11/2017 
Tavo Usin, Tartu Risttee kogudus
Minu nimi on Tavo ja ma olen 24aastane. Mul on armastav abikaasa Katrin, kellega olen ühist teerada jaganud juba üle kolme aasta. Täna ei taha ma aga sellest rääkida. Soovin kirjutada teile hoopis sellest, kuidas Tartu Kristlikus Risttee koguduses käies olen osa saanud ka ühe hoopis teise koguduse elust.
EKB Liidus on 92 kogudust, kes on igal aastal kahekaupa omavahel palve- ja osadusvõrgustikus (nii nagu loos otsustab). Meie koguduse selle aasta palvekaaslaseks on Mooste baptistikogudus. See on Kagu-Eesti väike maakogudus, kes käib koos 88 aastat tagasi ehitatud palvemajas. Kui küsisime keskasulas kohalikult politseinikult 4 km kaugusel Kaaru külas asuva palvela koordinaate, siis ta ei osanud meile sinna teed juhatada. Palvela asub suure tee pealt 600 meetrit eemal välja peal. Meil Ristteel on aga ühekorruseline hoone, mis asub suurte kortermajade vahel. Mõlemale kogudusele on ühine aga see, et tegelikult ei tea paljud inimesed, kes elavad kõrvalkorterites, mida me seal hoones teeme.
Kohalik kogudus on maailma lootus. Kuidas aga saame olla sellele maailmale abiks, kui ümberkaudsed inimesed ei teagi, et lootus on neile nii lähedal? Selle jaoks olemegi tegelikult loonud partnerlussuhted, et toetada üksteist palves ja teenimises, just nii, nagu vennad seda tegema peavadki. Käime vastastikku külas, teenime üksteist Jumala sõna jagades, koos ülistades ja julgustades lugudega sellest, mis Jeesus meie eludes vägevat ja märkimisväärset teinud on. Lõpuks oleme ju kõik õed ja vennad, lapsendatud ühte suurde peresse. 
Viis meie koguduse noort külastasid Moostet juba märtsikuus ja siis jutlustas seal meie vanematekogu liige Margo Nõlvak ning Sirli tunnistas.
Suvel tuli Mooste kogudus meile kümnekesi külla ja pastor Ermo Jürma avas meile Jeesuse tähendamissõnadest kümne neitsi loo (Mt 25). Oli väga tore näha, kuidas meie pingiread olid inimestega veel rohkem täidetud, kui oskasin oodata. Ermo jagas meile oma südame pealt sõna, mis vajas meieni jõudmist. Oleme alati supertänulikud, kui tuleb keegi ja panustab inimsuhetesse ja ei oota, et ta peab midagi tagasi saama.
Oktoobrikuu lõpus pandi Risttee koguduses jälle kokku punt inimesi, kelle seas olid pastor Peep Saar, noortetöötegijaid, koguduse mentoreid ja lastetöötegijaid. Maha ei jäänud ka inimesed, kes tahtsid kaasa tulla ja vaadata, kuidas kogudus, kelle eest me juba aasta otsa palvetanud oleme, oma armsas külapalvelas koos käib ja mida ta seal teeb.
Me ei läinud aga kõik sinna niisama vaatama. Palju meil pakkuda ei ole, aga tahame anda kõik, mis meil on selleks, et saaks teenida Jumala kuningriiki ja neid, kes on kaugel Jeesusest. Janice Viinalass oli koos oma abilistega ette valmistanud programmi lastele. Mina imestasin, et maal elab ja käib kirikus nii palju lapsi ja noori inimesi. Kui jumalateenistuse ühine algusosa lõppes, tõusis (väiksem) pool saali püsti ja liikus tagumisse tuppa osa saama lasteprogrammist. Seda oli äärmiselt tore vaadata, sest nemad on meie tulevik ja Jumala töö ei lõpe niipea maakohtades veel ära. 
Seejärel Linden Viinalass ja mina tunnistasime oma usuelu kogemustest. Pastor Peep jutlustas sellest, et Jeesus on armastus. Ei tea, kas see oli kokkusattumus või pani Püha Vaim selle talle südamele, aga jutlus oli samal teemal, mis palvela seinasalm: „Jumal on armastus”. Tänu sellele kirjale silme ees jäi see jutlus mulle ja kindlasti ka teistele kauaks meelde.
Kui teenistus läbi sai, istusime lauda ja saime osa söögist, mis oli kaetud kõigile, kes oma jala tol päeval selle koguduse lävepakust sissepoole tõstsid.
Olen väga tänulik, et just Mooste ja Risttee kogudus on selle aasta jooksul olnud partnerluses. Tean, kui suur vägi on palvel, ja mõistan, et palve läbi tulevad suured võidud. Olen õppinud, et need tunnid, mis sa veedad üksi oma kambris, ainult sina ja Jumal, või koos usukaaslastega, need tasuvad ära katsumustes ja rasketel aegadel.
