09/2014 
Tiina Riit Holmen, Pärnu Immaanueli kogudus
Pärnu Immaanueli Baptistikogudus tähistas 14. septembril 130. aastapäeva. Vastuseks naisgrupi palvetele paitas taevast särav päike Henno tänava vastrenoveeritud palvemaja. Lilleehtes saal täitus tänulikest koguduseliikmetest, -sõpradest ja külalistest.
„„Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks" (Fl 2:11). Tere tulemast peole!" tervitas pastor Joosep Tammo.
Pilgu minevikku heitis Aldur Vunk, kes ütles, et koguduses kohtuvad maailm ja taevas. Ta tõi võrde ankruga, mis peab kinnihoidmiseks tungima põhjani. Pärnu kogudus asutati 1884. a augustis. Maja valmis 1896.
Torist pärit Jüri Mill oli Liivimaa kubermangus esimese eesti baptistikoguduse esimene vanem. Tollal peeti sõjaväkke minejaid mitteväärtuslikeks, kuid Jumala jaoks oli Mill kõige parem – juba kümne kuu pärast sai ta loosiga vene kroonust vabaks. Jumala tahtel jäi ta Pärnusse. Koos Andres Tetermanniga oli ta avatud uudsele vabakoguduse liinile. Nemad jõudsid ka ainsatena välja koguduse loomiseni. Mill töötas Jumala põllul kuni surmani 1910. Tema viimased sõnad olid: „Mina elan ja teie peate elama" (Jh 14:19). 
Juba iseseisvuse saavutanud kogudus vajas väärilist järeltulijat. Selleks sai Namiibiast misjonitöölt naasnud Henrik Tuttar. Tema kui maailma näinud inimese tarkus kulus marjaks ära. Jumala Vaimust juhituna asus ta innuga tööle. I maailmasõja ajal, kui baptistikogudused olid keelatud, võisid inimesed koguneda tema juures.
Need kaks usumeest andsid kogudusele hoo, milles ta kandus läbi ilmasõdade, raskete liberaalsete aegade ja kestab siiani. Need koguduse sambad väärivad mäletamist.
Seejärel tervitasid kaheksa Immaanuelist võrsunud pastorit. Juubelipäeval läkitas kogudus taas välja uue töötegija – Joel Keerniku – Kilingi-Nõmme Vabakogudusse. 
„Kui kõik olid välja saadetud, pidi keegi jääma," tõmbas pastor Tammo otsad kokku, „mina jäin." See kutsus esile heakskiitva naerupahvaku. Ta palus õnnistust lähetatud pastorite peredele, lõpetades: „Jää selle koguduse juurde, ükskõik, mis oleks ja tuleks!"
„Te panete meie juubelite reale väärika punkti," kinnitas Liidu president Meego Remmel, rääkides viinapuu okstest ja kuivõrd tähtis on hoida kinni Jeesusest.
Tallinna Allika koguduse pastor Helari Puu lausus: „Me vaatame teie poole alt üles. See läkitatud meeste rida on olnud juhtide visioon ja Jumala visioon." Ta luges ette Psalmi 100: „... teadke, et Issand on Jumal ... ja tema ustavus (kestab) põlvest põlve!"
Ülevust lisas Oleviste ülistuskoori laul koos Helari soologa „Kuis Sind tänada". 
Vahepalana tekitas elevust ootamatu tuletõrjekella helin, mis andis märku usinast kohvikeetmisest köögis. Pidupäeva jutluse pidanud Bill Ankerbergi arvates tuletas see meelde, et kantslis põleks tuli. Ta tunnistas pastor Tammo üheks parimaks jutlustajaks (mida meil oli kahtlemata heameel kuulda) ja rõhutas, et Joosep mõtleb alati sellele, mis saab edasi. Ankerberg jagas koguduseliikmetele mitmeid soovitusi: vali sõpru hoolikalt, hoidu kurja eest, väldi koormavaid patte, murra mugavustsoonist läbi, haara hetke, mis Jumal on andnud, ja anna Jumalale oma elus võimalus.
Helgest päevast jäi hinge tänu ja tunne, et kuigi 130, on koos Issandaga parim alles ees.
