05/2011 Indrek Luide, Rapla koguduse pastor
Ühel kaunil päeval, aastal 1987, sosistas Osvald Liht mulle kõrva, et Rapla kogudus on otsustanud mind töötegijaks kutsuda. Ei osanud sellest palju arvata, kuna ei teadnud sellest paigast midagi rohkemat, kui et seal on väga väike palvela, väga külm koht.
Mõned kuud hiljem saabus minu postkasti kiri kutsega tulla Raplasse. Läksime kogu perega. Palvela uksel tervitas vend Paul Paes, üks Rapla koguduse juhatuseliikmeid: „Tere tulemast, meie koguduse pastor!" Ei olnud ma ju veel midagi muud vastanud, kui vaid seda, et tulin vaatama. Mitmed tuttavad Tallinnast hoiatasid Raplasse minemast, kuna nad teadsid, et Rapla on vaimulikult üks väga kuiv koht. Lisaks, kui ma oma ülemusele rääkisin, et mind kutsutakse Raplasse pastoriks, ütles ta, et sellise külma koha peale lähevad elama ainult „misjonärid".
Siis saabus selgus ja liikusime perega Rapla poole. Elukohaks sai palvela saalist kangaga eraldatud tuba. Me perega alles ärkasime, kui rahvas juba kogunes. Hiljem kutsus üks koguduseliige meid elama oma maja teisele korrusele.
Koguduse alustajal pastor Martin Poverusel oli nägemus, et tuleb noorte ärkamine ja kogudusel on karjane, kes need kõik enda tiiva alla kogub. Kuna enne Raplat olin olnud aktiivne Oleviste koguduses, siis oodati sellist tegutsemist ka Raplas.
Kui Issanda ees palves viibisin ja küsimuse all oli, et kuidas edasi, sain vastuse, et alga kogudusega palvest ja lõpeta kõik muu tegevus ära. Rahutu hingega, nagu olen, oli see ehk võõras, aga allutasin ennast Jumala tahtele. Palvetasime kogudusega 2 aastat ja siis ühtäkki, otsekui kogemata tuli ühele palvekoosolekule üks kohalik noor, kes ka kohe päästetud sai. See oli suure asja algus. Mõne aastaga kasvas kogudus 15lt 150ni. Kogudus ei mahtunud enam palvelasse.
Alustasime kogudusega suurejoonelise templi projekteerimist. Otsekui juhuslikult külastas Raplat üks armas mees Rootsist. Kuuldes, et kavandame kiriku ehitust, pakkus ta välja, et neil on üks vaba „barakk" ja me võiksime selle endale tuua. Nii saigi võetud suund Rootsi poole. Mina ja Reimo Laup Rapla uuest põlvkonnast lammutasime koos paljude Rootsi pagulastega baraki ning see sai suure rekkaga Raplasse toodud, et ehitada sellest üles Rapla Vabakoguduse kirikuhoone. Mäletan, et olin oma kodus, kui mulle helistati, et lisaks hoonele ehitati ka torniesik, mis ühendaks vana maja uue hoonega! Küsiti, et kui kõrgeks selle ehitada võiks. Hiljem, kui kirik valmis, palus maakond selle ka kasutuskõlblikkuse tõttu ära vormistada. Helistasin Rapla maakonna arhitektile, et kas ta teaks kedagi, kes selle kiriku kohta joonised teeks. Andiski ühe pädeva inimese kontaktandmed, kes siis projekti sisuliselt võileivahinnaga ära vormistas. Lisas veel, et kirikule tuleb teha töid 10 korda odavamalt kui teistele klientidele.
Kogudusse lisandus lühikese ajaga palju säravaid noori, kellega sai moodustatud ligi 70 lauljaga gospelkoor. Abikaasa Marju avas koguduse muusikakooli, kus sai soovijatele solfedžot ja klaverit õpetatud. Kuna sel ajal olin üks aktiivsemaid kitarrimängijaid, siis hakkasin oma oskusi koguduse noortele meestele üle kandma. Üsna varsti läksid nad aga vuhinal minust oskustest mööda. Põnevamaks läks siis, kui Rapla koguduse sõpruskogudus Soomest saatis kogudusele 7 kitarri. Nii juhtuski, et mõnigi kord saatis üldlaule hoopis kitarriansambel, kus mängis kuni 10 kitarristi.
Kogudus oli väga misjonimeelne. Suvistele misjoniprojektidele tulid abiks rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Operation Mobilisation grupid. Kogudusel tekkis lühikese ajaga 16 tööpunkti. Igal pühapäeval sõitis peale Rapla jumalateenistust tööpunktidesse 4 evangeelset gruppi. Selle töö tulemusena sai rajatud Märjamaa Vabakogudus. Teistes paikades nii kaugele ei jõutud.
Mõnikord tundub, et see on nii kauge ja kaunis minevik. Kui aastal 2000 tuli kutse Viimsi Vabakoguduse pastoriks asuda, võitlesin isiklikult ja koos kogudusega, et mis saab ja kas see on kutse Jumalalt. Mis saab sellest suurest hulgast koguduseliikmeist, kes olid minu südame täitnud, mitte ainult formaalselt, vaid täiega. Igaühe lugu on otsekui sinu oma lugu. Kui paljud sellest suurest karjast on jäänud eemale aktiivsest Jumala teenimisest, siis kas jätta nad koguduse nimekirja või tuleks nad kustutada. Ja siis andis Jumal ühe vaikse sosina – tee „kadunud poja" nimekiri. Sinna sai kantud üle 50 nime. Ja need lood on ikka ja jälle minu sees ja aastatega olen näinud, kuidas Taevaisa on hakanud neid „kadunud poegi" tagasi tooma!
Ei peagi nimetama selle perioodi üliolulist Liidu suurprojekti, 15. Piiblipäevade läbiviimist, mis said korraldatud täiesti erinevalt, võrreldes eelnevate aastate praktikatega ja mille järel said PP'd otsekui uue hingamise. Ei peagi nimetama Rapla Vabakoguduse ressursse, kui sealse KEK saalis korraldati mitmeid aastaid järjest misjonikonverentse. See oli imeline aeg ühe koguduse elus, mis muutis kogu selle linna palge.
Kui vaid suudaks taastada kõike seda suurepärast, mida Jumal selles paigas tegi. Paik, mis oli kuulutatud vaimulikult kuivaks, oli korraga ärkamise pesa.
Indrek Luide
04_img095 Foto erakogu. Indrek Luide ja Elmar Roosimaa Rapla Vabakoguduses pühaõhtusöömaaega jagamas.
Ja siis andis Jumal ühe vaikse sosina – tee „kadunud poja" nimekiri.
