09/2012
Võnnulase Jaan Hanni mälestustest
Pühapäeval, 2. septembril, kirjutati alla Tartu Salemi Baptistikoguduse ja Võnnu Baptistikoguduse liitumisleping. Sellest ajast ei eksisteeri enam Võnnu Baptistikogudust – nii liikmed kui vara kuulub Tartu kogudusele. Enam kui 77 aasta jooksul on Võnnus kuulutatud reaalset päästet Jeesuses Kristuses ja suured hulgad on saadetud Jumala riiki.
Kui Tartu I Baptistikoguduse (Aleksandri tn) jutlustaja Karl Kaups avastas Võnnu ja alustas tolleaegse "Lõokese" seltsimajas evangeeliumi kuulutamisega, siis see puudutas võnnulaste südameid ja paljud noored pöördusid Issanda teele. Noortega liitusid vennastekogudusest alles jäänud kristlased ja moodustasid Tartu koguduse osakonna ning rajasid ühisel jõul kristlaseks saanud taluniku Jaan
Kripsoni metsa serva nägusa palvela.
Emakoguduse jutlustajad – Mühlberg, Roasto, Hope, Pilli, Kivimägi ja mitmed teised – teenisid siinseid usklikke igal pühapäeva hommikul ja sageli ka õhtul. Siis asus jutlustaja kohale kohalik vend Albert Paabo, kes töötas ustavalt surmani. Peale Paabot juhtis kogudust Siimon Mahla ja Aarne Põder. Üldiselt on Võnnu kogudus olnud avatud kõigile jutlustajatele.
Hakkasin Võnnu palvelas käima Alma Kreeni suvistes pühapäevkooli tundides, kus osales küllalt palju lapsi, sest Alma oskas meile meeldida. Talvel käisime luteri kiriku pühapäevakoolis, mida korraldas õpetaja Ein´i abikaasa.
Jõulude ajal olime rahvast puupüsti täis leerimajas peaaegu kogu klassiga, kuna köster Soo tütar õppis samas klassis ja õpetaja poeg samas koolis.
Saksa okupatsiooni ajal elasin üle uuestisünni ja alates esimesest pühapäevast tunnistasin pidevalt Issandat koguduses ja ümberkaudsetes külades. Kui saksa armee võttis palvela oma õmblustöökojaks, siis tulime pühapäeviti kokku õmbleja Miili Ani ja Liisi Otsa majas ning argipäeviti parkal Valk'i kodus, kuhu võnnulased eriti armastasid koguneda. Rahvale pakkus põnevust Miiteli suure pere tütar Marta, kes pommitas mind avalikult mitmesuguste küsimustega. Mulle valmistas see parajat hambavalu, sest olin nii noor ja usuasjades roheline, aga süda põles esimeses armastuses. Ometi oli Marta esimene pöörduja Issanda poole ja teda ristiti Tartu Salemis. Vaimulikud koosolekud toimusid ka Terikeste külas Nurmis, Mari majas, Läänistes parvemees Valk´i kodus, Mellistes Vassilate talus, Rookstes ja mujal. See oli viljakas aeg, kus paljud leidsid tee Issanda ja koguduse juurde.
Kui Karl Kaups oli siirdunud Ameerikasse ja Tartu suurpommitamise ajal hävis Aleksandri tänava suur palvela, liitus kogudus Tartu Kolgata Baptistikogudusega ja Võnnu hooldajaks jäi Kolgata kogudusevanem Arthur Eiman. Kui nõukogude ajal võeti Paabo armeesse, jäin mina ainsaks jutlustajaks koguduses. Koguduste iseseisvumisega tuli määrata presbüter – ilma selleta ei registreeritud – siis seadsime sellele kohale vana venna Paatsi, kuna mind ei saanud seada, sest olin alaealine. Kui nõukogude korra ajal moodustati kolhoosid, asusin tööle Tartusse ja osalesin Tartu Salemi koguduses koorilaulja ja diakonina.
Võnnut pean oma koduks ka siis kui kogudust enam ei ole. Siia on maetud mu esivanemad, vanemad ja abikaasa; siin on mu usutee ja teenimistöö algus; siin abiellusin ja siin õnnistati mu esimene tütar Liidia. Siin on kõik mu nooreaja mälestused – kes saaks neid unustada? Pidevalt palvetan võnnulaste ärkamise pärast ja seni pole ma veel lootust kaotanud. Leidsin kinnitust Meego Remmeli misjonikäigust Võnnu kultuurimaja juurde, kus esimese korraga leidus neid, kes tulid Tartu Piiblipäevadele „Linna Tuled" ja registreerusid noortelaagrisse.
