Detsember 2022 
Tarmo Lige, Kalju baptistikoguduse pastor
Kingituste päritolu jätab sageli ruumi salapärale. Võib-olla on see osa kinkimise ja kingi saamise protsessist. Kalju kogudus tähistab oma kiriku saamise 120. tähtpäeva 18. detsembril. Jõuluajale sattunud sündmus ei lubagi seda võtta teisiti kui kingitusena. Sest usume siiralt, et Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju (Jk 1:17).
Kingituste toojateks adresseeritakse üldlevinult jõuluvana, päkapikke ja teisi sarnaseid tegelasi. Kui Jumal kasutabki kulleritena inimesi, siis ometi on kingituste lähtekoht ülalt.
Kõik, kes tunnevad jumalariigi toimimise põhimõtteid, teavad, et inimesed on alati kaasatud, aga kõige taga on Jumal, kes esmalt kinkis oma Poja.
Kui kogudusele kingitakse kirik, on loomulikult selles osalised ka inimesed. Nagu jõulusündmuseski. Jõuluime on see, et kingituse saamise 120. tähtpäevaks on Kalju kirik saanud värskendustega ringi peale. Palju on veel teha, aga kiriku endaga on sündinud „uuestisünni ime“.
Parun Woldemar von Üksküll (üks suurannetajatest) meenutab: 
„Tallinna I Baptisti Kogudus oli saamas 15-aastaseks. Oma sündimisest saadik, 1884. aasta lehekuus, oli ta kogu aeg jõudsasti kasvanud.
Ja kui mina, Woldemar von Üksküll, Tallinnas käies mõnele jumalateenistusele juhtusin, nägin ma oma silmaga, kuidas paljud armsad inimesed ruumipuuduse pärast koju tagasi läksid.
Tallinna koguduse häda pidi õige suur olema, sest küünlakuu esimesel pühapäeval olid nad koguduse tunnis otsustanud kolme kuu pärast senise ruumi üles ütelda.
Igatahes pidi nendel inimestel väga suur ja vankumatu usk olema, et nad vana kaevu enne kinni ajasid, kui uue kaevu asetki veel silmapiiril polnud.
Kuid sellelsamal kaevu kinni ajamise päeval ja sealsamas koguduse tunnis olid nad põlvili laskunud ja palvetanud, et Jumal neid aitaks või vähemalt aidata tahaks!
Pastor Andres Tetermann meenutab 15. detsembril 1902, kiriku avamise päeval:
„Mõistagi oleksin pidanud tänama tervet meie 87-liikmelist kogudust, kellel oli nii palju usku, lootust ja armastust, et hakata 68 rublaga suurt kivikirikut ehitama.
Ja oi kui paljudele armsatele inimestele oleksin pidanud tänusõnu ütlema.
• Juhan Tikerpuu, kes andis kogudusele head nõu just paekivist kirik ehitada;
• Vennastekoguduse vend Mart Lilienthal, kes kinkis oma Lasnamäe paekarjäärist ehituseks viis sülda kive;
• Meie omad vennad, kes kivid karjäärist kohale vedasid;
• Eduard Moring, kellel oli Suur-Karja uulitsas rohu- ja värvipood. Tema kingitud värvidega saime kaks korda üle värvida nii suure kirikusaali kui ka väikese kambri.
Tänu neile muutusid minu ülesanded lihtsamaks, sest minu hooleks oli raha ja materjalide soetamine. Aga kogu selle ehitusaja jooksul saime näha, et kui Jumal ühte asja tahab korda saata, siis nii see ka sünnib!“
Viimast mõtet on iga Teekäija lugeja loodetavasti kogenud ka oma elus. Kalju kogudus koges seda taas kirikuhoone „uuestisünni käigus“. Meie esiisad ehitasid kiriku valmis aastaga, meil võttis selle värskendamine neli aastat.
Ilmselt on lugejate hulgas üsna palju neid, keda Jumal selle ime sündimiseks kasutas. Tean, et teid on sadades. Nende hulgas on ettevõtjaid, kogudusi ja eraisikuid, ka Tallinna Linnavalitsus. Nii Eestis kui Kanadas. Teadke, et olete olnud Jumala suure kinkimise plaanis ja hindame kogudusega seda väga. Aitäh!
Soovime teile õnnistatud jõuluaega ja rõõmu kingitusest, mis tuli ülalt Jeesuse Kristuse tulekuga siia maailma. Igaühes, kes kingituse vastu võtab, sünnib kõik uuesti. See kirik ongi vahend kingituse vastuvõtmiseks.
Artiklis on kasutatud katkendeid Tõnu R. Kallase raamatust „Woldemar von Üxküll ja Andres Tetermann Kalamajas“.
Arhitektuuripärandi spetsialisti Margarita Pugri kommentaar
„Kalju kirik on vendluse üks hinnalisemaid arhitektuurseid pärleid, mille 20. sajandi alguses tegutsenud ettevõtlikud mehed on meile kinkinud. Neogooti stiilis teravkaarsete aknaavadega paekivihoone omab nii ajaloolist kui arhitektuurset kultuuriväärtust, kandes endaga lugu Tallinna I baptistikoguduse sünnist ja arengust. Värske ilme saanud ruume vaadeldes võib tehtud tööd suure rahuldustundega imetleda. Viimaste aastate jooksul on uuendatud nii hoone katust, korrastatud välisfassaadi kui värskendatud siseruumi. 
Palvelasaalis valitseb vormipuhtus ja hierarhiline kord, ruum on heas tasakaalus ja sellel on oma selge dominant – rist seinal. Valitud materjalid ja heledad toonid annavad helguse ja teatava pühaliku esteetika. Tänapäevased tehnilised kommunikatsioonid on pieteeditundlikult varjatud. Uuenduslikud elemendid harmoneeruvad ruumi üldise iseloomuga ja pigem tõstavad selle väärtust.
Üllatav on abiruumides valitsev stiilne kord – multifunktsionaalseks otstarbeks kohaldatud ruumides on asjad peidetud mahedates pastelltoonides seinte taha. Esialgu lausa steriilsena tunduv keskkond pehmeneb koheselt, kui ruum täitub inimeste ja tegevusega.
Kalju kiriku värskendatud ilme on tunnustust väärt, uut on integreeritud ajaloolisse keskkonda heas kooskõlas olemasolevaga ja stiilitundlikult.“
