01/2017
Indrek Luide, Kehra koguduse pastor
Pühakiri ütleb, et me palvetaksime ülemate ja kuningate eest, et meil oleks hea põli. Suhe ümbruskonnaga määrab sageli koguduse kuuldavuse ja innukuse.
Üsna pea peale Kehra koguduse vaimuliku ametisse asumist helistasin Anija vallavanem Arvi Karotamile ja palusin kohtumist. Kutse võeti vastu ja vallavanem valis kohtumispaigaks kogudusemaja. Jagasime koos juhatuse esimehe Hannes Pikkeliga infot meie tegevuse ja tulevikuplaanide kohta. Tegime ettepaneku kohtuda edaspidigi kaks korda aastas. Meiepoolseks sooviks on osaleda valla tegemistes ja olla probleemsete küsimuste puhul eestpalvetajaks.
Meie koguduse soov on olla valla probleemsete küsimuste puhul eestpalvetajaks.
2016. aastal külastas vallavanem kogudust mais ja detsembris. Olulise eestpalvena esitas ta maikuus valla poolt miljonilise projekti rahastuse küsimuse. Taotluse positiivne tulemus sõltus ilmselt ka eestpalvetest. Tore oli detsembris kuulda, et tänu sellele projektile on Kehras valgustatud kergliiklustee ja kunstmuruga jalgpallistaadion.
Oktoobris ootasime avatud südame ja kaetud lauaga külla kogu vallavalitsust. Kohale tuli kümme erineva tööharu esindajat, kelle seas olid arenguosakonna juht, ehitusala spetsialistid, noorsootöö esindajad, väärteomenetleja ja muidugi vallavanem. Tutvustasime neile koguduse ajalugu, tänapäeva ja tulevikuplaane. Laulsime üheskoos Kehra kauaaegse pastori Heldur Toominga loodud laulu „Täis tänu, süda hõiskab”. Muusikalembeline vallavanem uuris täpsemalt laulu saamisloo kohta. Samas palusime vallavalitsuse uuele hooajale Issanda õnnistust.
Seejärel liikusime koosolekusaalist maja uudistama. Kuna vaid vähesed olid hoonet pärast koguduse kasutusse tulekut (1994) külastanud, oli üllatusmomente ja avastamist palju. Oli neid, kes mäletasid, kus asus kunagi sovhoosi esimehe kabinet, mis on nüüd hoopis elutoaks kohandatud. Ringkäigu ajal tutvustasime koguduse erinevaid tööharusid ja vastasime arvukatele küsimustele. Näiteks noortetöö kohta päriti, ega noored omapäi tegutsedes pahandusi ei tee. Samuti uuriti koguduse majanduslikke võimalusi sellise suure maja ülalpidamisel.
Kui Anija vallavanem kogudust detsembris külastas, jagasime taas vastastikku rõõme ja muresid. Võtsime jällegi valla uued ettevõtmised oma eestpalvetesse. Valla tervitussõnad edastas ta jõulukaardiga, millega käis kaasas rahaline toetus koguduse töö edendamiseks. See oli meie jaoks suur tunnustus. Eelkõige valmistas rõõmu, et nad on meid kogudusena märganud ja oluliseks pidanud.
Kokkuvõtteks tahan kogudusi julgustada vallatöötajaid külla kutsuma – ja seda eriti väiksemates maapiirkondades. Ühelgi Anija valla töötegijal ei olnud hirmu tulla kogudusega kohtuma, pigem tuldi suure huvi ja avatud südametega. Suhtlemine mittekristlastega ei pea käima alati jumalateenistuslikus vormis. Kui julgelt mõelda ja kindlalt teada, et „kohalik kogudus on maailma ainus lootus, kui ta tegutseb õigesti” (Bill Hybels), siis muutub paikkonna üldine kultuur ning kirikust saab inimestele lähedane ja omane paik, kuhu on hea tulla.