09/2011 Kristi Mänd, Kohila kogudus
Usu kaudu olete te kõik Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Te pole enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.
Nagu üks pere, kogunesid koguduse liikmed ning külalised ühel ilusal augustikuu päeval Kohila palvemajja, et tähistada Kohila Baptistikoguduse aastapäeva. Issand oli seda päeva õnnistanud parajalt sooja ja päikselise ilmaga. Küllap temagi rõõmustas, et Kohilas juba 102 aastat tema kogudus on püsinud, kasvanud, õitsenud ning vilja kandnud.
Piduliku jumalateenistuse avas pastor Viljar Liht. Ta väljendas heameelt, et kogudus on viimaste aastatega noorenenud ning et ka sel suvel käis Nuutsaku järves ristimisveest läbi 13 inimest, kellest suur osa olid noored.
Seal me koos ju inglitega
igavesti laulame,
valitsus taevalaotuses
antud kuninga perele.
Pärijad kõik me Jeesuses ...
Koos tõstsime hääled, et laulda ja ülistada Jeesust. Ülistuslaulud tõusid kui palve taevasse – niisugune hingestatus ja pühadus oli neis! Kindlasti oli meie laul kuulda poolde Kohilasse.
Tervituskõnega esines Kohila vallavanem Heiki Hepner. Ta väljendas heameelt, et meie kogudus on ajast-aega aidanud kogukonda tugevdada ning ka mitmeid kitsaskohti lahendada. Samuti oli vallavanem rõõmus hea kontakti üle koguduse juhatusega ning avaldas lootust, et tihe koostöö jätkub edaspidigi.
Järgmiseks kutsuti ette kõik 13 vastristitut, et nad ühispalves koguduse liikmeteks õnnistada. Altariesine sai rahvast nii täis, et juurde poleks enam kedagi mahtunud, kuna iga uue liikme selja taga oli platsi võtnud ka tema eestpalvetaja. Kaasa teenisid nii kõik meie koguduse diakonid ja pastorid, kui ka külalispastorid. Verivärsked koguduseliikmed said peale õnnistuse kingituseks ka kenad varasügisesed lillekimbud, mille eest tuleb kiita meie lilleseadjat Lead.
Aastapäevateenistuse „naelaks" oli kindlasti Jimmy ja Carol Owensi muusikali „Kui mu rahvas..." ettekanne laiendatud koori poolt. 20 aastat tagasi esitas seda meie koguduse noortekoor ning pastor Viljari sõnul tuli talle aastapäeva eel südamesse soov seda uuesti kooriga ette kanda. Olles rääkinud dirigentide Kaia ja Kadriga, kutsutigi kõik huvilised proovidesse ning tulemus sai – oi, kui vägev!
Vahetekste luges seekord Allar Känd. Tema madala tämbriga intensiivne hääl on selleks kui loodud – minul tõusid igatahes kuklakarvad püsti – selline võim on sõnal!
Tean, et kooril polnud väga palju võimalik koos proove teha. Seda meeldivam oli üllatus täiuslikust kooskõlamisest; hinge haaravast meloodiast koos sügavamõtteliste sõnadega.
Kõik tõstke üles oma käed
ja tänage Jumalat.
Kõik tõstke üles oma käed
ta püha nime ees ...
Sind kiidame, Sind täname ...
Su püha nimi hea!
Kõik 160-170 inimest, kes olid kirikusse mahtunud, aga ka need külalised, kes palvemaja hoovilt teenistust jälgisid, ühendasid käed ning laulsid koos kooriga. Mina, kes ma olin platsi võtnud saali rõdul, nägin äkitsi, et koori kõrvalt aknast voolas sisse täiesti ebamaine ere valgusvoog. Arvan, et see oli märguanne, et Jumalal oli sel hetkel väga hea meel.
Pärast koori lahkumist ei lastud meil aga kaua kõlanud kauni teose lummuses olla, sest meid oli õnnitlema tulnud Keila koguduse pastor Gunnar Mägi koos oma internatsionaalse perekonnaga. Tervituseks kõlasid laulud nii eesti kui inglise keeles. Pastor Gunnar pidas jutluse temale iseloomulikus hoogsas stiilis ning vürtsitas seda ootamatute võrdlustega oma igapäevatööst lennunduses.
Nagu kirsiks koogi peal, tuli pastor Viljari teade, et koguduses on nüüd ka üks kihlapaar. Õnnistusi ja õnnitlusi tuli vastu võtma õde Külvi koos oma väljavalitu Toomasega.
Ja oligi saabunud aeg siirduda välja, et vabas õhus muljeid vahetada, uusi koguduseliikmeid õnnitleda ja kallistada ning ennast maitsvate roogadega kosutada. Usinate perenaiste tehtud kookide ja kohvi kõrval sai uuendatud vanu ning sõlmitud uusi tutvusi; kiidetud esinejaid ning tuntud lihtsalt rõõmu koosolemisest. Nagu ühes suures ja sõbralikus perekonnas ikka.
Kasutades juhust, soovin tänada kõiki külalisi, kes meile nii palju rõõmu ja õnnistust tõid ning kogu korraldustiimi, tänu kellele see kaunis pidu võimalikuks sai. Jumala armu ja rahu kõigile!
Kristi Mänd
Kohila kogudus
Artiklis on kasutatud tekste J. ja C. Oweni muusikalist „Kui mu rahvas..."
Kaia (dirigent): Mulle oli see lugu võõras, aga kui olin noodid kätte saanud ning hakkasime proove tegema, mõistsin, milline õnnistus on sellist muusikat esitada. Koor tuli väga hästi kaasa ning oli palju palves. Selle teose õppimine ja esitamine tegi meid vaimselt tugevamaks.
Kätlin (uus koguduseliige, koorilaulja): Aastapäev oli minu jaoks seepärast eriline, et sain ise selle ettevalmistamisel kaasa lüüa. Viljar kutsus mind koori ja see oli minu jaoks õige otsus. Juba Alfa kursusel tekkis mul tunne, et nüüd on kõik „paika loksunud" – olen leidnud oma koha koguduses; mind valdab rahu ning kindlustunne.
Steffi (uus koguduseliige, muusika- ja noortetiimi liige): Mõtlesin lauldes muusikali sõnumile. Esitades seda koguduse ees, oli tunne väga võimas. Minu meelest on meil väga toetav, armastav ja kodune kogudus.
Viljar (pastor): Meie aastapäevapeod on pika traditsiooniga. Alati on Jumal andnud selleks ajaks ka ilusa ilma. Korraldusmeeskond on meil tore: kõik teavad ja täidavad oma ülesandeid väga hästi.
Mul oli igatsus tuua muusikal „Kui mu rahvas..." üle 20 aasta jälle publiku ette ja koguduse aastapäev tundus olevat selleks õige aeg ja koht. Kooris oli sel päeval 40 lauljat. Inimeste südamed põlesid ja muusikali meeleparandussõnum muutus elavaks. Nüüdseks olen saanud palju positiivset tagasisidet ja loodame, et saame välja anda ka DVD.
Pastorina on mul väga hea meel, et sel aastal on nii palju noori usule tulnud ning et täna täienesid meie koguduse read koguni 13 aktiivse ja tubli liikme võrra, kellest paljud on juba oma ande jumalariigi käsutusse andnud.
