10/2011 Ermo Jürma, Rakke koguduse pastor 1977-1983
Seitsmekümnendatel korraldas vanempresbüter Robert Võsu ka Tartus kord kuus – laupäeviti – vaimulike õppepäevi. Lisaks Lõuna-Eesti kogudusevanematele osales selles terve rida noori vendi. Neid kutsus ta pühapäeviti endaga kaasa teistesse kogudustesse tunnistama. Nii olin ma 1976. a esimest korda Rakkes. Sealne karjane Evald Aer, kes sõitis Tapalt, oli juba vanaks saanud ja kogudus vajas uut töötegijat. 23. jaanuaril 1977, kui vend Võsu jälle Rakkes oli, saabus sealt mulle 8 koguduseliikme allkirja kutse, tulla Rakkesse vaimulikule tööle. Peagi sõitsin kahel pühapäeval kuus bussiga Tartu ja Rakke vahet.
Kuid ema õpetas: „Poeg, ära võta koguduseliikmetelt enne üht tööd ära, kui sa pole uut asemele andnud."
Olin varem vend Võsule öelnud, et enne ma Tartust kuhugi ära ei lähe, kui pärast TRÜ füüsika lõpetamist mu esimesel töökohal kohustuslikud 3 aastat on täis. Täpselt päevapealt tuli ta uuesti ja julgustas, et nõukogude füüsikale jääb veel mehi küll, aga siin on Issanda koguduses üks koht tühi. See oli minu jaoks taevane märguanne.
Lahkusin ülikoolist. Uueks leivateenimise kohaks sai Balti Raudtee Eesti Raudteekonna 8. Side- ja Signalisatsioonijaoskond. Kogu automaatika Vägeva jaamast Nõmmküla jaamani tuli koos paarimehega korras hoida (palk oli 20 rubla suurem kui füüsikalaboratooriumi inseneril, lisaks prii rongipilet ja tõeliselt soe talvine vormikasukas). „Leppisime kokku", et pühapäeviti raudteel rikkeid ei tuleks ja ega ei tulnud ka. Rakkesse kolisin oktoobris, kolimisauto pakkus raudtee. Elukohaks koos ametliku sissekirjutusega sai Rakke kirik.
Ihupuhtuse eest sain hoolt kanda otse üle tee asuvas alevisaunas. Esmatutvus naabrimehega toimuski seal. Ta tahtis proovida, kuidas kirikumees ka leili kannatab. Ma ei mäleta, mitu korda ta väikese kapaga viskas, aga see ei mõjunud – siis viskas ta kerisele terve pesukausitäie – mille järel me mõlemad kiiresti alla hüppasime. Peagi teadis kogu alev uut raudtee- ja kirikumeest, aga mina tundsin neid palju vähem.
Pühapäevastel jumalateenistustustel osales 10 kuni 20 inimest, lisaks meie ustavatele liikmetele ka luteri koguduse inimesi. Üldlaule saatis harmooniumiga õde Linda Luik, vend Ülo Lüsi puhus vahel pasunat, mitmed tunnistasid. Mõni kord, kui olin reisil, kuulati tänulikult ka „vend magnetofoni".
Rakke palvelat nimetasin ma meie vendluses Oleviste järel teiseks kirikuks, sest mõlemal oli torn, tornikell, altar ja orel.
Mul säilis tihe kontakt Tartu Kolgata kogudusega, kuna ka ajaliku töö tõttu olid Tartu sõidud sagedased. Nii teenisid Tartu õed-vennad Rakkes mitu korda aastas. Kuid aitasid ka Tallinna Kalju noortekoor ja Oleviste. Tänini on meeles need kaks päeva, kui Tarmo ja Peeter Vardja meie oreli häälestust korrastasid. Mina olin siis tuuletallaja, Peeter vajutas klahve ja Tarmo tegutses puust vilede juures.
Vaimulikuks toeks oli mulle ka veidi varem Rakvere koguduse vanemaks valitud Tallinnast saabunud noor vend Peeter Roosimaa. Sel ajal andis R.Võsu mulle mitmeid saksakeelseid vaimulikke raamatuid ja soovitas aega hästi kasutada ning arendada seda keelt, mida mul jumalariigitöös veel väga vaja minevat.
13. augustil 1978 toimus Rakkes minu diakoniks ordineerimine ja kogudusevanema ametisse seadmine. Seda jumalateenistust juhatas vanempresbüteri kohusetäitja Rein Kiviloo, õnnistamispalves osales Evald Aer.
Mäletan, et rääkisin kord oma emale, et peaksin vist koguduseliikmeid manitsema. See oli nõuka ja defitsiidi aeg, aga armastussöömaja laud oli lookas. Mõtlesin, et kas tasub nii palju energiat toidulauale kulutada, kui on ka tähtsamaid ülesandeid. Kuid ema õpetas: „Poeg, ära võta koguduseliikmetelt enne üht tööd ära, kui sa pole uut asemele andnud."
Talvel toimusid meie jumalateenistused tagaruumis. Esimese talve suurte külmade ajal peatusin vend Ülo Lüsi kaunis kodus alevi teises servas. Suvel sai remonditud ülakorruse korteri ahi ja vahetatud aknad. Kirikupingid said mugavad seljatoed.
Teisel sügisel suunati mind Moskvasse Piibli Kaugõppekursustele. Seal käisime koos Jüri Puusaagiga vaid kahel sessioonil, sest teda kutsus Toronto kogudus Kanadasse ja mina siirdusin Saksamaale Buckowi Teoloogilisse Seminari. Siiski sain ma Moskvast kätte suure osa sealseid õppematerjale, mis ma ka läbi töötasin. See aitas arendada mu vaimulikku vene keelt, mida olin ka juba aastaid Tartus volgasakslastele jumalateenistusi tõlkides harjutanud.
Minu Buckowi õpingute ajal viisid Rakkes jumalateenistusi läbi eelkõige Rakvere ja Tartu vennad. Koolivaheaegadel ja suvel olin jälle oma koguduse keskel.
Viimasel Saksamaa aastal kandis töö raskuskeset Illimar Ridaliste, kes tuli Rakkesse elama.
15. juulil 1983 vabastas vanempresbüter mind oma käskkirjaga nr. 138 Rakkest ja nimetas 1. augustist Viljandi koguduse vanemaks.
Rakke oli minu iseseisva vaimuliku töö esimene kogudus ja neid aastaid meenutan ma suure tänutundega.
