Mis hirmutab kogudusi internetis?

Jaanuar 2020 12 hele koolitab
Hele-Maria Kangro, 3D koguduse meediajuht

Ajal, mil 97% Eesti elanikest kasutab internetti ja 88% täiskasvanutest veedab seal aega suisa iga päev, mõistavad kogudused veebis olemise tähtsust, kuid tihti sinna ei jõua. Millised takistused ja hirmud neid valdavad?

Meedia pole prioriteet
Vaieldamatu esikoht nendes vastustes kuulub põhjustele, mida nimetaksin juba meediatöö pärssimise kuldseks kolmikuks: pole aega, pole oskusi, pole eestvedajaid. Need põhjused olid populaarseks vastuseks ka evangeelse kommunikatsiooni küsimustikus, mille koostasin ja palusin koguduste esindajatel täita EKB Liidu aastakonverentsil 2018. Toona oli mul hüpotees, et ennekõike kurdavad meediatööliste puudust just väiksed kogudused, aga see polnud nii. Korrelatsioon oli hoopis pastori motiveeritusega ehk teisisõnu – mida motiveeritum on pastor meediateemadega tegelema, seda optimistlikumalt hindab ta ka töötegijate olemasolu. Kui aga pastori jaoks pole koguduse kohalolu internetis oluline, möönab ta ka kiiremini, et nagunii pole inimest, kes sellega tegeleks.
Nagu tunnistasid mõned pastorid meediakoolitusel, on „koer mõnikord maetud“ hoopis delegeerimise raskustesse. „Ma pole harjunud delegeerima. Töötegijaid on, aga kohe ei tule ehk meelde ja igal juhul on lihtsam ise ära teha. Kui aga vaatan oma tegemisi, siis meedia pole nii kõrge prioriteet, selle jaoks aega pole ja nii jääbki tegemata,“ kõlas ühe karjase aus eneseanalüüs koolitusel.

Reaktsioonid seinast seina
Koolitusel osalejate enesereflektsioonidest ja hinnangutest koguduse meediategevusele koorus välja huvitav pingeväli: kogudusi puudutab nii see, kui keegi nende meediategevusele ei reageeri, kui seegi, et reaktsioon on negatiivne. Mitmetel kogudustel oli demotiveerivaid kogemusi mõlemalt rindelt. Näiteks, et teed ürituse ja kuulutad sellest raadios ja internetis, ent kogu teavitus kukub justkui „musta auku“ ning vastutasuks ei saa ei kohaletulijaid ega isegi tagasisidet. Või et koguduseliikmed, kes tahavad meediatööd teha, pole just kõige „kirkamad kriidid karbis“. „Tuleb nõme dialoog,“ iseloomustas mõni meediatöö vilja. Tundesõna „nõme“ all mõeldi näiteks konfessionaalsete erimeelsuste lahkamist Facebooki kommentaariumis. Selle asemel, et evangeeliumiga „välja“ jõuda, minnakse juba „koduseinte“ vahel teiste kristlastega jagelema doktrinaalsel tasandil.
Siiski on põhimõttelisi raskusi ka ühiskondlikul tasandil. Üks pastor sõnastas selle nii, et rahvas küsib ikka ja jälle: „Miks kirik vaikib?“ Ent kui kristlased häält teevad, on üldsus uuesti pahane ja küsib järsku: „Miks kirik oma nina sinna topib?“

Dialoog – aga milline? 12 onetomanytomany
Uue meedia põhiline tunnusjoon on dialoogilisus. Internet on loonud uue, võrgustikulaadse kommunikatsioonimudeli, kus senist hierarhiat pole ja igaühel on võimalus kommenteerida ning eelkõneleja kummutada. Raskusi selliste mängureeglitega kohanemisel ilmestab hästi ühe koguduse esindaja küsimus mulle: „Kus saaksime oma infot levitada ja kuidas me saaks kohe seal kommentaariumi kinni panna?“
Pealekasvav põlvkond on harjunud kõige ja kõigi kohta arvamust avaldama, mistõttu kujunevad veebis edukaks just need, kes loovad kaasavat ja suhtlevat kultuuri. Arendada sellist mõttevahetust aga keskkonnas, kus inimesed ei näe üksteist, ei kuule teise hääletooni ja on pinnapealsed, on äärmiselt keeruline. Asjata pole sotsiaalmeedia saanud kõvasti kriitikat ühiskonna polariseerijana ja indiviidi enesehinnangu võltsliku upitaja ning seejärel hävitajana. Ka siin ilmneb nii mõnelgi vaimulikul tõrge uue meedia suhtes – miks me peaks kogudusega toitma inimeste nutisõltuvust? Kui inimesed on niigi nartsissistlike kalduvustega ja sotsiaalmeedia soosib seda, miks meie sinna ronima peaks?
Kui EKB Liidu pastoriperede laagris uue meedia seminari pidasin, teatas üks pastor pärast mu ettekannet, et peaksime oma aja ja energia suunama pigem palvesse ja Piibli lugemisse kui meediateemadesse. Vastasin talle, et apostel Paulus jagas inimesed vaimulaadilt apostleiks, prohveteiks, evangelistideks, karjaseiks ja õpetajaiks (Ef 4) ning et remargi teinud pastor kehastas sellel hetkel prohvetit, kelle roll ongi rõhutada palvet, osadust Jumalaga ja tema sõnaga jne. Mina aga olin evangelistirollis, valutades südant, kuidas võiksime täita Jeesuse antud suurt misjonikäsku. Kogudus vajab nii üht kui teist.
Meediakoolitustel ei laskunud ma teoloogilisse diskussiooni. Küll aga märkasin tõekspidamisi, mille kohta tahaks öelda gospel issue (tõlkes: probleem evangeeliumi mõistmisel), laenates Todd Morr'i mõistet. Näiteks: „Aga mida kogudusel ikka öelda on? Meil on see teade, et pühapäeval on teenistus, kohalikus lehes olemas juba.“ Sedalaadi küsimus viitab minu hinnangul puudulikule jumalakogemusele või vähesele Sõna tundmisele. Tahtmatus meedia võimalusi kasutada võib mõnikord väljendada evangeelset passiivsust.
Koolituse käigus tuli osalejatel ümber lükata levinumaid vastuargumente koguduste internetikasutusele. Ka seal ilmnesid teoloogilised puudujäägid. Vaieldamatult kõige halenaljakam neist oli: „Me alguses võtsime vastuargumendiks, et internet on saatanast, aga ei osanud seda kuidagi ümber lükata.“
Helgemad pead sõnastasid aga väga teraseid argumente. Näiteks, kui pastor väidab, et tema koguduses on ainult 60–80-aastased ja seega pole internetti vaja kasutada, soovitasid koolitatavad küsida pastorilt, kas ta tahab, et see vanusegrupp jääkski koguduses ainsaks. Või kui keegi ütleb, et usk on isiklik ja ei sobi internetti, siis öelda, et nutitelefon on samuti isiklik ja kaks isiklikku asja sobivad väga hästi kokku. Interneti kasutamise toetuseks ütles üks teravmeelne pastor, et „pole vaja kütta ruume, ainult emotsioone“.
Tegelikult olin hämmeldunud, kui sageli olid meediakoolitusel osalenud pastorid ja töötegijad mõelnud meediateemadele. Paljud olid sügavuti mõtisklenud nende paradokside ja küsimuste üle, mis selle teemaga kaasas käivad. Oli inimesi, kes on tõhusalt suutnud käima lükata hingehoidliku töö või oskavad pakendada oma õpetust kaasaegsele sekulariseerunud inimesele. 
Paljud vaimulikud on aru saanud, et interneti tulek on fundamentaalselt ja pöördumatult muutnud info levikut ja seeläbi tervet ühiskonda. Veel paarkümmend aastat tagasi piisas massideni jõudmiseks platvormist televisioonis, raadios või trükiajakirjanduses. Tänasel killustunud meediamaastikul on palju eri kanaleid ja väiksemaid auditooriume.
Veel keerulisemaks teeb pildi, et loodud platvormid on ka muutlikud. Sotsiaalmeedia on saanud palju ülistust, aga kõvasti ka kriitikat, mistõttu on näiteks Facebook ja Instagram suuremate muutuste lävel. Facebooki juhi Mark Zuckenbergi sõnul on tulevik privaatne. Piltlikult öeldes muutub Facebook viie aasta jooksul linnaplatsist elutoaks, kus inimene jagab infot vaid oma lähedaste ja mõttekaaslastega. Paljuski on see ju ka loomulikum, kas pole? Kogudustele (sarnaselt ettevõtetele) tähendab see aga, et organisatsioonina on seal edaspidi veel keerulisem oma infot levitada.
Muutlikud platvormid, paradoksid ja küsimused, mida pole kellegagi arutada, sest kogudusel on pakilisematki – paljud kogudused on tunda saanud, et meediatöö on ühtaegu nii võimalus kui väljakutse. Just nagu pluralistlik ühiskond loob kristlastele palju vabadust ja võimalusi, toob see ka kamaluga väljakutseid. Kuidas kogudused selliste muutuste tuules hakkama saavad? Jumala abiga.

Miks kasutavad kogudused vähe meedia võimalusi?
• pole aega
• pole oskusi
• pole töötegijaid
• sisu aegub ruttu
• ei saa (positiivset) tagasisidet
• oht konfliktiks, mis rikub mainet
• koguduse sündmused pole uudisväärtuslikud