02/2017 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor
Jeesus ütleb: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel” (Mt 18:20).
Kogudus ei otsi enamuse valitsust, vaid Kristuse valitsust ja Kristuse meelt!
Kristlik kirik on veendunud, et Kristuse sõna ja kohalolek loovad koguduse. Ilma Jeesuse Kristuseta ei ole kogudust. Kogudus pole lihtsalt samavaateliste inimeste selts, vaid Jeesuse kutse peale tema ümber koondunute hulk, kes tunnistavad: Jeesus on Issand!
Kristuse kohalolek osaduses
Aga kuidas on Kristus kohal? Vabakoguduslikus-baptistlikus mõttes on Kristus kohal temasse uskujate ja teda järgivate jüngrite suhetes. „Kus kaks või kolm on koos, seal olen ma nende keskel,” kinnitas Jeesus.
Kristuse kohalolekut ei vahenda piiskop ega õigesti toimetatud sakramendid. Need küll võivad sellist vahendavat rolli täita, kuid ei ole selleks vältimatult vajalikud. Praktiseeritud osadus loob ruumi Kristuse kohalolekuks.
Hierarhilisemates kirikutes kohtame teistsugust lähenemist. Seal viidatakse sageli teisele kirjakohale. Jeesus ütleb Peetrusele, pärast seda, kui too on tunnistanud, et Jeesus on Messias: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse” (Mt 16:18).
Vabakiriklik tõlgendus usub siiski, et Jeesus ei ehita oma kogudust mitte Peetrusele. Jeesus ise on ju nurgakivi ja teist alust ei saa keegi rajada. Pigem tähendavad Jeesuse sõnad, et tema kogudus saab oma tugevuse ja kasvujõu jüngrite ühisest tunnistusest, et Jeesus on Issand. See tunnistus on alati usukogukonna tunnistus, mitte ainult individuaalne avaldus.
Nimetan sellist Kristuse valitsust, osaduse tähtsust ja usukogukonna konteksti rõhutavat vaatenurka baptistiliseks mudeliks. Sõna „baptistiline” viitab siin mitte ainult baptistidele kui uskkonnale, vaid kõigile neile, kes rõhutavad ristimist uskuja enda tunnistuse peale ja jaatavad kongregatsionalistlikku koguduseks olemise viisi.
Baptistilise mudeli elujõud
Kirjeldatud mudelil on tänapäeva maailmas palju eeliseid. Mitmed märgid näitavad, et inimeste usaldus institutsionaalsete struktuuride vastu on kahanenud. Osaduskondlikud usuvormid kõnetavad rohkem.
Horvaatia nelipühikiriku taustaga teoloog Miroslav Volf on öelnud: „Ilmselt ei loobu episkopaalsed kirikud oma hierarhilistest struktuuridest, kuid nemadki põimivad vabakiriklikke elemente oma teoloogiasse ja praktikasse.” Volf on veendunud, et vabakirikud on tuleviku kirikud.
On iseküsimus, kas vabakoguduste usklikud, kaasa arvatud baptistid, ka ise oma koguduseks olemise viisi üle heameelt tunnevad ja selle väärtust mõistavad? Või püüavad nad kopeerida suuremaid ja vanemaid? On tõsi, et mõnikord on lihtsam teha välise autoriteedi juhiste järgi, kui asju läbi rääkida ja Kristuse tahtega kooskõla otsida vendade-õdede seltsis.
Koguduse peamiseks väljakutseks pole mitte õpetuslik puhtus, vaid Suure Armastusekäsu nähtavaks elamine.
Kuid just seal, kus kogudus nähtavalt koguneb, kus suheldakse ja üksteist toetatakse, kus oma konarusi ületatakse, meelt parandatakse ja jälle Kristuse meelt otsitakse, just seal ilmneb Kristuse valitsus ja kohalolek: armu ja andestuse kogemus, Kristuse sarnasusse kasvamine. Seal saab uut jõudu misjonitahe, seal teenitakse üksteist praktiliselt ja austatakse Jumalat uuendatud rõõmuga.
Vertikaalne ja horisontaalne mõõde
Mõlemat on vabakiriklikuks ehk baptistiliseks koguduseks olemises tarvis: Kristust vendade ja õdede keskel ning jüngrite omavahelist suhet. Vertikaali ja horisontaali, mis annab kogudusele ristikujulise kuvandi – muudab koguduse ristikoguduseks.
16. sajandi anabaptistid rõhutasid kogudusse kuuluvate usklike pühendumist üksteisele: abistavat hoiakut, valmidust üksteise eest kannatada, aga ka üksteist armastava meelsusega suunata ja manitseda. Ei ole õige „käsi puhtaks pesta” ja individualistlikult õlgu kehitada – ah, pole minu asi! Tänapäeva baptistid, või kui soovite, vabakogudused, kuuluvad samasse vaimuvoolu.
Teisalt aga peame uuesti teadvustama seda, kui tähtis on koguduse jaoks Kristuse-kesksus. Oleme mõnikord nii harjunud kirjeldama oma koguduseks olemise viisi demokraatia keeles, et unustame peamise. Kogudus ei otsi enamuse valitsust, vaid Kristuse valitsust ja Kristuse meelt! Ja seda tuleb teha üheskoos. Sellepärast on palveringid, kodugrupid, seminarid, ja kahtlemata ka koguduse jumalateenistused, kus kokku tullakse Jumalat austama, ja pärast ehk kohvitassi juures vesteldakse, nii olulised.
Kui Kristus on kohal seal, kus kaks või kolm on koos ühel meelel tema nimel, siis ei ole see tõdemus ja kogemus mitte esmajoones dogmaatiline. See on seotud usalduse, iseloomu ja suhetega. Järelikult – koguduse peamiseks väljakutseks pole mitte õpetuslik puhtus, vaid Suure Armastusekäsu nähtavaks elamine. Suhete ja südame puhtus.
Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate” (Jh 13:35). See pole vaid käitumuslik-emotsionaalne, veel vähem sentimentaalne väide, vaid puudutab koguduse olemust. Keerulisemalt öeldes: see on eklesioloogiline väide. Niisugune on kutsutud olema kogudus, mille keskmes on Kristus.
Aga mida mõelda teistest? 
Baptistiline kogudus ei ole teisi välistav kogudus. Isegi kui arvame, et oleme Jeesusega koos samas paadis, ütleb Uus Testament, et „ka teisi paate oli temaga”. (Mk 4:36) Me oleme kahetises protsessis: me mõistame ja väärtustame endale omast viisi olla kogudus, kuid tunnustame teiste koguduste viisi järgida Jeesust nende teekonnal.
Kristuse ihu ühtsus ei ole ühetaolisus. „Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? ... Kui kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu?” (1Kr 12:17,19). Jumal on nii mitmekesine, loov ja rikas oma olemuses, et teda ei saa austada ega teenida ainult ühtmoodi.
Kristuse koguduse valmisolek – näha tõelist Kristuse kirikut ka teistes traditsioonides ja uskkondades – on üks olulisi koguduseks ehk kirikuks olemise tunnuseid. Ei saa olla kirik ilma oikumeenilise teadlikkuse ja valmisolekuta.
Miroslav Volf on öelnud veel: „Et hoida oma kuulekust Kristusele puhtana, peame olema tugevamalt pühendunud kristlike kirikute multikultuursele kogukonnale. Peame nägema iseennast ja oma arusaama Jumala tulevikust teistesse kirikutesse kuuluvate kristlaste silmadega.”
Need teised kristlased aitavad meid tähele panna, ega järsku meile omase kogudusliku kultuuri hääl ole summutanud Jeesuse Kristuse häält. Kristus on täielikult kohal kõigis kirikutes, kes teda Issandaks tunnistavad.
Meie eesmärgiks ei saa olla kirikutevahelise võistluse korraldamine teemal „Kes on parem?“ Meie eesmärgiks on Kristuselt ja teistelt kirikutelt õppides taasavastada oma usku julgelt tunnistavate baptistiliste koguduste elujõud ja energia.
Tõeline kogudus alles võtab kuju
Jumal kasvatab ja arendab oma kogudust. Elusad organismid ei püsi paigal. Varased inglise baptistid olid veendunud, et Jumalal on veel rohkem valgust ja tarkust, mida ta tahab ilmutada...
Tulevikku suunatus on vabakoguduste identiteedi oluline tunnusjoon. Me ei leia iseennast lihtsalt minevikust otsides, kuigi vabakogudused on alati tahtnud järgida algristikoguduse eeskuju. Kuid samas suunavad just algkogudustest kõnelevad piiblitekstid meid tulevikku, sinna, kuhu Jumal oma rahvast juhatab.
Minevikku vaadates oleme alati silmitsi küsimusega: Jumal, kuhu sa tahad meid juhtida? Ja nii vaatame alati ettepoole. Teisisõnu ja pisut paradoksaalselt: mineviku väärtusi saab avastada ainult tulevikku vaadates!
Inglise baptisti teoloog Nigel G. Wright on öelnud: „Keegi ei saa väita, et ta on tõeline kirik, sest tõeline kirik võtab kuju alles tulevikus!” Ja ta jätkab: „Kui me vaatame kiriku tähendust otsides minevikku, siis on tulemuseks vaidlused. Kui me vaatame tulevikku, siis ühendame oma jõud, et töötada tõelise kiriku lähemale toomise nimel.” Olgu need sõnad prohvetlikud.
Lõpetuseks
Tasub vaadata lähemalt oma kogudusliku traditsiooni lugu, et taas leida ja praktiseerida selle väärtusi.
Hiljuti oli ajakirjanduses juttu mehest, kes Filipiinidel leidis tohutu suure, 34kilose pärli. Ta pani selle oma voodi alla, sest sealses kultuuris arvatakse, et pärlid toovad õnne. Ta ei teadnud, et tegemist on haruldusega, mis rahasse arvestatult maksab umbes 100 miljonit dollarit. Ta unustas pärli aastate pikku, kuigi magas igal öösel selle peal. Ta polnud teadlik võimalustest ega väärtusest, mida pärl tegelikult evis.
Tasub taas ärgata ja märgata, et osaduskondlik kogudusemudel, mis otsib Jeesuse Kristuse meelt ja tema valitsust, on tohutu aare! See on kasvavalt tähendusrikas ka tänasel postmodernsel, killustunud, kuid siiski ühtsuse kogemust otsival ajastul. Otsige pärl voodi alt välja!
