05/2012 Kenno Leierit intervjueerisid Helle Liht, Toivo ja Einike Pilli
Kenno Leier on eestlane, kes elanud Soomes juba 14 aastat. Ta juhib Espoo Vabakogudust, mille ta koos mõttekaaslastega 10 aastat tagasi rajas. Täna koosneb kogudus kolmest piirkondlikust kogudusest, milles 300 liiget, lisaks 200 last ja noort. Juhtimine on koguduses meeskonnatöö. Ametis on viis palgalist ja kolm vabatahtlikku pastorit.
Kenno, kuidas sa Soome sattusid?
Kutse asuda kogudust „istutama" tuli mulle aasta peale Soome Vabakiriku teoloogilise seminari lõpetamist. Töötasin siis tollases Eesti Telefonis ja olin sukeldumas ärimaailma. Me palvetasime ja mõistsime abikaasa Janaga, et kui me nüüd ei lähe, siis ei lähe me mitte kunagi. Läksime.
Eestiga on side säilinud. Sugulased elavad Eestis. Iga kord, kui me perega Paliveres käime, viin ma lapsed suure tamme alla Kuliste aasal, kus ma usule tulin. Alguses nad ei saanud aru, miks me seal kogu aeg käime. Aga nüüd on sellest tammest saanud sümbol. Seal räägime meie elu kujundanud inimestest ja olukordadest. Lapsed mõistavad, et tänased valikud mõjutavad tulevikku.
Öeldakse, et iga algus on raske. Kuidas teie kogudus alguse sai?
Alguses oli meid kaks peret ja üks vallaline. Käisime koos ja unistasime, millist kogudust me tahame. Elasime läbi esimesed kriisid. Selle kõrvalt tegime argitööd. Tegelikult oli õnnestumise ja ebaõnnestumise tõenäosus võrdne... Ja koguduse rajamisel võib juhtuda sedagi, et ebaõnnestumine osutub lõpuks õnnestumiseks.
Olime niiviisi umbes pool aastat koos käinud, kui otsustasime, et korraldame peo. Paneme lehte kuulutuse ja vaatame, kas tuleb keegi. Rentisime mingi söökla. Tuli umbes 30 inimest. Sealt hakkasid kontaktid arenema – inimeselt inimesele. Mõnel uustulnukal oli suurem kodu, mille uksed meile avanesid. Tagasi vaadates näen, et meie koguduse kalender koosnes tollal suures osas kodustest pidudest.
Esimesed seitse aastat kasvas kogudus keskmiselt 30% aastas. Viimastel aastatel on see kasvuprotsent veidi väiksemaks jäänud, tänavu pöördub kasv jälle 30% ligi. Taipasime, et kui inimesi on üle 150-ne, jääb kasv järjest väiksemaks. See ärgitas meid rajama uusi piirkondlikke kogudusi. Kaks neist on nüüd hoo sisse saanud. Praegu on meie jumalateenistustel kolmes erinevas kohas kokku keskmiselt 250 täiskasvanut ja 90 last. Uus eestikeelne kogudus alustab ilmselt eeloleval sügisel. Algusest peale on meie visiooniks istutada puu, mis kannab vilja, st toodab metsa. Koguduse vili on uued kogudused.
Mõnikord kasutatakse väljendit „sõpruslik evangelism". Aga see, mida teie teete, on erinev. Sõprus pole teie jaoks meetod, vaid väärtus iseenesest.
Jah, sõpruse muutmine vahendiks on just nimelt see, mille vastu võitleme. Tegelikult ei ole vaja muud kui lihtsalt hakata elama, tuua kõik, mis ma olen ja mis mul on, „kapist välja". Inimesed pole vahendid, vaid väärtuslikud Jumala meistriteosed. Meil on näiteks koguduses teine pastor, kes oli 11 aastat misjonär. Nad on avanud oma kodu. Nad lihtsalt elavad tavalist elu. Iga kuu tuleb mõni inimene nende kaudu usule. Meie jumalateenistustel käib regulaarselt inimesi, kes ei ole veel kristlased. Jeesuse leidmine on teekond, protsess. Me tahame olla otsijate kõrval.
Me räägime rohkem liikumise alustamisest kui koguduse rajamisest. Minu unelmate-kogudus on „metsik" liikumine, mida ei saa lõpuni kontrollida – see läheb inimeselt inimesele edasi ja mingil hetkel tuleb lihtsalt öelda: „Las ta minna!" Meil on hästi palju pidusid, me sööme koos, veedame koos aega, arutame ilma asju. Suhtlemine on tähtis.
Kuidas sa Espoo Vabakogudust iseloomustaksid? Mis on teie DNA?
On kaks asja, mida kogudus ei tohi inimeste eest ära teha – need on evangelisatsioon ja diakooniatöö. Meil ei ole rohkem jumalateenistusi kui üks kord nädalas, et inimestel oleks aega elada „päris elu". Me väärtustame inimeste aega ja algatust. Muide, ma hindan seda, et mu abikaasa Jana ei ole soostunud olema „koguduse ema". Ta elab täiesti „normaalses maailmas" – töötab hambaarsti õena.
Praegu ei ole meie koguduses organiseeritud diakooniatööd ega evangeelseid koosolekuid. Diakooniatööd alustame siis, kui seda algatavad koguduse liikmed, mitte ainult pastorid. Me õpetame, et kui inimesed ei ela evangeeliumi argipäevas tõeks, ei ole mõtet seda ka mingite spetsiaalsete meetoditega kuulutada, sest varem või hiljem toob selline olukord kaasa pettumuse. Meie elu on meie sõnum. Mitte ainult evangeeliumi tõde, mida me suuliselt kuulutame, vaid tõde, mis on lihaks saanud meie omas elus.
Oleme hakanud tasapisi nägema selle mõtteviisi vilju. Hiljuti alustas üks abielupaar oma kodus Alfa-kursust. See oli nende, mitte pastorite algatus. Nad viivad seda ise läbi ja kutsuvad tuttavaid osalema. Kui öeldakse, et peaksime alustama piiblitundidega, siis on minu vastus: „Alustage! Tehke oma kodu uksed lahti, kutsuge naabrid ja hakake pihta."
Ja veel – meil on väga palju lapsi. Peame alati lastega arvestama. Oleme kokku leppinud, et kui pühapäevakooli õpetajat kohal ei ole, siis läheb pastor lastele tundi andma ja täiskasvanutele pannakse video. Kaks-kolm korda oleme seda rakendanud.
Aga ometi te teenite oma kogukonda. Kuidas organiseerimata diakooniatöö välja näeb?
Kui näed, et su naabril on häda käes, siis sa lähed ja aitad. Ja kui on suur häda, siis kutsud teised koguduseliikmed appi. Olen viinud inimesi arsti juurde või käinud toitu ostmas kui mind on appi kutsutud.
Loomulikult tuleb seegi päev kui meil on organiseeritud diakooniatöö. Aga meie põhimõte on, et diakoonia tõuseb eelkõige inimeste südametest, seda ei saa jätta palgatud töötegijate hooleks.
Räägi teie jumalateenistustest ja kodugruppidest. Millist materjali teie väikerühmad kasutavad?
Jumalateenistus on interaktiivne ja osalemist võimaldav. Jumalateenistuse oluline osa on suhtlemine: inimesed joovad kohvi, ajavad juttu. Kodugrupid on osaduse keskkonnad. Aga tähtis pole mitte kodugrupp, vaid sõprus. Kodugrupid on vahend, mille eesmärk on tegelikult sõprus. Ametlikke kodugruppe on meil paarkümmend, aga sõpruskondi on palju rohkem. Üks kodugrupp koguneb ostukeskuse pubis. Mul on hea meel, et mind kutsutakse tihti selles osalema. (Naerab)
On neid kodugruppe, kus lihtsalt arutatakse eelmise pühapäeva jumalateenistuse üle – see ongi nende materjal. Teised süvenevad põhjalikult Piiblisse; üks kodugrupp vaatles hiljuti Markuse evangeeliumi. Kolmandad loevad mõnda raamatut ja arutlevad selle üle. Neljandad käivad koos korvpalli mängimas ja vestlevad pärast. Ka iga koguduse tiim täidab kodugrupi funktsiooni. Meile Janaga näiteks oluline kodugrupp on ülistusbänd.
Millest Sa juhina lähtud?
On harjutud, et kõike peaks küsima juhi käest, et kas me tohime teha seda või teist. Juhtimise kõige suurem ülesanne on enda tarbetuks tegemine sellisel viisil, et inimesed meie ümber võtavad initsiatiivi. Küsimustega, mitte vastustega juhtimine nõuab paradigma muutust. Kui keegi küsib, kuidas me teeme, siis küsi vastu: Kuidas me teeksime, mis sa arvad? Siis näed, et inimesed su ümber puhkevad õitsele, nad hakkavad ise mõtlema ja saavad kasutada oma ande.
Kui uuendasime muusikatööd koguduses, sain ma terve aasta vältel regulaarselt kokku meie ülistusjuhiga. Tahtsin, et ta õpib mind paremini tundma ja mina teda. Rääkisime elust ja ülistusest. Ühel päeval tuli välja, et ta oli ise kokku kutsunud rühma ülistusest huvitatud inimesi. Ta juhtis kokkutulekut, esitas palju küsimusi. Mina ütlesin terve päeva jooksul vaid ühe lause. Oli suurepärane, et ma ei läinud õnge ega hakanud ette ütlema, mida teha.
Öeldakse, et teil seal Espoos on nii võrratud inimesed. On küll võrratud inimesed! Aga oleksid sa näinud, kuidas me alustasime! Igas koguduses on võrratud inimesed, kui neile antakse võimalus areneda. Paljudes kogudustes valitseb "nämmutamise sündroom" – kõik tehakse valmis. Inimesed tulevad jumalateenistusele kohale, istuvad, laulavad, kuulavad ja lähevad minema.
Asi pole uues või vanas koguduses, samuti mitte muusikastiilides, mida tuuakse tihti ettekäändeks. Asi on selles, et tuleb muuta olemasolevat kultuuri. Juhtimine on uuenduste keskmes. Muutuma peavad eelkõige juhid ise. Kui juhid nõustuvad muutuma, siis on kõik võimalik. Kui tahad mõjutada inimesi, siis avastad, et tegelikult saad mõjutada ainult iseennast. Kui tegeled endaga, ulatub mõju ka teisteni.
Üks suuremaid juhtimisotsuseid on, kellega sa juhina aega veedad. Aga kui leiad õiged inimesed, kellesse aega investeerid, siis näed, et nad hakkavad investeerima omakorda teistesse. Kui sul on, mida tasub mitmekordistada, siis leia õiged inimesed, kellesse panustada. Ka uuendused levivad suhete kaudu.
Sa oled juhtimiskonverentsi Global Leadership Summit Soome juht. Mida on GLS Sinu elus tähendanud?
Ma ei tea, kus ma oleksin ilma GLS-ita. Esimest korda osalesin Willow Creek konverentsil 1998 Göteborgis. Mõistsin, et vanamoodi ei saa enam jätkata. Vaateviis, et kohalik kogudus on maailma lootus, oli mulle täielik üllatus. Alguses ei osanud ma eriti midagi oodata, aga juba peale esimest loengut ma nutsin. Aastal 2006 oli Soomes esimene GLS, ja seal ma mõistsin, kui väike oli olnud minu usk, ja kui suur on Jumal. Ta võib teha mida iganes. GLS on muutnud väga palju minu elus ja terves Soomes. See on kasvanud maa suurimaks kristlikuks juhtimiskonverentsiks. Eriti hea meel on mul selle üle, et sain kaasa aidata GLS-i Eestisse toomisel.
Kuidas Sa puhkad?
Puhkusest rääkimine on meeldiv ja kerge, aga puhata on raske. Keegi ei suuda sundida teist inimest puhkama. Sa pead ise otsustama. Pead piirid paika panema. Õnneks on mul selline naine, kes ütleb vahel, et ta vihkab kogudust, sest kogudus varastab temalt ta mehe. See on mulle väga abiks, et kellelgi meie peres on mõistus peas. (Naerab)
Meie koguduses on kokku lepitud, et pastorid saavad kolm vaba nädalavahetust kahe kuu jooksul. Ja loomulikult kaks vaba päeva iga nädal. Selleni jõudmine võttis aega.
Oli aeg, kui ma olin läbi põlenud, ja viibisin pool aastat haiguspuhkusel. Käisin tol perioodil kord nädalas oma perearsti juures. Esimene asi, mida arst minult küsis, oli, et kas mul mingit harrastust on? Ütlesin, et harrastan muusikat. Kuskohas? Kirikus. Ta paljastas mind: „Terve su elu pöörleb koguduse ümber! Seal on su töö, seal on kõik su suhted. Hangi endale elu!" Hakkasin otsima harrastust, mis ei oleks kirikuga seotud.
Täna olen Punase Risti esmaabi rühmas. Annan inimestele vabatahtlikuna esmaabi konverentsidel ja kontserditel. Saame iga nädal kokku ja harjutame – elustamist ja muud. Leidsin midagi teistsugust, mis tegi mu elu palju rikkamaks.
Kui tahad lugeda, mida Kenno räägib koguduse lastetööst, siis vaata viimast ajakirja Kristlik Kasvatus.
