10/2015
Pia Hanslep, Tartu Salemi baptistikogudus, tekst ja fotod
Tänapäeva keerukas maailmas tekib sageli küsimus – keda saame nimetada sõpradeks ja kuidas sõpru ära tunda? Iiri kirjaniku William Butler Yeatsi sõnade kohaselt ei olegi olemas võõraid, vaid üksnes sõbrad, kellega me pole veel kohtunud. Kas ei peakski me kristlaste ja kogudustena vaatama inimestele enda ümber just niisuguse pilguga – need, keda me veel ei tunne, on potentsiaalsed sõbrad. Kui läheneme võõrastele just niisuguse suhtumisega, siis on alati lootust, et leiame tee väga eriliste inimeste südamesse.
Kogudus on selles mõttes privilegeeritud – tal on võimalus luua imelisi sõprussidemeid mitte ainult üksikute inimestega, vaid suisa suure hulga, terve kogudusega. Rohkem kui aasta tagasi kirjutati Tartus alla sõpruslepingule Salemi ja Riia Āgenskalnsi baptistikoguduste vahel. Ka nemad on tulnud läbi raskuste – nõukogude ajal oli koguduseho
ones televisioonistuudio ja alles 1990. aastal saadi oma maja tagasi. Täna on aga kogudus elav ja kasvav ning seal toimub tegevusi nii noortele kui vanematele.
Sõprus Salemi ja Āgenskalnsi vahel ulatub tegelikult juba aastate taha ning sai alguse hoopis Prahas, kus Toivo ja Einike Pilli sel ajal töötasid. Seal kohtusid nad pastor Edgars Mazise ja tema perega ning sealt sai alguse perekondade sõprus, millest kasvas välja kahe koguduse sõprus.
See sõprus ei tähenda vaid ilusat raamitud lepingut pastori kantselei seinal – see on elav ja toimiv suhe, mille aluseks on vastastikune usaldus ning valmisolek teineteist toetada. Praktikas tähendab see suhtlussilda, mille kaudu on tekkinud reaalsed sidemed inimeste vahel. Salemi muusikud on külastanud Riiat ja pastoripered teineteise laagreid. Mullu kevadel osalesid Āgenskalnsi muusikud Salemi ülistusõhtul ja suvel külastas nende koor Salemi koguperelaagrit.
12. septembril sõitis ligi 40 inimest Tartust Riia poole. Salemlased olid kutsunud kaasa ka oma sõpru. Teiste seas oli hiljaaegu Tartusse elama asunud Süüria perekond. Nemad olid pidanud maha jätma kõik ja põgenema sõjakoleduste eest. Läbi mitmete rännakute olid nad jõudnud Tartusse, võõrasse linna võõras riigis. Salemi kogudus võttis neid vastu kui sõpru ja kutsus kaasa oma reisile, et nad õpiksid tundma järgmisi sõpru.
Esmalt peatuti Valga Betaania baptistikoguduses, kus pastor Otto Aavistu tutvustas kohalikku elu-olu. Järgmine peatus oli juba naaberriigi pealinnas, kus salemlasi tervitas giid Peters, kes tutvustas neile vanalinna. Läbi tema jutustuste avanes unikaalne ajalugu, kuhu mahtus nii linna hiilgust kui langust, nii rõõme kui kannatusi. Riia oli keskajal üks Baltikumi rikkamaid linnu, kuid II maailmasõda hävitas suure osa linna hoonetest. Tänane Riia ja selle vanalinn säravad taas.
Enamikule Tartu külalistest oli organiseeritud majutus peredes. Nendes kodustes vestlustes – vaheldumisi inglise, vene ja teisteski keeltes – ehitati sõprusele juurde isiklik mõõde.
Pühapäeva hommikusel jumalateenistusel võis kuulda nii läti, eesti kui inglise keelt ning ühislaulus muutusid keelebarjäärid olematuks. Jumala ülistamise keel on universaalne!
Tartu Salemi reis Riiga oli tunnistuseks millestki väga erilisest, mis avas ühe koguduse sõpruse mitu tahku ja näitas selgelt, kuidas yeatsilik suhtumine – võõrad on vaid sõbrad, kellega pole veel kohtutud – võib saada õnnistuseks paljudele.
