Oktoober 2021 
Lev Bannikovi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Usun, et igale Teekäija lugejale kõlab loogiliselt, et kus on kogudus, seal on ka pastor või kui parasjagu ei ole, siis kindlasti võiks olla. Lisaks pastorile on Eesti Vabariigi seadusandlusega ette nähtud, et igal kogudusel peab olema juhatus, mille liikmete minimaalne ja maksimaalne arv määratakse koguduse põhikirjaga. On iseenesestmõistetav, et EKB Liidu koguduste juhtimine erineb koguduseti ning juhtivorganite rolli ja vastutusalade osas on erinevatel põhjustel mitmeid arusaamu ja praktikaid.
Olen ise teenimas Pärnu Immaanueli koguduses juhatuse esimehena. Sellest lähtuvalt ja mitme õppejõu poolt saadud sisendite tulemusena sündiski idee uurida oma õpingute lõputöös EKB Liidu koguduste juhtimist. Esialgse plaani järgi kavatsesin keskenduda vaid juhatuste rollile, kuid uurimistöö käigus tundus mulle üha rohkem, et piirdudes vaid juhatustega, võib töö jääda ühekülgseks ning kasutuks.
Lõputöö eesmärgiks oli aru saada:
• kuidas toimus uustestamentlikus koguduses
• ja kuidas toimub kaasaegses EKB Liitu kuuluvas koguduses tegus juhtimine;
• milliseid juhatuse toimimise ning pastori ja juhatuse koostoimimise mudeleid leidub meie koguduste juhtimispraktikates;
• kas on erinevusi eesti ja vene regiooni koguduse juhtimises.
Lõputöö keskne uurimusküsimus oli, kuidas näeb välja keskmise EKB Liidu koguduse tegus juhtimine.
Sõna „vanem“ rõhutab isiku küpsust ja tema ameti väärikust ning sõna „ülevaataja“ osutab selle ameti funktsioonile.
Koguduse juhtimist peeti vajalikuks juba algkristlaste päevil 
Koguduse juhtimisstruktuuri ja reeglistiku osas ei ole võimalik leida Uuest Testamendist ega ka Eesti EKB Koguduste Liidu kodulehel kättesaadavatest alusdokumentidest ühte kindlat ja kõigile kohustuslikku malli. See aga ei tähenda, et koguduse juhtimisstruktuur oli või võiks olla suvaline ja meelevaldselt määratletud. Apostlite tegude raamatust ja pastoraalkirjadest leiame selgeid viiteid, et koguduse juhtimist ning juhtide olemasolu peeti vajalikuks ja selle küsimusega tegeldi juba algkoguduse päevil. Apostel Paulus nimetab juhtimist ühe armuannina (1Kr 12:28), mis on sisendatud „kõrgema jõu“ poolt, kristlikus kontekstis Püha Vaimu poolt, teenimaks Kristuse kogudust Jumala plaani täideviimisel oma rahva seas. See tähendab, et uustestamentlikku kogudust juhtisid ning ka tänapäeva kogudusi peavad juhtima ja juhtimiskogusid moodustama isikud, kellele on selleks antud vastav armu- ehk vaimuand ehk kompetentsus. Samuti jättis apostel Paulus kogudustele selged nõuded ülevaatajate ja abiliste kohta, juhtides sellega tähelepanu asjaolule, et on väga tähtis jälgida, keda seatakse koguduse vanemateks ja abilisteks.
Algkoguduses oli kaht liiki juhte – vanemad-ülevaatajad ja abilised, kusjuures suurem juhtimisvastutus lasus vanematel. Siiamaani diskuteeritakse selle üle, kas vanem ja ülevaataja tähendasid ühte ja sama või olid need eraldiseisvad ametid. Tuginedes kirjandusele ja töö käigus teostatud koguduste küsitlusele, olen arvamusel, et vanem ja ülevaataja viitavad ühele ja samale ametile. Sõna „vanem“ rõhutab isiku küpsust ja tema ameti väärikust ning sõna „ülevaataja“ osutab selle ameti funktsioonile. Seega juhtisid algkogudust ülevaataja rollis grupp kvalifitseeritud juhte ehk vanemaid, kes täitsid nii vaimulikke kui ka praktilisi ja majandusalaseid ülesandeid. Nemad moodustasid koguduse juhatuse ja vastutasid koguduseelu kõikide tahkude eest. Nende abilisteks olid diakonid, kes ei kuulunud küll koguduse juhtkonda, kuid abistades koguduse vanemaid nende poolt delegeeritud ülesannete täitmisel, osalesid siiski teatud määral koguduse juhtimises. Lõplik vastutus lasus aga kõigis küsimustes ja koguduseelu valdkondades koguduse vanematel.
EKB Liidu koguduse töö eestvedajaks on pastor
EKB Liidus peetakse koguduse vanemaks enamasti vaimuliku ordinatsiooniga pastorit, kes on ka koguduse juhtidest suurima vastutuse kandja ning kelle ülesandeks on eelkõige koguduse vaimuliku töö juhtimine, hingehoid ja õpetamine.
Juhatuse liikmete ülesandeks on korraldada ning vastutada eelkõige koguduse majandus-, haldus- ja finantselu eest. Seetõttu peavad sinna kuuluma, sõltumata soost, pädevad, koguduseelule pühendunud, usus küpsed/kindlad ning laitmatute eluviisidega elu erinevaid valdkondi esindavad inimesed. Juhatuse liikmetelt ei nõuta diakoni ordinatsiooni, kuid selle olemasolu lisab juhatuse liikme häälele vaimulikes küsimustes teatud autoriteeti.
Viisin EKB Liidu kogudustes läbi küsitluse, millest ilmnes, et juhatuste sisene tööjaotus võib olla väga mitmekülgne ja koostöö võib välja näha järgmine:
1) pastor juhib ja juhatus on vaid seadusega ette nähtud formaalsus;
2) juhatus on pastorile piduriks, ei tule kaasa;
3) pastori ja juhatuse koostöö on nõrk, juhatus on pastorile vajadusel vaid nõuandvas rollis;
4) pastor on juhatuse esimees. Lisaks vaimuliku töö koordineerimisele tegeleb pastor ka koguduse juhatuse töö juhtimisega;
5) pastor võib olla, aga ei pea olema juhatuse esimees;
6) pastor ei tohi olla juhatuse esimees;
7) juhatuse koosseis on pikemat aega ühesugune;
8) juhatuse koosseis (v.a pastor) on pidevas rotatsioonis;
9) juhatuse koosseis ei tohi olla kahel järjestikusel perioodil identne;
10) pastori ja juhatuse koostöö on väga tihe.
Kuigi kõik ülalnimetatud mudelid on EKB Liidu koguduste juhtimispraktikates esindatud, valitseb keskmises eesti regiooni koguduses juhtimisstruktuur, mille järgi juhib kogudust grupp pädevaid inimesi. Koguduse pastori ja juhatuse esimehe ametikohad on lahutatud ning need ei valitse teineteist, vaid toimivad suuremal või vähemal määral meeskondlikus sümbioosis, jagades omavahel koguduse elu erinevate tahkude vastutust. Suurim eestvedamise lõppvastutus jääb siiski koguduse pastori kui vanema õlgadele.
Ka pealtnäha elujõulises koguduses võib pastor end üksikvõitlejana tunda.
EKB Liidu eesti ja vene regiooni koguduste juhtimine on üsna sarnane 
EKB Liidu eesti ja vene regiooni koguduste juhtimises minu töös analüüsitud koguduste põhikirjade ja küsitlusele laekunud vastuste põhjal ma väga suuri erinevusi ei täheldanud.
Suurimateks erinevusteks koguduse juhtimises, võrreldes eesti regiooniga, tooksin välja õdede vähese kaasatuse vene koguduse juhtimisse ning pastori-juhatuse koostöömudeli, mille järgi on keskmise vene regiooni koguduse pastor ka koguduse juhatuse esimeheks ning juhatuse töö koordinaatoriks. See aga ei tähenda, et vene regiooni kogudust juhib pastor ainuisikuliselt – kogudust juhib siiski grupp pädevaid juhte, kuid sarnaselt eesti regioonile, suurim lõppvastutus jääb siiski pastori õlule.
Mis edasi?
Isiklikult loodan, et see töö annab tõuke EKB Liidu kogudustele oma juhtimispraktikate ülevaatamiseks ning täiendavatele uurimustele ja aruteludele EKB Liidu mõlemas regioonis. Tunnen, et kui minu töös püstitatud neljast eesmärgist kolm said täidetud, siis vene regiooni koguduste juhtimine vääriks edasist ja põhjalikumat uurimist suurema valimi näol, mille põhjal kindlamaid järeldusi teha.
Kuid on üsna loogiline, et mida väiksem on kogudus ja mida kõrgem tema liikmeskonna keskmine vanus, seda rohkem ülesandeid jääb pastori õlule. Märksa murettekitavam on leid, et ka pealtnäha elujõulises koguduses võib pastor end üksikvõitlejana tunda. Kindlasti vääriks edasist uurimist, mis on need täpsemad põhjused, miks suure liikmeskonnaga ja pealtnäha elujõulises koguduses võib kogu vastutus ja koormus siiski jääda ühe juhi õlule.
Samuti vääriks uurimist, kas ühel või teisel eelpool nimetatud juhtimismudelil võib olla otsene mõju koguduse kasvule.
Täispikka versiooni „Koguduse juhtimine ja juhtivorganite koostoimimine Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu kogudustes“ saab lugeda KUSi kodulehelt (kus.kogudused.ee), valides „vilistlased“.
