05/2014 
Laura Remmel, Tartu 3D kogudus
25.–26. aprillil arutlesid EKB Liidu töötegijad Nuutsakul selle üle, kuidas levitada head sõnumit. Päevad juhatas sisse Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute dotsent Pille Pruulmann-Vengerfeldti ettekanne võrguühiskonna olemust.
Tänapäeva suur muutus võrreldes varasemaga on see, et domineerivaks sotsiaalseks struktuuriks on võrgustikud. Eelnevalt põhines ühiskond hierarhilistel suhetel. Näiteks ärisektoris oli loomulik, et ettevõttel on tippjuht, kellele alluvad osakonnajuhid, neile omakorda lihttöötajad. Samamoodi olid tugevalt hierarhilist laadi võimu- ja isegi perekonnasuhted. Sotsioloog Manuel Castells kirjutab, et võrgustikud pole iseenesest uudne nähtus, kuid nad pole ajaloos domineerinud. Peamiseks põhjuseks on nende keerulisem ja aeganõudvam juhtimine, mistõttu eelistati tsentraliseeritud, bürokraatlikke ja vertikaalseid hierarhiad. Näiteks ei saanud antiikühiskond olla globaalselt võrgustunud juba ainuüksi oma tagasihoidliku transpordi tõttu. Uued tehnoloogiad on aga ületanud aja ja ruumi piiranguid ja seeläbi muutnud võrgustike massilise leviku võimalikuks.
Vengerfelt tõi välja võrguühiskonna keskse probleemi – kõik räägivad, aga keegi ei kuula.
Vengerfeldt rääkis, et ümber on kujunenud kogu inimestevaheline suhtlus. Suurt osa näost-näkku, aga ka massimeedia poolt vahendatud, suhtlusest asendab täna sotsiaalmeedia. Võrguühiskonnale on iseloomulik nn massi-enesekommunikatsioon – tegemist on endiselt massikommunikatsiooniga, kuna sõnumid jõuavad potentsiaalselt globaalse auditooriumini, kuid seejuures on spetsiifiline, et sõnumite saatja määrab nende sisu ja vastuvõtjad. Selliseid arenguid kinnitavad näiteks YouTube'i postitatud videod, Facebook'i avarustesse kirjutatud mõtted, isiklikud blogid jms. Nende uute kanalite juures jääb oma nurk alles nii trükisõnale, raadiole kui ka televisioonile. Seal avaldatud sõnum võib aga sotsiaalmeediaga integreerudes omandada sünergilise mõjujõu, hakates edasi levima ning isiklikke kommentaare ja arvamusavaldusi koguma läbi massi-enesekommunikatsiooni keskkondade.
Nüüd levib kõiksugune informatsioon kiiremini ja kaugemale kui varem. Ka kristlaste ja koguduste kohta on avalikult palju rohkem infot kui kunagi varem. See, milline see info on, pole aga meie endi kontrolli all. Igaüks võib meie kohta internetiavarustesse riputada suvalisel hetkel tehtud fotosid. Sarnaselt võib mõni ajakirjanik korraga otsustada meie blogist mõne mõtteavalduse oma ajaleheartiklis avaldada jne. Praktiliselt on meie elu kõigile nähtav justkui üks tõsielusari.
Sellegipoolest on igal inimestel võrguühiskonnas rohkelt võimalusi enda teadlikuks esitlemiseks. Oma mainet on võimalik läbi nende samade massi-enesekommunikatsiooni kanalite ka teadlikult heas suunas kujundada. Vengerfelt tõi aga seejuures välja võrguühiskonna kommunikatsiooni keskse probleemi – kõik räägivad, aga keegi ei kuula. Ilmutuse raamatus viidatakse seitse korda sellele, mida Jeesus ka evangeeliumides rõhutas: „Kellel kõrv on, see kuulgu!" Vahest peaksime kristlastena eeskuju näitama hoopis sellega, et pöörame tähelepanu teiste kuulamisele? Ja ehk ongi just see meie võimalus tugevdada enda ja oma koguduste mainet ja autoriteeti ühiskonnas. 
See, et võrgustikes pole enam vertikaalseid alluvussuhteid, ei tähenda veel, et kõik inimesed või organisatsioonid oleksid omavahel võrdsed. Vengerfeldt rõhutas, et võrgustikus kujunevad teatud sõlmpunkti-inimesed, kes omavad kaalukamat rolli erinevate inimeste või inimgruppide ühendamisel. Olles kristlastena lisaks headele rääkijatele ka head kuulajad, võime ehk just meie seda rolli Jeesuse eeskujul võrguühiskonnas täita.
Põneva paneeli avasid Joosep Tammo (paremalt) postulaadid: „Me ei kasuta internetti, vaid elame selles ja sellega. Internetiga seoses on kolme sorti inimesi: „põliselanikud", aeg-ajalt külastajad ja veebi põhimõttelised eitajad. Internetis inimene kujundab iseennast (seal ta valib, mida ütleb, ja valib, millest ta vaikib). Internet aitab pastoril oma kaugemal rändlevate karjaliikmetega suhteid hoida. Internetis toimub oluline infovahetus. Kui Descartes ütles: „Mõtlen, järelikult olen olemas", siis nüüd öeldakse: „Mind nähakse, järelikult olen olemas."
Meediatudeng Laura Remmel rõhutas, et elus tuleb olla ehtne, sest võrgustik paljastab varem või hiljem igaühe tegeliku palge.
Valter Rooso ni metas Kuressaare Pildiraadio missiooniks, et nemad püüavad anda edasi seda, mida kogudus teeb ja näidata seda otsepildis.
Paavo Pihlak Pereraadiost tõdes, et 20 aastat kristlikku ringhäälingut on viinud hea sõnumi paljude kuulajateni üle Eesti ja kaugemalegi.
Helari Hellenurmelt kuulsime rõõmustavat tagasisidet veebilehest Jumal.ee, mille kaudu on sõnum Jumala armastusest Jeesuse Kristuse läbi jõudnud arusaadaval ja tänapäevasel viisil tuhandete inimesteni.
Hea sõnumi levitamiseks tuleb võrgud ühiselt välja visata. Leiti, et vahest võiks EKB Liidu misjoninõukogu juures olla töögrupp, kes jälgib ja koordineerib, kuidas siin üksteise tööd võimendada. 
Toivo Tänavsuu rääkis oma 12aastasest tööst Eesti Ekspressis, kus müüvad lood, milles inimesed tunnevad endid puudutatud. Pastoritel soovitas ta rääkida päevakajalisemalt ja siduda jutlustesse hetkel kuumi asju. Ka julgustas ta Delfi põhjatusse auku artikleid saatma. Kristlased ei pea olema pidevalt peameedias, küll aga elama kristlikku igapäevaelu.
Õppepäeva viimases osas „Hea sõnum läbi meie eluloo" rääkis enda ja oma pere kutsumisest vaimulikule tööle pastor Gunnar Mägi. Helisema jäid kaks lauset: „Ühegi inimese elulugu ei ole ainult edulugu", „Ebaõnnestumisest hullem on õnnestumine valel alal." Ta rääkis oma tööst pealpool pilvi („Estonian Air'is") ja teenimisest Keila koguduses. Gunnar kõneles „peost-suhu" (vaatas aeg-ajalt märkmeid peos helendavalt ekraanilt), tuues palju elupilte ja lõpetas: „Kui me meenutame ka oma eksimusterada, siis on oluline, et iga vaate järel oma pattudele vaataksime 10 korda Kristusele."
