateenimisele ja samaaegselt koguduse teenimisele. „Ükski, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud" (2Tm 2:4).
Töötegija vajadused versus koguduse võimalused
Tänapäeval on töötegijatele esitatavad nõudmised veelgi kõrgemad kui Vana Testamendi ajal. Pean silmas inimeste endi poolt loodud ootusi. Pastor olgu lisaks kutsumusele ja piibellikele standarditele haritud (kõrgharidusega), osaku keeli, hea välimusega ja maitsekalt riietuv, hea suhtleja, kõrge pingetaluvusega imeinimene, kellel on kogemus kiiresti kasvava koguduse juhtimisel. Vabanduseks leiame tihti, et „meie kogudus kahjuks ei saa talle palka lubada, sest meil ei ole suur kogudus".
Kuidas iga kogudus töötegijate tasu küsimuse selliselt lahendab, et kõigi töötegijate vajadused oleksid täidetud, ei ole kirjutise eesmärk. Ehk võiks sellest tekkida arutelu ja see oleks järgmiste kirjutiste teema. Küll aga vajab iga vaimulik töötegija samasugust stabiilsust ja võimalust pakkuda turvatunnet oma perekonnale nagu iga teine inimene.
Töötegijate ja nende perekondade vajaduste täitmisel on kogudustel mitmeid võimalusi. Kloostritel on olnud kogu ajaloo vältel abimajandid, kust tuli toit ja osa läks ka müügiks. Tänane koguduse „abimajand" (kinnisvara, kauplus või mõni muu äriühing) võiks ehk olla üks võimalustest. Väiksemad kogudused võiksid kaaluda, et mitut kogudust teenib üks pastor. Või läbi mõelda Liidu keskkassa süsteem või Pastorite fondi suuremas mahus rakendamine?
Aga mõteteks need jäävadki, kui ei ole annetajaid või muul viisil kaasaaitajaid.
Tõsi on see, et me peame mõtlema lahendustele, mis annavad täna julguse 20–30-aastastele meestele järgida oma kutsumust ja samas luua perekond ning kasvatada lapsi. Viimane on oluline mitte ainult koguduse kasvu, vaid laiemalt eesti rahva püsimajäämise küsimus.
Kui me probleemi lahendamist ikka edasi lükkame, leiame ühel päeval, et oleme sattunud olukorda, kus oli Nehemja: „... leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule" (Ne 13:10). Siis võib olla juba hilja. Lähitulevikus peame ka meie EKB Liidus leidma teistsuguseid võimalusi mitmete tööharude töö ümberkorraldamisel, sest endist teed enam jätkata ei saa.
Me peame leidma oma tee. Ei ole võimalik üks-ühele midagi kopeerida. Seda kinnitab Indrek Hargla oma ajaloolises kriminaalromaanis „Apteeker Melchior ja tema tütar". Tegevus toimub 1420-ndate aastate paiku Tallinnas. Juba siis saadi aru, et Eestil on vaja leida oma tee. Kui peakloostrist saadeti munkadele päevakava, olid Tallinna mungad sunnitud saatma vastuse: „Kui me niipalju palvetaksime kui teie Itaalias, siis oleme juba jõuluks nälga ja külma surnud ..."
Iga muudatus algab kõigepealt iseendast. Sellepärast esitame endale küsimuse: „Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me sind röövime?" Kümnise ja tõstelõivuga. Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni" (Ml 3:8−10). Pühakirjast veel üks kogemus: „Sellest alates, kui Issanda kotta hakati tooma tõstelõivu, oleme söönud ja meie kõhud on täis, ja veelgi on palju järele jäänud; sest Issand on õnnistanud oma rahvast ja nõnda on see suur kogus üle jäänud" (2Aj 31:10).
Jeesus meenutas kümnise maksmise vajadust koos halastuse ja õigluse osutamisega ning võttis selle kokku sõnadega: „Üht (kümnist maksta) tuleb teha, kuid teist (osutada õiglust ja halastust) ei tohi jätta kõrvale!" (Mt 23:23). Niimoodi öeldes kordas Jeesus veel kord üle kümnise maksmise vajalikkuse Uue Testamendi kogudusele.
Aeg-ajalt olen kuulnud demagoogilist lahendust, et „palka saame taevas". See viitab vaid sellele, et me ei taha vaimulike töötegijate palgaprobleemi lahendada. Kahe pikka aega teeninud pastori kommentaarid sellele peaksid panema meid sügavamalt järele mõtlema. Üks neist ütles mõtlikult:„Avansi võtaksin siiski siin välja!" Teisel oli jäänud ainukeseks lahenduseks: „Mida vähem siin palka saame, seda kiiremini taevasse jõuame!"
Küllap nad teavad, millest räägivad.
Vaata lisa samal teemal: Teekäija 11/2011, lk 18. „Kas sa austad oma pastorit?"
Kui lugedes tekkis mõtteid, kuidas probleemi lahendada, kirjuta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
