10/2011 Daniel Märtmaa
„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal." (Ps 119:105)
Möödunud sajandi süngetel okupatsiooniaastatel tegid kohalikud võimud palju sigadusi. Aastast 1951 lõhuti Oleviste kiriku väga ilus surnuaed Koplis. Sealset hävitustööd nägin 1953. aastal, kui ka mind tudengina saadeti sinna veel allesjäänut koristama. Järgnevalt kaevati soojatrassi ehitusel Oleviste ja Laia tänava nurga juures välja mitme meetri paksune kiht inimluid, mis olevat sinna ümber maetud aastasadu tagasi kiriku juures asunud surnuaia likvideerimisel. Nüüd oli poisikestel hea pealuudega jalgpalli mängida.
1970ndate aastate algul, ühel hommikul Põllumajandusministeeriumisse tööle minnes nägin, kuidas neli meest suurte vasaratega peksid paekivist kõnniteeplaate katki. Nad olid alustanud Tolli tänavalt ja jõudnud kiriku peaukse juurde. Minu küsimusele, miks ilusaid plaate lõhutakse, vastati: nii on neid kergem autokasti visata. Siia tulevat paremast materjalist kõnnitee. Graniidist äärekivid ja ka paekivi lähevad kivipurustajasse. Palusin neil kohe töö katkestada, tellisin veoauto, palusin neil kümne rubla eest säilinud kümmekond plaati koormasse laadida. Need ilusad plaadid olid siin ilmselt sajandeid vastu pidanud, neid olid siledaks lihvinud kirikuskäijate miljonid jalaastumised. Nagu mäletame, võttis Oleviste kiriku esise taastamine väga kaua aega. Algul oli vaid liiv, siis kohe lagunev betoon ja dolomiit. Uued graniidist äärekivid ja veel krobelised paekivist plaadid on nüüd paigas. Aga kindlasti oleks endised veel väga kaua aega vastu pidanud.
Siis viisin need plaadid oma suvilasse Vääna-Jõesuus, kus nad on praegugi ilusti kohal ja kõik need aastad kutsusid nad ka mind jälle Oleviste kirikusse minema. Tänu Taevaisale! See kutse minule on nüüd jälle täitunud.
